Kaaren põrnitses suurde peeglisse esikuseinal....peeglist paistsid suitsurõngad, mis laisalt lae poole purjetasid ning kiivalt piipu popsiva peegli Kaarna nägu varjasid. Kaaren astus paar sammu peegli poole, pani käe vastu siledat klaasi ja üritas tahvlilt enda karrikatuuri kustutava õpetaja vastikusega suitsu peeglilt maha nühkida. "Sa oled valel pool, loll!" kostus järgmisel hetkel Kaarna kõrvu tema enda hääl...

Kaaren taganes ehmatusega paar sammu....."Ma tean!" urises ta enda sees vaikselt vastuseks.
"Aga ikka ei saanud rahu enne, kui järgi proovisid! Millal sa viimaks õpid, kullakene, et alati ei pea kõige pasa sisse astuma selleks, et aru saada, millega on tegu!" irvitas Kaaren peegli tagant.

Kaaren heitis pilgu maha. Ta tundis kuidas enesevalitsus tööpäeva lõpetas, kollektiivselt lahkus ning välisukse lustaka klõpsatusega enda järel kinni lõi.
Ta vaatas uuesti peeglisse....vanemad suitsurõngad olid lae all just imeilusa mööbiuse lehe moodustanud ning hõljusid võidukalt avatud katuseakna poole, nooremad katsid vanematelt õpitud visadusega vaatevälja seal, kus oleks pidanud paistma Kaaren.... isegi elavast kujutlusvõimest ei piisanud, et end seal näha....

Kaaren krigistas vaikiva abitusega hambaid ja surus suu kriipsuks kokku. Ta vaatas enda ümber, et leida esimene raskem ese, mis peeglile paituseks saata.....ta oli sunnitud nentima, et esikus valitses raskete esemete ikaldus või suisa üleüldine asjade kriis, ainuke, mis üldse silma hakkas, oli topitud piip peeglilaual....

Närvide rahustuseks, mõtles Kaaren ja süütas piibu. Piip maitses hea ja andis Kaarnale puuduva pidepunkti. Viha küll ei lahtunud kuid popsimine viis mõtted mujale.

"Kas sa läksid ära?" küsis Kaaren teiselt poolt peeglit ärevalt.
Vastust ei tulnud. "ALL-LOO! KAS SA LÄKSID ÄRA?" hüüdis ta kui vaikus hirmutama hakkas. Endiselt ei vastanud keegi. Õhk oli täis paksu tubakasuitsu ja peegel ei paistnud enam kätte.

Peegli Kaaren viskas piibu nurka ja hüüdis veel korra, nüüd ta kartis juba väga.
Keegi ei vastanud endiselt....

Täielik vaikus....kui välja arvata, see kusagilt kaugelt imbuv piibupopsutamise heli, mis ajuti tundus võtvat irvitavaid noote....

Vahel olen ma ikkagi algusest lõpuni tobe....no jumal teab miks, aga olen...ikka jube tobe lihtsalt... oskamata oma tobeduses oma tobedusega midagi peale hakata....täitsa naljakas hakkab lõpuks, kui just kõht või pea või tiivanukk samal ajal ei valuta....

Sealjuures muide pole too tobedus sugugi mitte halb või sugugi veel vähem hea... ta lihtsalt on.....ja samalajal tahaks lihtsalt natuke vähem tobe olla....

Praegu olen ma algusest lõpuni tobe....pea on mingeid naljakaid tobemõtteid täis ja tobe on olla, umbes nagu üheksandas klassis, kui ühte klassivenda olin ära armunud, või nagu keska alguses, kui ühte teise klassivenda olin ära armunud või nagu ülikooli esimesel aastal, kui ühe kursavenna sõpra olin ära armunud.....aga üldse mitte niimoodi nagu nende teistega... Aga nood teised ongi alati teistsugused olnud, nad on olnud rohkem minu peas kui päriselt olemas, nood tobedust tekitavad on aga kõik päriselt olemas......või vähemalt olen ma nii arvanud, sest nad on niikuinii jube kaugel olnud, et päriselt näha või teada saada....jahh....nohh...ja nii ongi...

...eks ma siis olen natuke tobe edasi...küllap see läheb jälle üle ja tuleb jälle kaarega tagasi....oeh....tobekägu...

