Üllatused, siiralt üllatavad sündmused ja juhtumised on vist need, mis muudavad asju ja olukordi. Mõned üllatused on positiivsed ja teised negatiivsed, kuid peamiselt mõjuvad on nad siiski lihtsalt üllatavalt.

Minu puhul on suurimaks üllatajaks, mina ise. Kummaline kui sa avastad ennast tegemas, ütlemas või uurimas midagi, millele sa pole kunagi mõelnud ega suudaks tihti ettegi kujutada.
Tavaliselt inimesed ikka arvavad, et on juba piisavalt elanud ja näinud, ning tunnevad maailma ja iseendid küllalt hästi. Kuid samas, kui hästi me iseennast ikkagi tunneme? Mul on tunne, et niikaua, kui me pole kõike kogenud ja kõikides olukordades olnud, pole meil suurt aimdust selle kohta millised me tegelikult oleme. Meile pigem meeldib ettekujutada ennast kellenagi ja me püüame käituda vastavalt sellele, kuidas too ettekujutatu võiks käituda. Samas sattudes piirsituatsioonidesse oleme ikkagi absoluutselt ettearvamatud. Naljakas

Üllatavad on ka tihtipeale igasugu juhuslikud kohtumised, kellegi ootamatud ütlused. Just ootamatus ongi see üllatuse aines. Jah ootamatud asjad üllatavad, sealjuures asjad, mida me oleme oodanud ja mis ootamatult ei juhtu või teoks ei saa, üllatavad sageli ebameeldivalt ja valmistavad pettumust. Siiski pean ma üllatusi positiivseteks, sest just tänu neile jätkub tundmust , et kõik on võimalik ja säilib lootus. Minu jaoks on aga lootus see, mis mind püsti hoiab....

Viimastel päevadel on üllatusi jätkunud ja mu elu on korraga kuidagi hoopis selgem ja paikapandum ja samas olen ma kõige hullemas segaduses kõigest juhtunust..... aga samas on taastunud usk sellesse, et tegelikult on kõik võimalik!!

Kaaren istus kätele sooja puhudes külmal pargipingil ja piidles pimedust enda ümber. Kell oli vist natuke peale keskööd või vähemalt Kaaren ise arvas nii. Park oli pime ja inimtühi, kummaline ühe neljapäeva kohta kuidagi, aga ega Kaaren ei kurtnud. Mõnusalt vaikne oli ja ümber oli lummavalt ilus.

Kaaren oli tulnud siia siira pahameelega ja istunud tortsivalt külmale pingile, et asjade üle järele mõelda. Ta oli kurb ja õnnetu ja tundis et talle tehti liiga. Kaaren oli sellest kõigest väsinud, ta tahtis olla rõõmus ja mitte pahandada ei enda ega kellegi teise lolluste peale. Ta otsustas igast jamast üle olla ja olemisest rõõmu tunda. Kõigepealt tundis ta rõõmu sellest et istus külmal pingil ja siis sellest, et ilus sügis oli ja siis sellest, et nii vaikne ja pime oli ja siis sellest, et ta siin oli ja seda ilu enda ümber näha sai. Ta tundis rõõmu ja üritas neid värviliste lehtede kuhilaid võimalikult täpselt oma mälupilti söövitada, ja tuules kahisevaid puulatvu oma kõlapilti sulatada ja seda sügise lahkumise lehka endasse sisse ahmida. Ta tegi seda kõike nii intensiivselt et ei tundnud isegi külma enam.

