Kaaren heitis igatseva pilgu aknast välja.....tal oli endast hale ja ta igatses kuhugi, kus oleks hea, kus oleks parem kui siin......Kaaren tundis, kuidas viimaste päevadega aina rohkem ja rohkem varjuks muutus, kuidas ta iga päevaga aina rohkem ja rohkem ära kadus, kuhugi naljakasse äraolemisse vajus.....Ta enesetunne ei olnud päevadega suurt halvenenud.... tablettide võtmise algusest peale oli kogu aeg olnud samaselt ebameeldiv.....virisema ajav valu ja keeramine kõhus, mis rikkusid tuju ja väsitasid, kerge vedeliku puudus, kohatine peavalu.... viimase kahe päevaga hakkas asi aga mõistuse peale.....Kaaren tundis, kuidas ta mõte tsüklisse kukkus ja ta ei jaksanud enam vastu võidelda, ta ei jaksanud enam sisendada enesele positiivsust ja kui kedagi tuttavat kõrval ei olnud, kellega suhtlemine oleks sundinud ennast adekvaatsena hoidma, siis kadus ta enda sisse ära ja muutus teistele nähtamatuks...Varem polnud ta nii endasse kadunud, kuid täna oli see juhtunud, otse käigu pealt kesklinnas....Kaaren oli vajunud sügavasse mitteolemisse, mis enesetunnet natuke leevendas....korraga aga rataskaevu ja pika tänava ristis jooksis üks keskealine prillidega naine talle, teda nägemata, otsa.... kuigi Kaaren kõndis keset teed ei olnud naine teda lihtsalt märganud ega teinud seda pärast kokkupõrgetki, oli vaid kerges segaduses, justkui taipamata, mille otsa ta komistanud oli, ja jooksis siis sõna lausumata edasi...

...hiljem kui Kaaren rongi peal istus, üritas ta kolm peatusevahet piletöri tähelepanu võita ja piletit osta....kuid piletör, kas ei näinud teda üldse või nägi tema asemel kedagi, kellele ta oli juba pileti müünud.....
Kaaren mõtles, et peaks midagi ütlema, karjatama, varrukast sikutama, ent ta oli liiga ära, et selgitada, teha selgeks, et ta on olemas ja tal ei ole veel piletit... tal oli piisavalt halb olla, et suu lahti tegemine ja suhtlemine liiga tegid.... valutum oli jääda nähtamatuks ja vaikselt pingi peale ära hajuda....natuke südametunnistus küll krpiledas, kuid kõhus keerav hommikusöök oli tunduvalt häirivam......

....Kaaren oli jälle väsinud....ta tahtis jälle magada....ta tahtis, et ta ei tahaks nii, sest see hirmutas teda, ta oli viimase ööpäeva jooksul juba 12h maganud eelmisest ja üleeemisest oli ta samuti keskmiselt poole maha maganud...ta tundis et see ei ole normaalne, ta oli mures ja ta tundis, et varsti polnud tast muud alles kui vari..... see kõik hakkas mõistuse peale....