Hirm......tunnen kuidas ta minu see kasvab. Kasvab niimoodi vaikselt aga püsivalt, ajades oma pikki rahutust süstivaid haarmeid mööda minu keha laiali. Alguses tundsin hirmu vaid mõni minut päevas ja enese rahustamine oli suhteliselt lihtne..nüüd aga olen päevas vähemalt tosinkond 60 sekundilist setti lihtsalt paanikas, ei suuda midagi mõelda ega teha..... pea on mõistlikkusest tühi ja alles on vaid kõikehaarav hirm...neil hetkil on tahtmine karjuda või minema joosta või jällegi karjuda või lüüa, toda suurt ja tundmatut vastast. Lõpuks jääb ikkagi peale tahe kriisata ja ma avan oma pisikese suu....mõne sekundi pärast panen ma ta kestvas rikkumata vaikuses taas kinni... Paanika hari on sellega murtud... hirm on taas mõneks ajaks ära petetud...võib kergemalt hingata, vähemalt senikaua, kui petetu taipab mismoodi teda taas ninapidi veeti. Ma tean ta tuleb jälle tagasi ja suuremana kui enne, aga ma ei mõtlegi selle peale enne toda kauakardetud comebacki mõelda.

Ja niimoodi viimasel ajal mu päevad mööduvadki, magades või ärkvelolles, süües või mõeldes, mida süüa, kelgutades või kelguta õues külmetades, üksi või siiski sagedamini mitmekesi tegevuses olles ja iga päev natuke või natuke rohkem kartes. Kartes seda mis tuleb, seda mis saab, seda mis juhtuma hakkab, elik kartes kartmatut, kui lähtuda dekaartlikust loogikast. Aga kui lähtuda minu sisemisest äratundmisest, et mul on praegu olla nii hea, et kõik on peaaegu paremini kui kunagi varem ja teades sealjuures et peatselt järgnevad suured muutused mu elukorralduses, siis ei saa ma kuidagi jätta hirmu tundmata. Kõik see uus, suur tulevik on nii tundmatu ja ette antud parameetrid ei anna lootma saabuva helgusse ja aina paremaks minevamasse heaollu. Pigem annab ta aimu igatsusest ja hingepiinast, mis mind saatma hakkab. Ja kuigi see kellegi suures plaanis võib olla ainuvõimalik ja kõikseparem edasiarendus senisele loole, on ta minu jaoks praegu lihtsalt närusena tunduv tulevikuperspektiiv. Ohhhjahh... tegelikult ütleb see Indiana Jonesi armastav ja viisi pidav killuke minus praegu, et mis sa põed vana, tuleb mis tuleb, kõik väljakutsed tuleb vastu võtta lauluga ja tervik selle killukese ümber teab, et just nii käituda antud juhul ongi ainuõige, kuid siiski on mul hirm, sest seekord tundub mäng olema mõisa peale.......

minu mõisa peale