Kaaren heitis igatseva pilgu aknast välja.....tal oli endast hale ja ta igatses kuhugi, kus oleks hea, kus oleks parem kui siin......Kaaren tundis, kuidas viimaste päevadega aina rohkem ja rohkem varjuks muutus, kuidas ta iga päevaga aina rohkem ja rohkem ära kadus, kuhugi naljakasse äraolemisse vajus.....Ta enesetunne ei olnud päevadega suurt halvenenud.... tablettide võtmise algusest peale oli kogu aeg olnud samaselt ebameeldiv.....virisema ajav valu ja keeramine kõhus, mis rikkusid tuju ja väsitasid, kerge vedeliku puudus, kohatine peavalu.... viimase kahe päevaga hakkas asi aga mõistuse peale.....Kaaren tundis, kuidas ta mõte tsüklisse kukkus ja ta ei jaksanud enam vastu võidelda, ta ei jaksanud enam sisendada enesele positiivsust ja kui kedagi tuttavat kõrval ei olnud, kellega suhtlemine oleks sundinud ennast adekvaatsena hoidma, siis kadus ta enda sisse ära ja muutus teistele nähtamatuks...Varem polnud ta nii endasse kadunud, kuid täna oli see juhtunud, otse käigu pealt kesklinnas....Kaaren oli vajunud sügavasse mitteolemisse, mis enesetunnet natuke leevendas....korraga aga rataskaevu ja pika tänava ristis jooksis üks keskealine prillidega naine talle, teda nägemata, otsa.... kuigi Kaaren kõndis keset teed ei olnud naine teda lihtsalt märganud ega teinud seda pärast kokkupõrgetki, oli vaid kerges segaduses, justkui taipamata, mille otsa ta komistanud oli, ja jooksis siis sõna lausumata edasi...

...hiljem kui Kaaren rongi peal istus, üritas ta kolm peatusevahet piletöri tähelepanu võita ja piletit osta....kuid piletör, kas ei näinud teda üldse või nägi tema asemel kedagi, kellele ta oli juba pileti müünud.....
Kaaren mõtles, et peaks midagi ütlema, karjatama, varrukast sikutama, ent ta oli liiga ära, et selgitada, teha selgeks, et ta on olemas ja tal ei ole veel piletit... tal oli piisavalt halb olla, et suu lahti tegemine ja suhtlemine liiga tegid.... valutum oli jääda nähtamatuks ja vaikselt pingi peale ära hajuda....natuke südametunnistus küll krpiledas, kuid kõhus keerav hommikusöök oli tunduvalt häirivam......

....Kaaren oli jälle väsinud....ta tahtis jälle magada....ta tahtis, et ta ei tahaks nii, sest see hirmutas teda, ta oli viimase ööpäeva jooksul juba 12h maganud eelmisest ja üleeemisest oli ta samuti keskmiselt poole maha maganud...ta tundis et see ei ole normaalne, ta oli mures ja ta tundis, et varsti polnud tast muud alles kui vari..... see kõik hakkas mõistuse peale....

Leidsin täna voodi alt plaadi....ma aiman, kuidas ta sinna sattus...
Panin plaadi imelikku masinasse kohe kui pealinna suunduvas rongis valutuva kõhu ja palavikuga end kerra olin tõmmanud.....Plaadilt läbi masina voolas kõrvadesse muusika....mhmmm.....ma polnud seda plaati liiga ammu kuulanud....ma polnud liiga ammu niimoodi mõelnud

Täna puhkan palaviku roosidel...

...täitsa veider on.... ma olin juba päris ära unustanud need väikesest sisemisest temperatuuritõusust tekkivad nihked.....kuidas liikmed ja pea muutuvad aina raskemaks ja raskemaks ning meel vajub aeglaselt kuhugi ära, mingisse naljakasse letargiasse, mõtlemisvõime saab halvatud, arusaamise juhtmed tõmmatakse korraga läbi narva ja keegi teeb nende peal kulutuld, põskedele tekivad palaviku roosid ning kusagilt seest jookseb välja miskine külm, mis paneb hetketi värisema, aina enam ja enam on tahtmine pugeda kuhugi sooja ja kerida ennast kerra, sulgeda silmad, magada, ehk undki näha....kogu olemus sulgub endasse, keha ja meel võtavad kaitsepositsiooni....toimub mingi naljakas kodusõda millele oled sina tandriks....kõik on ühtaegu hästi lähedal ja väga kaugel, meel on meeletult herk ja õrn ning samas on igasugune välise tajumine pärsitud, tundub nagu keegi oleks keeranud su sisemuse väljapoole.....ning torkida ei tasu, meel saab kohe kurjaks, hammustab......


