Neil ei ole siin lund ... mitte päriselt päris lund ...

Paar korda talve jooksul võib juhtuda, et õhutemperatuur langeb küll paari pügala võrra alla nulli, nii päevaks või paariks ... ja võib kokkusattumuslikult juhtuda ka, et neil igikülmadel päevadel sajab maha lumekirme, ent tavaliselt kaob see kiiremini kui tuli ja kindlasti sel puhul tegemist paanikat tekitava erandjuhtumiga, kui tavalise talvise argipäevaga ...

Jah, ühesõnaga lund neil ei ole, päriselt ... aga jõulu-unelm on neil ikkagi üsna lumivalge ... Nii ilmuvad jõulude lähenedes, see on siis kohe pärast Halloween-i novembri alguses, kõikjale lumememmed ja lumised kuused ja lumised sokid ja tuhvlid ja Rudolfid ... ning muidugi lumised jõuluvanad ... paberist, plastist, klaasist, kangast ... igal võimalikul ja võimatul kujul ...Ja nii siis ongi, et väljas sajab laia vihma, kraadiklaas näitab kusagil pluss seitse ja kodude aknalaudadel säravad tehiskuused, kaetud tehislumega, kohalikud elektrimehed sõidavad oma tavapäraste furgoonidega ringi, vabadele kõrvalistmetele installerit pea pooleteistmeetrised tüsedad pehmed lumememmed, pubide akendele on kleebitud jõulupildid, lumesajust ja läbi lumesaju saabuvast jõulumehest või lihtsalt kaunistatatud jõulukuuskedest vms ...

Naljakas ... kuidagi kummaliselt nihkes värk, eriti minu kui põhjamaalase jaoks, kelle meelest lumetu talv on iseäranis tavatu ja kuidagi kurnav nähtus ...

Veel aga jõuludest rääkides ... tuleb esimese asjana meelde, et piparkooke neil suuremat pole ja mandariinid ei tule üldse jutuks ...  poed on aga hunnikutes täis erinevad assortii kommikarpe ning populaarsed on kummalised väikesed pirukakesed, mille sisuks rosinad siirupis ... kuidagi paremini ei oska ma seda kirjeldada ... hõõgveinile pole ma samuti sattunud ... ent igal pool on midagi mida kirjeldatakse väljendiga jõuluspice, mis on pigem lõhna kui maitsebukett ning põhineb mulle tundub peamiselt nelgil, kaneelil ja vbl kardemonil....

Muidu nii natuke laiemas plaanis tunduvad jõulud siin ikka suuremalt jaolt poodlemise ja heategevusliku rahakogumise püha olevat. Aga ma ei imesta, nad lihtsalt armastavad ostelda, ning jõulud on ju lihtsalt suurepärane põhjus seda teha ... tundide ja tundide kaupa ... praegusel viimasel jõulueelsel täisnädalal on alates neljapäevast enamus suuri kaubamajasid ja poode ka ekstra kauem lahti... et kõik vajalik saaks ikkagi kõigil soetatud ning linn on täis, minule eelkõige kusagilt ammustest seriaalidest tuttavaid pildikesi paberkottidega ülekoormatud neidistest, tädidest, mammidest, kuttidest, džentelmenidest, daamidest, nolkides ... noortest, vanadest ...
Poodide vahel seisavad kaubamajade uste satelliitsete kaaslastena heategevuslikud rahakogujad, õigemini nende hordid, igal tänavanurgal on kesklinna piirkonnas vähemalt üks, sageli ka kaks-kolm, neoontoonides jakid seljas ... kõik nad sirutamas möödujate poole naerusuiselt oma kogumiskarpe ja soovimas häid jõule!   

Väga toredad on ka raadiost kõlavad reklaamid (televisserit mul pole, nii et siinkohal jään sellekohase tähelepaneku võlgu), mis ütlevad, et kuigi me ometi kõik soovime jõuludeks oma armsamatele ja lähedastele, sooja, armastust, õnne ja muid kauneid soove, on kingitusi pakkida ikkagi ka väga tore ... või et kuigi me teame, et kõige tähtsam tuleb jõulude ajal otse südamest, on seda väga raske kingituseks pakkida, nii et tule osta parem midagi pakkimiskõlbulikku ikka kaa....