Korraga aga helises miski. Kaaren kuulatas tähelepanelikumalt, too oli miski võõras ja ei sobinud konteksti. Helises Kaarna mobiiltelefon. Kaaren teadis, kes helistab, ta vastas napisõnaliselt, rääkis, mis vaja ja istus edasi. Nüüd tundis ta end üksikuna, hetkeks hakkas suisa kõle, siin vanade varemete juures üksi pingil kükitades. Kaaren peletas hirmu, üritades ilusaid mõtteid mõelda. Ta kujutas ette, kuidas ta ei ole seal üksi, vaid kahekesi ühe paraja põngerjaga, kes üritab parasjagu kõige suuremat lehekuhilat laiali kanda. Too põngerjas oleks heledate juuste pruntis musihuulte ja suurte siniste silmadega, või hoopis sirgete pruunide juuste, tumedate silmade ja naerulohukesega ühes põses. Kaaren naeratas vargsi, jaa armas oleks ta igaljuhul. Ja tema Kaaren ei olekski enam kunagi üksi.

Telefon helises uuesti, Kaaren viskas kujutluse peast ja rääkis paar sõna häälega sealt kusagilt kaugelt. Kõne lõppedes vaatas ta veelkord pingsalt enese ümber, ja üritas kõike, mida nägi hilisemaks maalimiseks, meelde talletada. Korraga jooksid külmajudinad üle ta selja. Kaaren oli hetkeks juba suutnud unustada, et siin häirivalt jahe oli. Ta võdistas õlgu, ja tõlmas jakihõlmu koomale, tõesti oli külm.

Varsti tuleb koju minna, mõtles ta, õige varsti tuleb jätta sügis sinnapaika ja koju minna, muidu võib see ilu kõik halvasti lõppeda. Ta heitis pilgu teele, mis käänas pisut eemal valge ja roosa maja vahele. Teed mööda Kaarna poole sõitis rattur. Jõudes Kaarnani peatus ta. "Tere!" ütles saabunu ning tuli ratta seljast maha. Kaaren ei osanud midagi öelda, ta tundis küll toda ratturit juba mõnda aega, kuid praegu oli rattur kuidagi nii kauge ja võõras justkui teisest maailmast, Kaaren vaikis. Rattur istus Kaarna külmale pingile ja vaikis.

"Vaata, kui ilus siin kõik on," ei suutnud Kaaren viimaks oma imetlust jagamata jätta. Kõrvalistuja vaatas külmalt enda ümber ja vastas napisõnaliselt peaaegu huuli liigutamata:" Ei ole. Täiesti tavaline!"

Kaaren ehmatas, kõrvalistuja oli talle hetkeks vastik. Nii kauge ja külm ja tulnud vaid selleks, et ta õhtu ja tuju lõplikult ära rikkuda. Ta tundis et talle tehakse jälle liiga. Rattur pidi tulema selleks, et tunda heameelt Kaarna nägemisest, mitte selleks, et ta tuju ära rikkuda ning külm ja võõras olla. Kaaren muutus üha kurjemaks ja õnnetumaks. Tema tujule ei tohi niimoodi vett peale tõmmata, ta ei olnud midagi paha teinud, nii ei tohi teha, karjus miski ta sees, kuid välja ei kostnud midagi.

"Lähme koju!" sõnas kõrvalistuja Kaarna mõtete vahele tungival toonil. "Lähme siis," oli Kaaren nõus vastuvaidlemata löödult nõus. Külm oli talle sügavale nahavahele pugenud ja ta igatses sooja.

Nad liikusid kiirel sammul kodu poole. Kaarnal hakkas aina külmem, ta pea oli täis külmi ja koledaid mõtteid ning rattur ta kõrval tundus aina võõramaks ja külmemaks muutuvat. Kaaren igatses sooja kallistust. Kuid ratturil oli vaja ratast talutada ja Kaarnal oli tunne, et viimane on juba kuidagi nii kaugele triivinud, et ta ei näegi enam kuidas Kaarnal külm on.
Kaaren ohkas, tal oli külm ja ta oli tusane. Too ilu, mille keskel ta oli koos armsa põngerjaga , vaevalt paarkümmend minutit tagasi olnud oli haihtunud. Ta oli teel koju külma kõrval võõras, keda poleks pidanud täna olema. Kaaren kiirendas sammu....