.....aga Pariisis õitsevad praegu mingid eriti ilusad puud...

Viriseda....jahh muidugi, ikka saab....

Töö, kellele ja miks ja miks mitte mulle, hetkel antud kujul?!
Sel teemal võiks kirjutada päris hea argumentatsiooni, teemaarenduse ja (k)ilukirjaliste näidetaga imelise keskkooli lõpukirjandliku tüki, mille puhul punkte kaotaks ainult panemata jäänud komade ja poolitusvigade pärast ja kindlasti mitte rohkem kui kümme, sest kirjand saaks igati veenev, aus ja ladus ning mõtlemisvõime olemasolu peegeldav, kuigi kõiki töökasvatuslikke põhimõtteid eirav...

Ei aga päriselt, ma üldse ei taha siin istuda ja vastata rumalate klientide rumalatele küsimustele.....tegelikult ei taha vastata tarkade klientide tarkadele küsimustele ka mitte... heal juhul võin vastata toredate klientide huvitavatele küsimustele, aga seda maili teel ja vbl ülehomme.....

Ja ma tõesti ei tea, miks Helsinki hotellid 17.04-18.04 nii täis on ja kui aus olla, siis mind isegi ei huvita...
Ja, mis mõttes Te küsite mu käest, et mida kujutab endast Milaano reis, FlyLALi kodulehel kirjaga, üks ots alates 925- eeki??? Palun pakkuge oma julge variant ja ma ütlen, kas läks täppi või mitte, ärge häbenege.....
Ja ma tõesti ei oska öelda, miks Te pole tagasi saanud lubatut 500 EEKi, ekskursioonide soodustuse arvelt, aga ma uurin ja annan Teile teada niipea kui ma midagi teada saan, luban, annan oma sõna ja visiitkaardi....
Jahh, mul on sama kahju kui Teil, et Teile kingiti just meie firma kinkekaart, millega ei saagi tellida kõiki suvalisi viimasehetke reise algusega ülehomme maailma eri paigust, minu siiras kaastunne, tõesti....

Ma tahaks raamatut lugeda, ma tahaks minna istuda rampsi ja kaevata välja teaduslikke artikleid ja õhinaga neid lugeda, ma tahaks sõita rattaga raudtee sillani ja vaadata päikeseloojangut, ma tahaks istuda kusagil kuivaval mättal ning kimuda suitsu, võib olla teha sinna juurde mõne õlle, ma tahaks vahtida lakke ja ronida kaissu, ma tahaks et ma ei peaks mõtlema, et homme on tööpäev ja täna ei saa teha seda või toda.....ohh...Ja ma üldse ei taha Teie soove ja muresid kuulata ning naeratada abivalmilt, ma ei söö lilli ja ma olen sellest kremplist siin nii lõpmata tüdinenud....pealegi, mu nina tilgub jälle ja see ei olegi üldse tore...

Kaaren rippus pea-alaspidi hariliku jugapuu alumise oksa küljes ja üürgas laulda....

Ta meel loksus vaikselt kiikumise ja laulutakti rütmis ning üritas mitte kõrva kaudu välja kukkuda. Keeruline oli too üritus sellise ulaka tujuga, oli ta sunnitud nentima.
Mõistusel oli juba puu otsa ronimise peale paha hakanud ja ta otsustas kiiresti sääred teha, nii tilkuski ta ennast, õige vargsi alla murule sinilillede vahele.
Kaaren ei pannud viimase kadumist aga tähelegi....ta oli liiga ametis enese puuotsas hoidmise, telepaatiliste kallistuste saatmise, laulmise ja unede unustamisega.
Pealegi oli mõistus mõni aeg tagasi tal maksa täiesti üle kopsu ajanud. Selline egoistlik kaotsiminek ei olnud tolereeritav. Kaaren oli südamest solvunud, ta mõistis küll et tähepoisi väljailmumine võis tekitada armukadedust ja mõningat vimma, kuid see ei olnud mingi arvestatav vabandus, sestap keeldus ta siiani mõistusega üle paari lause päeva jooksul vahetamast. Tema elu see just kergemaks ei teinud, kuid enesetunne paranes see-eest märgatavalt.

