Ja näe....Moskvas ongi juba pidu.... igavene valgus taevas ja kõik soovivad üksteisele, ikka snovom godom ja snovom godom....julgemad kindlasti ka embavad....

Jaapanis on ammu saluut otsa saanud, kõik väikesed kilisilmadega lapsed magavad ja ei mõtlegi sellele, et aasta 2006 on juba kätte jõudnud...

Meie siin aga niheleme toolidel süldilaua taga ja ootame tülpinult telekapurki vahtides, millal Rüütel pulti tuleb ja taas uut aastat saab soovida, ega kaua enam oodata ei tule napid 30 minutit.. Agaramad seavad juba raha õuele laiali, et saaks ikka täpselt õigel ajal selle kõik hirmsa mürina saatel taevasse lennutada, küll siis on aga uhke vaadata....ja siis pärast saab naabriga arutada šampaklaasi taga presidendi kõne üle.....viimane kõneleb meil ju ikka mõistu, et ikka terve aasta saaks tema sõnade üle pead murda....

Mina täna Arnoldi kõnet ei näe, eks ma hiljem ajalehtedest loen, et mis vanal siis seekord südamel... sülti ma ka täna ei saanud.. ainult kartulat heeringasalatit, aga see oli ka väga hea... võib teinekordki teha....

Šampusepudel on minulgi külmikua ootamas, aga kuna mõni juba vaikselt magab, siis arvan, et see jääb paremaid aegu ootama... nii et minul on tänavu natuke tavapärasest erinev uue ootus olnud...
Samas korra siiski võtsin aja maha ja üritasin möödunud 365 päeva peale mõelda....täitsa huvitav aasta on olunud ei või kurta.... nutuaasta on olnud, ma olen vist selle aasta jooksul rokhkem nutnud kui terve varasema 19 peale kokku, aga mul on tunne et ka see on palju andnud....noh kui ei midagi muud siis vähemalt uue kogemuse....jah ja palju uusi ja huvitavaid inimesi olen kohanud ja kenasid paiku külastanud....akadeemilises plaanis on see aasta küll suht mahavistatud olnud, kuid muul alal olen ma palju õppinud, eluülikool on küllalt koormav ja selgete õppetundidega olnud.. nt seda olen õppinud et sageli ei ole tahtmisest mingit kasu...taha palju tahad ja miski tegelikult ei muutu mõned asjad jäävad kõige kiuste selleks, mis nad on ja ei muutu, ei aita ka see kui nende olemise üritad unustada, kala jääb ikka kalaks isegi kui me ta ära unustame või kanaks mõtleme ja tunded jäävad ikka samadeks tunneteks, isegi kui sina tahaks et nad teistsugused oleks..j...
jahh nüüd võiks muidugi küsida, et mis sellest õppetunnist kasu on, kuid mina jätan küsimata, sest see on ju siililegi selge....

Eiiii..jahhh... et siis tagasi aasta juurde...et ma olen üldjoontes rahul selline 4+ aasta on olnud.... majanduses ei muutunud suurt midagi aga seeeest milline eraeluline areng.... võtab kõhualuse külmaks ja tekitab täiskasvanu tundeda...hirmutav...

Kõige naljakam on see, et uuelt aastalt ei oska enam midagi oodata, lihtsalt vbl loota et tuleb hea, suures ja laias plaanis.... Jahh...ja et ta oleks lill... selline ilus lill ja paljude õitega....

Väsimus....mul on väsimus....
Olen väsinud kõigest sellest saastast, sellest mis on kogunenud aasta jooksul minusse ja minu ümber....Väsinud..tahaks endast välja oksendada kõik selle aasta räpa, mis sinna viimase 360 päeva jooksul kogunenud on... vanem on juba nii, sisse võidunud, et sellest lahti saamiseks tuleks muretseda raudharjastega hari ja kasutada palju füüsilist jõudu.... ei tasu vaeva, pealegi see on vist üsna valulik..... mulle ei meeldi sugugi valu........

Tüdinud ja väsinud nendest tehtud tegudest ja kõigist tegemata jätmistest, iseendast ja teistest... Tahaks raputada nad meelest ja turjalt ning siis kapata kaloppi uute asjade ja tegude ja tegemata jätmiste poole, mis on ootavad mind veel ees.... sest võidab ikkagi ju see kellelel on surres kõige rohkem asju... (annaks kuidagi tegemata jätmised ja kahetsused ja pettumused ja lootused kuidagi realiseerida oleks ma võidule juba õige lähedal)....

...Jahh väsinud....haigutuski kisub peale....samas see kõik võib olla tingitud nendest magamata öötundidest mis viimasel ajal muu peale on kulunud....jahh võibolla tõesti!

Hirm......tunnen kuidas ta minu see kasvab. Kasvab niimoodi vaikselt aga püsivalt, ajades oma pikki rahutust süstivaid haarmeid mööda minu keha laiali. Alguses tundsin hirmu vaid mõni minut päevas ja enese rahustamine oli suhteliselt lihtne..nüüd aga olen päevas vähemalt tosinkond 60 sekundilist setti lihtsalt paanikas, ei suuda midagi mõelda ega teha..... pea on mõistlikkusest tühi ja alles on vaid kõikehaarav hirm...neil hetkil on tahtmine karjuda või minema joosta või jällegi karjuda või lüüa, toda suurt ja tundmatut vastast. Lõpuks jääb ikkagi peale tahe kriisata ja ma avan oma pisikese suu....mõne sekundi pärast panen ma ta kestvas rikkumata vaikuses taas kinni... Paanika hari on sellega murtud... hirm on taas mõneks ajaks ära petetud...võib kergemalt hingata, vähemalt senikaua, kui petetu taipab mismoodi teda taas ninapidi veeti. Ma tean ta tuleb jälle tagasi ja suuremana kui enne, aga ma ei mõtlegi selle peale enne toda kauakardetud comebacki mõelda.

Ja niimoodi viimasel ajal mu päevad mööduvadki, magades või ärkvelolles, süües või mõeldes, mida süüa, kelgutades või kelguta õues külmetades, üksi või siiski sagedamini mitmekesi tegevuses olles ja iga päev natuke või natuke rohkem kartes. Kartes seda mis tuleb, seda mis saab, seda mis juhtuma hakkab, elik kartes kartmatut, kui lähtuda dekaartlikust loogikast. Aga kui lähtuda minu sisemisest äratundmisest, et mul on praegu olla nii hea, et kõik on peaaegu paremini kui kunagi varem ja teades sealjuures et peatselt järgnevad suured muutused mu elukorralduses, siis ei saa ma kuidagi jätta hirmu tundmata. Kõik see uus, suur tulevik on nii tundmatu ja ette antud parameetrid ei anna lootma saabuva helgusse ja aina paremaks minevamasse heaollu. Pigem annab ta aimu igatsusest ja hingepiinast, mis mind saatma hakkab. Ja kuigi see kellegi suures plaanis võib olla ainuvõimalik ja kõikseparem edasiarendus senisele loole, on ta minu jaoks praegu lihtsalt närusena tunduv tulevikuperspektiiv. Ohhhjahh... tegelikult ütleb see Indiana Jonesi armastav ja viisi pidav killuke minus praegu, et mis sa põed vana, tuleb mis tuleb, kõik väljakutsed tuleb vastu võtta lauluga ja tervik selle killukese ümber teab, et just nii käituda antud juhul ongi ainuõige, kuid siiski on mul hirm, sest seekord tundub mäng olema mõisa peale.......

minu mõisa peale