Kirsitubakas ... käisin eile vaatamas, ilma eriliste ootusteta ja üllatusin meeldivalt.
Lugu on ise lihtne, vbl mõnes mõttes isegi triviaalne ... ning kuigi esitusviis on läbimõeldult ilus, pole sealgi mingit erilist ahhetusainest ... ent siiski suutis film üllatada, sest puudutas ehedusega ... ja ma arvan, et see on omaette saavutus ... äratundmise tekkimine ... ma tean täpselt, millele osutatakse ja see täpsus ning sisemine kõnetamine üllatavad.

Asi võib olla muidugi ainult minus, aga miski ütleb, et tõenäoliselt on kujutatu üsna universaalne käik, mille ühel või teisel kombel on läbi teinud kõik tütarlapsed, kes ootamatult või kauaigatsetult naiseks sirgunud ...

Noh et on miski, mis ootamatult puudutab ... nimesid ja näppu peale panna ei oska ... ja siis ei suuda enam ise olla ega ka eemale hoida, kuigi nagu peaks, kõigi tavaloogika reeglite kohaselt ... sest lootuses tavad ei kehti ... ja siis tuleb valus kukkumine, sest elu on suurem kui vaatleja ise ... lõpuks saabub kibemagus teadmine, et see kõik ei olnud ikkagi sinu haleõhinaline fantaasia, mille oma peas välja mõtlesid ... ei, see oligi elu ise ... kogu oma mitmekesisuses ... ja oledki kasvanud, sisemiselt ... nõnda et  keegi peale enda ei pruugigi teada ...

Njah ... ja muidugi andis sooja ka lihtne huumor ... ja Anne Reeman, oma parimas sõiduvees ... ning ingliskeelne tõlge eesti kultuurisügavale mõistele nipernaadi, millele enne filmi algust Kauts tabavalt tähelepanu juhtis ...


Lõpuks, mis seal salata, tuli ka kino taga üks keeratud pläru tõmmata ... ja kuulata nähtu tekitatud sisekoridoride kaja ... ma veel mäletan küll ...

... minu kummardus, prk Maimik!