Meel tundis, kuidas pähe valguv veri oli juba põlveni, kui see hullus peatselt ei lõppe, tuleb varsti seljas olev lilleline kevadkleit määrdumise ohus pea peale turbaniks siduda, leidis ta kriitilise pilguga olukorda hinnates. Aga kirevase päralt küll, ta polnud elus midagi turbaniks sidunud, ning sobivaid kiirkursuse pidajaid ei paistnud silmapiirilgi. Meel muutus kergelt murelikuks, talle väga meeldis tema uus kevadkleit. Õnneks hakkas jugapuu alumine oks just samal silmapilgul liialt soonima Kaarna põlveõndlaid ning neiu keerutas end pehme mütsatuse ja kukerpalli saatel alla murule, otse mõistuse suure varba peale.
Hetk hiljem tundis mõistus peale varbavalu ka rasket pilku turjal. Kaaren oli katkestanud laulmise ja silmitses mõistust üllatunult altkulmu, viimase pilk üritas pingsalt leida pidet sinilillede õrnal lõhnal ja tundis end süüdi. Pahura pominaga ning kerge alistuva ohkega korjas Kaaren ta pärast poolt põrnitsust siiski hellalt oma peole, puhus mullast puhtaks ja surus tagataskusse nätsupaki kõrvale. Kaaren teadis, et ükskord nad lepivad ära ja elavad õnnelikult järgmise korrani, kuid ta kahtlustas, et selle ühe korrani on veel mitu korda aega...

Meel keerutas end aga oma ilusas kleidis, naeris lõbusalt ning ihkas pannkooke, vanaema Teelelikke pakse ja väikesi keefiiri pannkooke.....

Harjutusi sabale....jaburaid harjutusi sabale....

....uhhh, kuidas ma ei armasta neid olukordi, kus ei ole olemas häid ja õigeid valikuivariante ja kõik on üht või teistpidi hinge närimajäävad nihkes kaabakvõimalused.....uhhhh, vastikvastikvastik.....

...ma tunnen ennast liiga hästi....uhhh....
....vahel on see kõik nii jabur, aga oma varjust üle ju ei hüppa ja raskesti kätte õpitud teadmisest ei anna sugugi nii kergelt mööda vaadata kui võiks....naiivsust ega tolerantsi siit ei leia, veel mitte nii pea.....dumdumdum

....niisiis toksisin viimase jupi koduteest kinganinaga ja ilmselge pahurusega kivikesi ning irvitasin oma jabura elu üle.....uhhh....kuidas ma küll tahaks, et seda poleks....kuid uhhhhhh, kuidas see ikkagi kõik on.......mau...

....ja selle kõige ette see uni.....oiiijahhh....mulle pole kunagi meeldinud ärgata nuttes ja mulle ei ole kunagi meeldinud, kuidas vahel neil magamisnägudel oli kombeks kogu muu eluga justkui sätitult kokku mängida......

....naerma ajab....üsna kibedat naeru ajab naerma.....ja kuigi ma tean, et lõpuks jääb õigus vaid haldjale....ning sellel kõigel pole lõpuks üldse mingit mõtet....ei saa ma end peatada naermast...ei saa, ei, ei.....

....neil hetkil tahaks teha kannapöörde 180 kraadi ja joosta....kuid ei, kui jaburaid harjutusi sabale, siis jaburaid harjutusi sabale.......
....tagantjärele piisavalt alkoholi juues muutuvad nad kõik äärmiselt põhjendatult vajalik-õpetlikeks....

....uhhhh.....

Kaaren keerutas pead....kael oli kangekaelselt kange....taamal aga oli vihma sees näha päikesepaistet....hea, värske ja hea, nii võis peaaegu kaela ära unustada ja minema tatsuda....

EI,aga ei....laud oli ees ja laua taga oli ees klaas-kips-seinu rohkem kui üks....päike vihmas oli vaid suitsupausi mälupilt...ei tatsutud kuhugi veel, keerutati vaid pead kaela otsas.....kui keegi oleks andnud natuke aega juurde, oleks selle kaela võinud täitsa sinnapaika jätta...mõned tunnid ööpäeva või mõne päeva kuusse juurde ja oleks olnud suht ükskõik, kas kange või kanguseta....

