Kasvuraskused... jah tõesti nad on tagasi!

Ma mingi hetk arvasin et nüüd on nad läinud, et on juba kasvatud kah, et neljakümnele lähenev naine, et ehk aitab küll, ent ei ... mitte midagi sellist ... leidsin ennast ükspäev taas täiesti mõistmatult elule otsa vaatamast ... no lihtsalt arusaamatu ... no, et ei saa aru ... et oled, elad, kasvad ja mõistad paljudki, aga on mingid asjad, millest kuidagi aru ei saa ... et ei suuda omi arusaamu keerata ümber teadaolevate tõsiasjade, et no lihtsalt ei paindu noh ...  lihtsalt vaatad mokk pisut töllakil ja ei saa aru!

No näiteks mismõttes, on nii et inimene läheb ja kaob ära ...  väikeses Eestis läheb inimene ja kaob ära ja sureb maha ... Ma saan aru, et kui on tahe, tahe ära kaduda, tahe minna ja mitte tagasi tulla ... saan aru, et on võimalik ... peabki ehk olema ... ent minna ja olla Eestis kadunud nädalaid, nii et üks ja teine ikkagi kusagil näevad, aga olla samal ajal ikkagi täiesti kättesaamatu ja siis maha surra ... ehk samuti tahetult ... aga, aga, aga ikkagi...  Aru ei saa ma sellest kuidas saab olla elus ja kadunud nädalaid ...Eestis ... see võimalikkus hirmutab ... natuke vist mingit tahku lohutab kaa ... aga hirmutab rohkem ... võib olla see hirm ei lasegi arusaamisel painduda ...

Ja kuidas on nii, et võtad kätte ja lõhud oma elu ära, sest edasi enam vanamoodi ei saa ... mis neist detailides, no ei saa noh ... lõhud ära, et minna edasi, et saaks parem ja siis mitmeid kuid hiljem kui ongi nagu kõik saanud parem, leiad ennast ikka sealt paganama vana elupuru keskelt ... ümbrus on muutunud, inimesed on uued ja tõesti palju on saanud parem justkui kõigile osapooltele ... aga mingitel hetkedel leiad end oma sisemuses ikka sealt lõhkise elu seest, nagu külmunud südamaega Kai mängimas jäätükkidega ja suutmata edasi minna ... sest sõna pole koos ... sest miski on aru saamata? ...  nii et kõik uus ja parem justkui on ja ei ole kaa ...


Ja siis, kuidas aru saada kui palju mahub enesesüüdistusi inimese sisse, kes vähemalt ise arvab, et ta usub mõistlikkuse piires saatusesse? Et kuidas see loogika töötab ja millega mõõta?

Ja mis värk on tagantjärgi tarkusega? Et miks saavad inimesed mingitest asjadest nii hästi aru alles tagant järele? Miks peab millestki ilma jääma, saamaks aru selle tähtsusest või isegi tähendusest? Et miks ei võiks tähtsusest arusaamine käia koos hetkega? Mis selles hetkes on, mis takistab arusaamist?
jne. jne. jne.

No vahel ma lihtsalt ei saa aru ja see paneb jonnima ... jah, ja jonn, see omakorda takistab üksjagu arusaamist...

Elu on ikka imelik küll!