Kirikki tuletab ennast meelde saates sedelikesi otse  kodusesse postkasti, sõnumiga, et jõulud on rahajagamise ja -annetamise aeg ... siia ja siia võib tuua ja anda ... 

Ja, et igaüks ikkagi saaks jõuludest täiel rinnal osa ehk et oleks ikka raha ostelda, jagada ja annetada on näiteks siinne sotsiaaltoetuste süsteem igale toetusesaajale ettenäinud ka jõuluboonuse, mis on  pool või enam tavapärastest toetussummast ... pole midagi öelda, jõulud on siinsetele pühad...

Natuke naljakad tarbimise ja rahajagamise, lumised pühad ...

Kasvuraskused... jah tõesti nad on tagasi!

Ma mingi hetk arvasin et nüüd on nad läinud, et on juba kasvatud kah, et neljakümnele lähenev naine, et ehk aitab küll, ent ei ... mitte midagi sellist ... leidsin ennast ükspäev taas täiesti mõistmatult elule otsa vaatamast ... no lihtsalt arusaamatu ... no, et ei saa aru ... et oled, elad, kasvad ja mõistad paljudki, aga on mingid asjad, millest kuidagi aru ei saa ... et ei suuda omi arusaamu keerata ümber teadaolevate tõsiasjade, et no lihtsalt ei paindu noh ...  lihtsalt vaatad mokk pisut töllakil ja ei saa aru!

No näiteks mismõttes, on nii et inimene läheb ja kaob ära ...  väikeses Eestis läheb inimene ja kaob ära ja sureb maha ... Ma saan aru, et kui on tahe, tahe ära kaduda, tahe minna ja mitte tagasi tulla ... saan aru, et on võimalik ... peabki ehk olema ... ent minna ja olla Eestis kadunud nädalaid, nii et üks ja teine ikkagi kusagil näevad, aga olla samal ajal ikkagi täiesti kättesaamatu ja siis maha surra ... ehk samuti tahetult ... aga, aga, aga ikkagi...  Aru ei saa ma sellest kuidas saab olla elus ja kadunud nädalaid ...Eestis ... see võimalikkus hirmutab ... natuke vist mingit tahku lohutab kaa ... aga hirmutab rohkem ... võib olla see hirm ei lasegi arusaamisel painduda ...

Ja kuidas on nii, et võtad kätte ja lõhud oma elu ära, sest edasi enam vanamoodi ei saa ... mis neist detailides, no ei saa noh ... lõhud ära, et minna edasi, et saaks parem ja siis mitmeid kuid hiljem kui ongi nagu kõik saanud parem, leiad ennast ikka sealt paganama vana elupuru keskelt ... ümbrus on muutunud, inimesed on uued ja tõesti palju on saanud parem justkui kõigile osapooltele ... aga mingitel hetkedel leiad end oma sisemuses ikka sealt lõhkise elu seest, nagu külmunud südamaega Kai mängimas jäätükkidega ja suutmata edasi minna ... sest sõna pole koos ... sest miski on aru saamata? ...  nii et kõik uus ja parem justkui on ja ei ole kaa ...


Ja siis, kuidas aru saada kui palju mahub enesesüüdistusi inimese sisse, kes vähemalt ise arvab, et ta usub mõistlikkuse piires saatusesse? Et kuidas see loogika töötab ja millega mõõta?

Ja mis värk on tagantjärgi tarkusega? Et miks saavad inimesed mingitest asjadest nii hästi aru alles tagant järele? Miks peab millestki ilma jääma, saamaks aru selle tähtsusest või isegi tähendusest? Et miks ei võiks tähtsusest arusaamine käia koos hetkega? Mis selles hetkes on, mis takistab arusaamist?
jne. jne. jne.

No vahel ma lihtsalt ei saa aru ja see paneb jonnima ... jah, ja jonn, see omakorda takistab üksjagu arusaamist...

Elu on ikka imelik küll!