Eelmisel nädalal sai elu mu kätte ... ja see juhtus nii paganama elegantselt ja põhjalikult et ei olnudki midagi muud ... kui tühjad pihud (tsiteerides klassikuid) ...
Rabelesin siis seal elu kindlas haardes ning mõtlesin kui kaunilt ja kindlalt kõik kokku langes. Rabelesin ja tundsin end lõksus.

Sees ütles miski, et nüüd tuleb sihikindlalt tegutsema hakata ... ent selgusetuks jäi, kus või mis see siht siis on ... Otsustasin, et olgu ta siis esialgu klaar pilt ... või noh, mis ma nüüd nii väga otsustasin pigem murdusin oma kokkukukkunud plaanide all ja leidsin, et ehk sealt oleks hea taasalustada ...

Nüüd siis olen siin ja üritan setitada mõtteid, liivakell voolamas kõrval ... vastu seina surutud tunne on, aega on kätte jäetud vaid õige vähe ... ja valikuvõimalused ... need on kõik omamoodi konksuga, terava konksuga ...

Minu sisimas saab miski väga hästi aru, et oli aeg, et see juhtuks ja lõpuks saab sellest parem ... kõigile ... loodetavasti ...

Kuid minu naiivne lootusrikas süda oleks selle ikkagi lahendanud oma plaani järgi ... vähemat jõudu kasutades, aega ja ruumi lahedamalt kätte andes, säästvamalt kuidagi ... ilma habemenoata ...
Aga kas mu naiivne lootusrikas süda oleks ka kuhugi jõudnud? ... seda on mõttetu küsida ....
aga, aga, aga ... ikkagi on rusuvalt ebameeldiv, kui midagi oma väikese peaga kokkupandut vastu nägu tagasi paisatakse öeldes, et ei, nii ei lähe mitte, mul hoopis midagi huvitavamat pakkuda ... ja voilà ...

Jah, ja ma siiski näen selles kõiges ka ilu ja huumorit, ma tõesti näen, seda peldiliku häälega öeldud "C'est la vie" paratamatut ilu ning huumorit ... aga ma taban seal samas, et see tuleb minu seniste otsuste arvelt, keerates need samal ajal peapeale ning see teeb tuska.
Rõhuvat kleepuvat tuska, mille peale võib tekkida tahtmine kõik pikalt saata, aga ei saa ju! ... kui puudub usk, et lusika võibki tahtmise korral lihtsalt nurka visata...