Siiralt õnnetu...jälle...! Kurjaks teeb ja masendav on ja selles kõiges pole midagi uut.... Ma ei taha, ma ei või, ma ei saa ja ma ei oska.... ja selles pole ka midagi uut...

Kõik ilus tundub haihtuvat sõrmede vahelt ja hunnikute viisi hunnituid ebameeldivusi ujub lagedale. Suure ringi küsimus on, et miks.
Miks on nii palju asju, mis pole määratud olema?
Miks on liigsuured ootused?
Miks on alati aga-d?
Miks ei või olla lihtsalt jäävalt hea?
Miks on vale aeg ja vale koht?
Miks.... ?
Miks..........?
Miks?

Seda kõike on minu jaoks liiga palju... mu kihk selle jama eest põgeneda suureneb päev-päevalt...
...........aga.... jalad ei kanna....

Õde ütles, et viimati blogisin nädal tagasi ja õde teab... blogisingi täpselt umbes nädal tagasi. Arvatavasti oli see ka laupäev nagu tänagi, aga täiesti kindlasti polnud see selline laupäev nagu täna. Täna on oluline laupäev minu elus, väga oluline. See on sama oluline kui see päev kui sa lõpuks aru saad, et põdra sohu uputamiseks on kõige lihtsam viis tal sarvedes haarata ja mülkasse keerata...jahh just sellisele või noh peaaegu sellisele avastusele ma täna jõudsingi.
Ma olen kindel, et see laupäev ja too avastus muudavad mu elu, ma ei tea kas nüüd kardinaalselt aga kindlasti trastiliselt. Mu elu saab tänasest sellise uue hoo sisse, et hoidke oma piip ja prillid kui pardale kavatsete tulla. Mul on taas siht ja ihu täis entusiasmi ja sisemist motivatsiooni. Ma tunnen kuidas edu voolab minu liikmetesse ja peas on loodud kord....jahh kuigi vbl oli hoopis õlle see, mis mu liikmetes voolab ja vbl on see näilik kord mu peas kõigest mõnus joobeaste... see kõik võib olla, kuid ma tunnen siiski millegagi et tänasest asjad saavad muutuma, täna puhus esimest korda too tugev ja kile sügistuul ja see on justkui alles suurte muutuste algus....ma loodan lihtsalt, et need muutused on positiivses suunas...

Jahh..."Teie terviseks, mu tütred!!" kuulen oma isa oma mõtete peale ütlemas ja siis kulistab ta piirituse karahvinist ehedat haljast haavapuhastamise piiritust. Vot see on see, kui sa poes unustad käimata ja poolene lauakas jääb ükspäev ostmata.

Huvitav millega ma järgminekord oma haavu küll puhastan...

Tere jälle teile siit, tänastest kummastusminutitest!

Kummastus......süvenev kummastus on mind taas haaranud.
Viimaste päevade tobenaljakad olukorrad ja situatsioonikoomika ning sinna juurde minu üldine tüdimusest kasvav skeptilisus on mind viinud selleni, et taas ma ei saa aru, miks asjad on nii nagu nad on ega oska muud kui kummastada.

