Vahel olen ma ikkagi algusest lõpuni tobe....no jumal teab miks, aga olen...ikka jube tobe lihtsalt... oskamata oma tobeduses oma tobedusega midagi peale hakata....täitsa naljakas hakkab lõpuks, kui just kõht või pea või tiivanukk samal ajal ei valuta....

Sealjuures muide pole too tobedus sugugi mitte halb või sugugi veel vähem hea... ta lihtsalt on.....ja samalajal tahaks lihtsalt natuke vähem tobe olla....

Praegu olen ma algusest lõpuni tobe....pea on mingeid naljakaid tobemõtteid täis ja tobe on olla, umbes nagu üheksandas klassis, kui ühte klassivenda olin ära armunud, või nagu keska alguses, kui ühte teise klassivenda olin ära armunud või nagu ülikooli esimesel aastal, kui ühe kursavenna sõpra olin ära armunud.....aga üldse mitte niimoodi nagu nende teistega... Aga nood teised ongi alati teistsugused olnud, nad on olnud rohkem minu peas kui päriselt olemas, nood tobedust tekitavad on aga kõik päriselt olemas......või vähemalt olen ma nii arvanud, sest nad on niikuinii jube kaugel olnud, et päriselt näha või teada saada....jahh....nohh...ja nii ongi...

...eks ma siis olen natuke tobe edasi...küllap see läheb jälle üle ja tuleb jälle kaarega tagasi....oeh....tobekägu...