Tunnen, et peaks jäädvustama hetke ... sellesinase hetke, milles preagu olen. Ei, mitte just täpselt selle 28. novembrikuu päeva 2014 aastal kui kell oli 18:30 vaid natuke laiema hetke, kus on vähe enam ruumi, ning aega jaguks oma ööpäevaks vähemalt.

See saaks siis hiljem kirjelduses hetkeks, kus ma otsustasin lasta elul natuke aega minna, nii nagu ta tahab ja tal vaja on, nii et mina lähen vooluga kaasa, meelega nõgesepõõsasse ei takerdu ning tammi vesiveskitega ette ei ehita ... samas ära ka niisama ei upu ... noh et võtaks mõned päevad nii nagu torust parasjagu tuleb, ning laseks otsuseid vöölt ning õunte pealt ... jah tõesti, isegi neid kõige tähtsamaid.

Päriselt ka, nõiasõnu ka ei kasutaks, mitte ühtegi ... prooviks vaid olla aus ... pinnast põhjani ... olgu kas või valus ... olgu et ei pruugi meeldida ... olgu et võib juhtuda, et rohkem seda kunagi ei juhtu ... lihtsalt prooviks ja vaataks, mis saab ...


Pärast aga imestaks ning arutleks, et kas tegemist oli plahvatuse hetkega või bifurkatsiooni hetkega või arutuse hetkega või niisama hetkega, pärast mida kõik samamoodi nagu alati läks või ...

Ja aga ... et põhjus võiks ka olla, jah ... põhimõtteliselt küll, olen poolt ... püüdes juba otsast selle aususega pihta hakata tuleb nentida, et põhjuseks ei ole seekord vist sugugi mitte too ülev teadmisõhinaline uudishimu ega ka mingisugune suva ükskõiksus, sellest, mis must ja mu elust saab ... vaid pigem vajadus minna ja vaadata, mis on teisel pool ... leida kätte tugi ... vaadata, kas ma üldse suudan niimoodi teadlikult ja pealehakkamisega või on juba hilja, sest pole enam minus seda sisu ... usku ja usaldust ...

Proovime, eksida võib, ma luban ...

Pärast siis vaatame, et mis ja kas sai ... hetkel aga teeme ühe korraliku punkti, et pärast teaks kust seda algust arvestada
.