Tänase päeva kummastama panev tähelepanek nr 1 - Maailm on täis igasuguseid perverte ja enamasti on need perverdid lihtsalt nn inimesed tänavalt, kes on end nädalavahetuse ja jõudehetke puhul lõõgastumiseks silmi täis kaaninud või mingisse muusse mõnnu joobnub. Paari sellist etaloneksemplari kohtasin eile.. hakkasin nimelt eile ööklubist lahkuma, kui garderoobis pisut tipsutanud peaga ühele noorhärrale otsa komistasin, vabandasin viisakalt oma kohmakuse pärast. Tema haaras selle peale mu käe ja kukkus seda ilastama, jutuga, et tema tahab veenduda, et too kritseldus mu käeseljal on ikka päris tätoveering... mõtlesin halvustava alatooniga, et krdi friik, tirisin käe ta käest ja suundusin välisukse poole. Kui olin uksest viperusteta välja saanud ja ootasin sõbrannasid kes veel garderoobis müttasid, leidis mind korraga mingi purjus jõmm eriliselt ahvatleva oleva. Täiesti ootamatult rabast ta mind seeliku alt kannikatest surus enda vasta ja lubas mu oimetuks nikkuda... see oli mulle juba liig, mu tagumik on minu oma ja ühelgi neetud suvalisel kiimas härjal pole õigust mulle oma räpaseid käsi seeliku alla toppida...tra ostke endale kumminaine... selle te vähemalt suudate sellises olekus ka tõesti oimetuks nikkuda!
Mis kuradi asi sunnib purjus peaga minema kedagi võõrast näppima või ilastama või talle nilbusi kõrva sosistama... see on lihtsalt minu jaoks mõistetamatu ja see nullib kogu tuju hetkega absoluutselt. Kui sa tahad olla munn siis ole, aga ole seda palun minust eemal!

Natuke vähem kummastav on tähelepanek nr 2 - Seksuaalne frustratsioon kasvab eksponentsiaalselt kui sa oled eluterves suhtes ja sul pm on kasutada töökorras peenis, aga kas stressi või muude tegurite tõttu jääb rahuldus siiski saamata. Siinkohal tuleb veel ära mainida, et eelmainitud tingimustel tundub ka käsikiimlus teatvat laadi halva pettusena.

Sellised kummastavad tähelepanekut siis täna. Loodetavasti kummastute meiega ka järgmisestes kummastusminutites. Seniks aga meeldivat jätku ja jällenägemiseni järgmistes (kummastus)minutites!

- Appi! Ära tee ma kukun niimoodi!
- Ma hoian sinust kinni. Ja sina hoiad minust. Niimoodi ei kuku me mitte kunagi....

Retoorik, ma ütlen... aga mulle on alati ilusaid sõnu lausuvad mehed meeldinud!!

Nii lummav on see enesepettuse sära, nii lummav ja meelierutavalt kütkestav...

