Kaaren keerutas pead....kael oli kangekaelselt kange....taamal aga oli vihma sees näha päikesepaistet....hea, värske ja hea, nii võis peaaegu kaela ära unustada ja minema tatsuda....

EI,aga ei....laud oli ees ja laua taga oli ees klaas-kips-seinu rohkem kui üks....päike vihmas oli vaid suitsupausi mälupilt...ei tatsutud kuhugi veel, keerutati vaid pead kaela otsas.....kui keegi oleks andnud natuke aega juurde, oleks selle kaela võinud täitsa sinnapaika jätta...mõned tunnid ööpäeva või mõne päeva kuusse juurde ja oleks olnud suht ükskõik, kas kange või kanguseta....

Kaaren oleks kõik lisaminutit kasutanud ilmselgelt maha magamiseks, ei millekski asjalikuks, kuid see olekski ju olnud lisatundide veetlev eesmärk.... Unetundidest polnud küll väga puudu jäänud, ent Kaaren tundis endas siiski miskit tinarasket tüdimust, ta tundis kohustuste ahelaid poomas vaba mõttelendu.
Ta tundis, et ta ei taha teha tööd...sugugi mitte ei taha ei praegu ei natukese aja pärast..... Tahtis ta hoopis jalutada ja peakohal sõudvaid pilvi passida, lugeda, olla akadeemilinegi, kuulata kuidas kasvavad kevade tiivad, rääkida imelugusid, näha, olla õues, mitte kastis, olla toas, mitte keskuses ja tunda, tunda seda pärastlõunast sooja lõhna, milles puudus kiirustamise sundus, kohustuste sundus, kus olid olematud mõisted ´peab´ ja ´tuleb´ kehtisid vaid ´võib´ja ´saab´.....

....Njaa.....Kaaren liigutas pead...kael on endiselt kui meetri etalon ja õnneks polnud tunde tööpäeva siiski vahepeal juurde tulnud.....