värvilisi obeseid!
ilusaid unesid!
olgu sul lõbus!
hoia end!
ahh, mine sa ka munni!
head!
kena reisi!
lõbutse hästi!
sõida ettevaatlikult!
naudi!
mõtlen su peale!
ära põe!
edu!
ole tubli!
jaksu!
tervita!
kivi kotti!
palju õnne!
teravat sulge!
selget pead!
...

kui palju erinevaid soove

kui palju erinevaid inimesi

...

Kaaren vaatas, kuidas kaunis kübaras daam, kaenla all paras ports keeleraamatuid, üle puulatvade pilveservale heljus, kenasti jalad serval puhtaks pühkis ja edasi astus, kadudes vaatlejal silmist...
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..

Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.