Mina elangi pidevalt enesepettuse kütkes... See on see, mis teeb päeva, et mitte öelda tereve elu. Sa kusagil sisimas tead ju alati kuidas asjad tegelikult on, sa tead nt peaaegu alati intuitiivselt mida inimesed sinu lähimas ümbruses mõtlevad kui nad midagi ütlevad ja mida nad sinu vastu tunnevad ja kuidas on sinu elu üldine seis.... aga kui sulle tegelikkus ei meeldi, võid sa lihtsalt vaikselt iseendale uriseda: "Ei kuuuu-leeee! Ei veeeee- naaa!" Ja mõelda asjad teiseks, ilustad natuke, sisendad neid endale ja oledki hakkama saanud I kategooria enesepettusega. Kõrgemate kategooriate puhul on enesepettus nii osavalt seatud, et sa enam ei saagi aru kuidas asjad tegelikult on... isegi kui tugevalt süvened, kõik shakrad avad ja mediteerid... oled ikka petetud sära on lihtsalt nii tugev et pimestatud ja ei saagi pettusest välja.
Mina tavaliselt nii osav ei ole...tavaliselt kusagil hingesopis ma tean üsna täpselt kuidas lugu minu elu ja tegemistega on... kuid enamuse ajast vahin ikka pika pilguga tollesse kütkestavsse särasse ega tuhni igasugu soppides, mis tegelikkuse soppa täis on.... Vahel juhtub siiski, et silmad väsivad ära vms ja kohe on tige reaalsus platsis ja koputab kavalalt õlale, tavaliselt saad sel hetkel pettuse sära sabast kinni ja eirad reaalsust kuni ta ununeb, kui mõnel eriti lollidel juhtudel pöörad ümber ja küsid, et mis mureks... sel hetkel on tavaliselt kellad... kogu hoole ja vaevaga kokku kootud pettus lendab vastu taevast ja leiad end ilma riiete ja päikeseprillideta, mis mu pilkugi varjaks, tegelikkuse keskväljakul, ilmarahvale naerda ja pilgata.
See pole tavaliselt just liialt suur egotripp... enamasti on see lihtsalt valus ja see ei ole ilus ega naudinuguline valu.... see on toores rooste ja happene sirp su hinges... tapab ta küll harva, aga haavad mädanevad selle eest erilise mõnuga.
Kuid mis teha, eks ise olid loll et ümber pöörasid ja küsisid mis mureks on... jah, eks ta ole...
Kõige lollim on, et valus on, see on see enesepettuse kurakülg... Aga mida muud samas peakski tundma, kui sulle nt puust ja punaselt ette näidatakse, et armastust sinu vastu ei ole, on vaid hoolimine ja sõprus... sina aga võid oma suured ja sügavad tunded võtta ja nendega tuvi visata või suvilasse muu ebavajaliku träni juurde viia, kahju küll aga ei ole midagi teha...... pealegi, keegi pole sul käskinud ära armuda, keegi pole käskinud sul armastada eriti siis, kui sa ei täpselt teagi, mis see on, keegi pole sul palun üldse midagi tunda... või noh, tee mis sa tee, aga ise vastutad.... Kõik on tegelikult ju hirmus lihtne... aga samas ei ole siin midagi lihtsat...
Aga mis edasi... võtad reaalsuse vastu nagu mees, lööd pea selga ja sammud uhkelt edasi.... paremal juhul muidugi mitte.. Tavaliselt pole selleks õige aeg... uhke ja mees olemine ja reaalsuse talunmine võtavad tavaliselt liigselt ressursse, mida sul pole või kui ka hädapärast leiaks, siis hilisem põdemisaeg oleks pikk, pole kuhugi põgeneda et põdeda ...nii et teed kokkuleppe ja paned reaalsuse võimaluse korral ootele... sepistad kiiresti uue enesepettuse ja hüüad: "EI KUUUUUULEEEEE!!" Tegelikult kuuled küll, aga sa ei saa seda endale tunnistada, sa ei saa sellega praegu leppida... praegu tuleb ju loota, et kõik lõppeb hästi, praegu on vaja tunda end armastatuna... Küll hiljem tegeleme sellega reaalsusega küll hiljem oleme uhked, tuleb vaid oodata ära õige aeg... aeg kus on kuhugi põgeneda

kasvuraskused....just nii ma neid segaseid puntraolekuid viimasel ajal meelitavalt nimetan. Tegelikkuses on see termin ju lausvale...vanus järgi olen ma juba ammu täis kasvanud, kõrgusse kasv jäi mul aga juba 9. klassis 169 cm peale pidama...nii et kasvu pole ettenähtud enam, kui siis ainult laiusesse, aga see on juba ebameeldivam ja tabune teema... aga neid puntraid kus emotsioonid üle pea kasvavad ja sul on tunne, et nüüd läks küll kusagil kuidagi sassi, juhtmed on segamini ja lühises... ei oska ma parema adekvaatsuse astmes nimetada....hmmmm...kui siis vbl olemisraskused....jaah ega see nüüd ka päris tõde pole, aga miks peakski see päristõde just minu blogis peituma... lepime siis viimase mõistega... semantiline väli on piisavalt segane ja mulliajamiseks soodne....keerutab end välja küll.

