Kui hõõguvaid süsasid näpuga torgid, saad kõrvetada..... üsna kindel ja läbiproovitud variant... tead ja liialt tihti näppe süsadele ei suska, noh või ainult vahel harva suure joobe ja jaanipäeva puhul..
Kuid miks siis on ikkagi vaja hõõguvaid inimsuhteid torkida ja nügida ja surkida... samamoodi on valus, samamoodi on ära proovitud, kuid ikka teed, uuesti ja uuesti... ja siis pärast nurgas haavulakkudes võid endale pisaraid pühkides öelda, et ma ju teadsin seda, kuid kes ei riski, see šampust ei joo...
...jaa ahvatluse jõud, igatsuse jõud ja üksinduse jõud.... ning milline meeletu ihalus ja kihk selle kõigega kaasneb, milline imeline hasart... ja mis siis sellest, et pärast on valus, mis siis sellest ,et pärast on piinlik ja valus.... selle kõigele sa ei mõtle, sest silmis on vaid see hasartmänguri jackpot.... see üks suur võimalus mitmest võimatust.... ilus tulevik... armastus, igavene... ööd kellegi kaisus, hoolimine ja ümmardamine... kirg... silme ees on vaid see suur õhupall, mis kõrguste poole lendleb ja sina jooksed ja jooksed ja jooksed, sest äkki siiski jõuad sa järgi.... ja jooksed ja jooksed ja jooksed.. ning ühel hetkel oledki nõgesepuhmas siruli, põlve vastu juurikat veriseks löönud ja igaltpoolt valutavana...
too üks öö või too imeilus äraütlemine või mängleva flirdiga tehtud suhtluse lõpp või see igavesti piinav piinlik pilk, mis ütles hetkega kõik.... Ei ... hetkega vaid nõgesed ja ei ühtegi õhupalli...
... tüütu, nii tüütu värk.