Mulle on kasvanud haru ... selline üsna tihedast puust raske tükk, mis vahel kaasas kandes koormab.
Sinna pageb mu mõte ja meel, kui sees süda pahameelest krimpsu kisub või tundes et tehakse liiga ...  ebaõiglaselt ilmselgelt...

Seal on miskine vabadus ning meeletus, avar silmapiir ning tuul, kõikehaarav ja soe, ja kivi, kus istuda.
See on minu paik, muid keskeid seal pole, vaid fantaasiad, patused mõtted ning mõni südamepõhjast välja tunginud sajatus, paar üksikut tegugi, mis ainult iseendale mõeldud ...

Vahel tahaksin sinna mõnd looma - pingviini või kilpkonna või vandistet ....

Teinekord jälle mõtlen, et peaks selle haruga tegelema, et pole aus ... maharaiuma või midagi ... et valitseks selgus ...

Siis aga mõistan et läheksin kallale oksale millel ise sageli istun ... aga mis siis??
 ... Elu istumine kahel korraga ... on see võimalik?