Noh praegu on mul ühesõnaga olemisraskus või isegi mitu... raske on olla, sest emotsioonid on üle pea kasvanud, ma ei tea mida ja kuidas mõelda ning mida tunda.... peas jooksevad pildid ja nutma tahaks kogu aeg hakata... lisaks sellele on mingil naljakal põhjusel juba teist päeva süda järjepidevalt paha.... aga noh kes ütles et süda ei tohi mitu päeva paha olla ja et olla ei peab kerge olema...keegi pole seda öelnud, ega hakka tulevikus ütlema ka, kui vbl ainul väga purjus peaga iseendale suurimaks nuhtluseks olles, sest iga sõna pärast üritatakse meid vastutusele võtta ning lausvaletamise eest pistetakse sümboolselt ja vahel ka puhtfüüsiliselt ahju.... eranditeks on muidugi igasugu austatud demagoogid, soolapuhujad ja variserid, kes on lihtsalt jõledad slikerdajad nii et ahjupistjad neist mööda vaatavad, nende ahjuloopimisest väsivad või pistise naerul sui vastu võtavad....ilus töö, poisid!


Aga täna bussipeatuses nägin ma toda vanapaari kes elab minu lähedal viiekordses punases majas. Ma mäletan toda vanapaari juba suht varasest lapsepõlvest, ikka läksid nad teineteiselt käe alt kinnihoides bussipeatuse poole või bussipeatusest kodu poole, mehel tavaliselt turukott käe otsas ja naisel vahel vihmavari või lillekimp pihus. Nad on mulle alati natuke üle keskea, kena auväärt paar tundunud...aga täna olid nad väetid vanainimesed. Mõlema käed värisesid ja jalad tudisesid liikumine oli vaevaline ning too alatine krapsakus oli kadunud...tundus nagu oleks nad eluhammasrataste vahele jäänud ning nüüd loperdaksid mitte enam omast vabast tahtest lihtsalt kaasa... bussiga neist mööda sõites tabasin ma end äkitselt mõttelt et kevadeks on nad külmad.....
Tundsin ennast korraga ise ka vanana.....teine kord tuli mulle see sama tunne peale siis, kui ma Kevade tn kunstikooli sünnipäeva näitusel vanas lastemaailma poe hoones käisin. Vaatasin seal neid ülesseatud fotosid, kus minagi peal, ja mõtlesin äärmise helguse ja soojusega südames, et ohh-ohh olid vast toredad ajad.... Kui näitusesaalist välja tulin ja raamatupoe poole suundusin mõtlesin, et kui ma suureks saan, siis tahaks ma seal samas kunstikoolis tööle hakata, et loodetavasti on kool siis veel töös... ja siis lõi laksuga pähe, et ooot....ma olengi juba suur ja kui ma seal töötda peaksin tahtma, siis oleks pea et viimaneaeg seda teha...... see oli hirmutav hetk, kole on tajuda, et oledki suur...
Ma ei taha olla veel suur ja tähtis ja samas on nii hea et ma seda juba natuke olen...see vastuseis aga loob ka vastakaid emotsioone ja see tahab mind lõhki kiskuda... ma ei tea mis on siis hea ja millised mõtted õiged, ma olen segaduses ja tahtmine on ronida kuhugi ääretult stabiilsesse keskkonda ja seal aega võtta, ja vanarahva tarkuse järgi kasvõi atra seada (kuigi vaevalt ma nüüd kuigi hea põlluharija oleks, ikkagi linnalaps)... aga seda keskkonda pole ju ja aega pole anda, seda pole kellelgi üle... pigem tuleb teistelgi sellest vaid puudu. See tekitab mõtte, et äkki võtaks aja lihtsalt maha... Teeme loosungid ja läheme barrikaadidele ning võtame ta revolutsiooniga maha.....Alaku ajatuse epohh!!!!

Õhtuti...on mu pea mõtteid täis, mida kõike võiks ju jagada ja üles kirjutada, sest nende edasiarendamisel võiks jõuda kaugelegi....aga õhtuti olen ma enamasti väsinud ja ei jaksa oma suuri ja olulisi mõtteid kirja panna....hommikul on aga uus päev ja kõik mis oli eelmine õhtu tundub ebaoluline, mis neist vanadest asjadest nüüd enam ikka......