Kaaren oleks kõik lisaminutit kasutanud ilmselgelt maha magamiseks, ei millekski asjalikuks, kuid see olekski ju olnud lisatundide veetlev eesmärk.... Unetundidest polnud küll väga puudu jäänud, ent Kaaren tundis endas siiski miskit tinarasket tüdimust, ta tundis kohustuste ahelaid poomas vaba mõttelendu.
Ta tundis, et ta ei taha teha tööd...sugugi mitte ei taha ei praegu ei natukese aja pärast..... Tahtis ta hoopis jalutada ja peakohal sõudvaid pilvi passida, lugeda, olla akadeemilinegi, kuulata kuidas kasvavad kevade tiivad, rääkida imelugusid, näha, olla õues, mitte kastis, olla toas, mitte keskuses ja tunda, tunda seda pärastlõunast sooja lõhna, milles puudus kiirustamise sundus, kohustuste sundus, kus olid olematud mõisted ´peab´ ja ´tuleb´ kehtisid vaid ´võib´ja ´saab´.....

....Njaa.....Kaaren liigutas pead...kael on endiselt kui meetri etalon ja õnneks polnud tunde tööpäeva siiski vahepeal juurde tulnud.....

Huumor.... poleks arvanudki, kuid see oli nüüd küll täishuumor...

Issand kuidas ma armastan neid vanakooli arste... ei ole liiga delikaatseid teemasid ja ei ole asju, mille üle ei saa nalja heita või läbi sõimata.....

....no las see tsükkel olla sassis ega Teil munasarjad selle pärast kuhugi kadunud ei ole.....

...no uurige välja millega on tegu, saadke kas või lihtsalt sõnum naeratava küsimusega, lõbusaltki.... ja kui vastus käes, siis vaatame edasi....

.....jaanuaris olid testid kõik negatiivsed ju, mis nüüd siis juhtus....

...ega see meditsiin ei ole nii lihtne, see on keeruline värk....

.....juba veneajal küsis iga arst, et mitu retsepti ma välja kirjutan......


20 minutit lihtsalt väga vahetut kummalist huumorit, lõpuks kui kabineti ukse selja taga klõpsatusega kinni lasin kukkuda ei osanud muud kui naerda... ei saanud nagu arugi, mis must just üle oli sõitnud......

...õues panin suitsu ette ja tundsin, et igaljuhul tasus tulla... kuigi midagi selgemaks ei saanud, taandus siiski miskisugune mure ja tõsidus......loodetavasti siiski saab sõnumita ja piisab vajadusel lisaretseptist.....

... või siis tuleb tagasi tulla....

...huumorit olekski rohkem...

....On standby....

...Eile olin ära, väsinud olin vist ka...aga ei taibanud seda piisavalt varakult ausalt välja öelda...varjasin.....korraga olin hooletult sattunud väga libedale rajale......sellises meeleseisundis ei saa võtta üles hapraid teemasid....sest neid ei kanna tahumatu olemus välja ja enne kui arugi saad on järgi killud mis torgivad...äraolev meel on segaduses....ning tulemuseks hirm ja paanika, mis takistab juba algfaasis igasuguse ratsionaalse mõtlemisvõime ning külvab aina ogarat hirmu......

...maharahunedes on sel puhul absoluutselt arusaamatu, millest miski tingitud sai ja kuidas asjad tegelikult on.....oled sa tagasi või ei, kõik väreleb sees......
...Kui sinna juurde on veel silmad ka paistes ja kõrval keegi, kes kogu selle paanika kõrvaltvaatajana läbi elas.... on lugu mitmekesiselt puntras ja kohmetu.......

.....Kõik mis räägitud sai, tuli äärmuslikult ausana, sealt, kus kedagi teist ei ole....terav-äraolev ausus....
.....Kõik, mis kuuldud sai, ei olnud sugugi oma olemuselt halb, pigem vastupidi...kuid tol hetkel puudus võime mõista....

Edasi?

.....paanikas tekkinud mõtted on tsüklisse kukkunud.....ise olen tagasi...aga mõttel on vint peal.....kui teen suu lahti...tulevad aina need samad sõnad.....kuigi öelda tahaks hoopis midagi muud.....

Parem vist täitsa vaikki olla ja mõte hetkeks välja lülitada...
....ma ütlen, kohe, kui mõelda suudan......
....loodan, et jõuab siiski ka ära kuulata...

...loodan ja panen end ootele

Aga Lev uppuski ära, kõigi oma kartoteekidega, otse jõhvikamahla loiku....

Kurja küll!

Kes käskis tal sinna voodi alla ronida.......