Orkester ... noh või naine nagu polüfooniline Bahtini romaan ... või Alliksaare "Autoportree" , kuid mitte ainult munk ja sübariit ... sinna võib neid opositsioone ridamisi juurde lükkida ... ja kõik on niisama säravad kui võlsid.

Vahel tapab igatsus selguse järele klaari arusaamise ... siis aga kohtan Toome värvilistes vihmamärgades lehtedes twisti harjutavat paari või omaenda vanameest viiendalt ... ning see ei ole enam Päriselt oluline. Elu sellest ilusamaks ju ei lähe, pealegi, kes see teine siis Kristjan Jaagu varvastel seisaks ... jah, ja vabadust on ju vähemalt näilikult nii palju enam kui iseennast jagub kõikideks erinevateks elujuhtumiteks, kõikidel võimalikel viisidel ...  niisama kirglikult.

Lihtsalt neil hetkil, kui riid rebib halli hõlmast tüki ning ei oska enam end kuskilt otsast traageldada ... mida siis teha? Mida teha selle segaduse lummuse ning teda pitsitava pedandiga, mis viib nututa ahastusse.

Nututa, sest nutta pole luba, kraanid on keeratud kinni ning neid valvab tuldturtsuv ja tiibu rapsiv must steinway ning klaverilausuja ... kelle taga tundub nutukraanide lahti päästmine mitte kergelt vaid üsna kaalukalt absurdne ning mõttetu.

Ja kui siis jälle taban et pettumine tuleb tavamõistuslikest triviaalsustest ning juba on elus täiskasvanud noormehi, kellesse äraarmumimist ei julgeks isegi tunnistada ... kurku tõuseb sapp või satuvad need nostalgilised apsud, kus peaaegu kõik tuleb korraga meelde ... kõik lollus, kõik valu, kõik kaotatu, kõik kogetu, kõik armastatu, kõik paigad, kõik sõbrad, kõik mäletamist väärt ning  meelega unustatu ... ja nalja on selles kõiges vähe ... tekivad hoopis mõtted ja võib olla lootuski ... ehk siiski miski on suurem kui orkester ja kusagil sünkroonsuste taga on kaugeleulatuv plaan ...