Mulle meeldivad markeeritud lõpud... mida selgemalt markeeritud seda parem... eriti just minu oma elu puudutavad lõpud võiksid olla selgelt ja minu enda poolt - otse loomulikult - markeeritud..... enda parema äranägemise järgi....

eriliselt meeldib mulle lõppe füüsiliselt markeerida... tõmmat joon alla või veel parem kriipsutada lõpp selgelt ja rasvaselt üle.... et oleks aru saada - siit läheb piir!

Kõige kergem on lõpp ära märgistada paberil, mida materiaalsem, seda parem, sellepärast kannangi palju oma elust paberile üle, saab kohe markeerida... siit algas ja siia lõppes, ja nüüd las vajuda mälestuste hõlma.... nii ei jää midagi segaseks ja kõik mis tuleb järgi, tuleb siis juba pärast lõppu.... uus algus tuleb pärast markeeritud lõppu...

On üks koht, kus meri võtab maad, võtab maad kolmelt poolt, võtab rannas lamavaid kive ja pilliroogu ja kui sina sinna satud võtab sinu ka.. ja kus tuul jooksutab merejäneseid, puhub kiharaid sirgeks, toob mere lõhna ninna, ning ulub pööningul.

See koht vallutab kõik meeled ja annab vabaduse.
Vabaduse olla kõik, kes sa oled ja minna, kuhu sa iganes tahad ja uskuda, mida iganes su hing ihkab..
Lisaks uhub maad võttev meri ja ulguv tuul ses paigas sust välja kõik saasta, laotab su ette laiali ja uputab seejärel kõik... meel saab puhtaks...ja mõtted hajuvad
Seal pole kunagi vaikust, kuid müra puudub sealt ka, seal on alati hääli ja inimesi ja loomi... ja meri võtab seal maad....

Selle paiga leiad sa ka kaardilt nime alt Pärispea ps., ning hea õnnekorral võid sa sinna ka sattuda....

....

...näiteks kui Leene sind kutsub...

Kui hõõguvaid süsasid näpuga torgid, saad kõrvetada..... üsna kindel ja läbiproovitud variant... tead ja liialt tihti näppe süsadele ei suska, noh või ainult vahel harva suure joobe ja jaanipäeva puhul..
Kuid miks siis on ikkagi vaja hõõguvaid inimsuhteid torkida ja nügida ja surkida... samamoodi on valus, samamoodi on ära proovitud, kuid ikka teed, uuesti ja uuesti... ja siis pärast nurgas haavulakkudes võid endale pisaraid pühkides öelda, et ma ju teadsin seda, kuid kes ei riski, see šampust ei joo...
...jaa ahvatluse jõud, igatsuse jõud ja üksinduse jõud.... ning milline meeletu ihalus ja kihk selle kõigega kaasneb, milline imeline hasart... ja mis siis sellest, et pärast on valus, mis siis sellest ,et pärast on piinlik ja valus.... selle kõigele sa ei mõtle, sest silmis on vaid see hasartmänguri jackpot.... see üks suur võimalus mitmest võimatust.... ilus tulevik... armastus, igavene... ööd kellegi kaisus, hoolimine ja ümmardamine... kirg... silme ees on vaid see suur õhupall, mis kõrguste poole lendleb ja sina jooksed ja jooksed ja jooksed, sest äkki siiski jõuad sa järgi.... ja jooksed ja jooksed ja jooksed.. ning ühel hetkel oledki nõgesepuhmas siruli, põlve vastu juurikat veriseks löönud ja igaltpoolt valutavana...
too üks öö või too imeilus äraütlemine või mängleva flirdiga tehtud suhtluse lõpp või see igavesti piinav piinlik pilk, mis ütles hetkega kõik.... Ei ... hetkega vaid nõgesed ja ei ühtegi õhupalli...
... tüütu, nii tüütu värk.

Ma lähen siit roheluses, soe päike sees ja rõõmus melu ümberringi....Ma lähen siit jäätistsöövate laste vahelt läbi pugedes.....ma lähen siit targemana ja ilusamana....... teadjana, raske kohver käes ja reisikott seljas....

Ma tulin siia hoopis teistmoodi...Hoopis teiste mõtete ja teadmistega.....ma olin hoopis teine..

Kuid nutuvõre oli ka siis mu suu ümber....

kerge ja vaba on olla... tahaks huilata, joosta ja veega pritsida.... soe on ja miski ei peata mind, olen vaba, viimaks ometi olen vaba.... Vaba et põleda kõrge ja kirglikult ägeda leegiga, vaba et tunda, vaba et olla õnnelik, vaba et põleda tuhaks ja lennelda tuuletiivul su kinganinadele puhkama... kuniks elul on antud veel olla vabana!!

He kutsuvat minua hiljaudeksi. Se on aika ironista, koska niitä hetkiä on aika vähen, milloin mä olen täysin hiljaa. Mä teen aina jonkinlaisia ääniä, kun mä en ole puhumassa (ja usein minä olen) niin minä nauran tai hymisen jotain itsekseen, jäljittelen kissaa tai jotain muuta sellaista. Välillä minusta tuntuu, että mä en osakaan olla hiljaa, koska minun itsekseen ajattelukin tekee meteliä.
Silti toisinaan, minä todella nautin vaiti oloaa. Vaikka eilen, kuin mentiin parin kaverin kanssa kaupungista metsään teltan kanssa yöksi ja tehtiin tulta, niin oli ihana katsoa, miten halot paloivat ja tähdet tuikkivat ja olla samalla ihan-ihan vaiti. Mutta ei sittenkään ollut täysin hiljaista tuuli humisi metsässä ja halot räisköivät tulessa ja jossain kaukana koirat haukkoi ja metsä kaikkui vastaan. Se oli ihana, niin kotoisaa ja miellyttävä ja ei sittenkään hiljaista.
Mä en pitä liian hiljaisista paikosta, ehkkä siksi juuri teen myös aina jonkinlaisia ääniä. Minä pelkään hiljaisuutta, se kauhistuttaa minua. Pelkään sitä koska täysin hiljaa on vaan tyhjyys, tyhjyys merkitsee sitä että ei ole enää mitään ja kun ei ole enää mitään, niin kaikki on merkityksetön ja jos millä ei ole enää merkitystä, niin elämä on ohi, tai sen pitäisi olla ohi, mutta jostakin syystä ei sittenkään ole.
Samalla on tyhjyydessä kaikki ja täysi hiljauskin muuttuu ajan kuluen kauheaksi meteleksi, jossa on kaikki äänet ja juuri tuo hijausuuden tyhjyys ja karjuva meteli minua pelottaa, koska se on loppu.....
...mutta silti he kutsuvat minua hijaudeksi ja välillä minä mietin, että ehkä se on niin, koska minäkin olen tyhjyys.....