Üllatused, siiralt üllatavad sündmused ja juhtumised on vist need, mis muudavad asju ja olukordi. Mõned üllatused on positiivsed ja teised negatiivsed, kuid peamiselt mõjuvad on nad siiski lihtsalt üllatavalt.

Minu puhul on suurimaks üllatajaks, mina ise. Kummaline kui sa avastad ennast tegemas, ütlemas või uurimas midagi, millele sa pole kunagi mõelnud ega suudaks tihti ettegi kujutada.
Tavaliselt inimesed ikka arvavad, et on juba piisavalt elanud ja näinud, ning tunnevad maailma ja iseendid küllalt hästi. Kuid samas, kui hästi me iseennast ikkagi tunneme? Mul on tunne, et niikaua, kui me pole kõike kogenud ja kõikides olukordades olnud, pole meil suurt aimdust selle kohta millised me tegelikult oleme. Meile pigem meeldib ettekujutada ennast kellenagi ja me püüame käituda vastavalt sellele, kuidas too ettekujutatu võiks käituda. Samas sattudes piirsituatsioonidesse oleme ikkagi absoluutselt ettearvamatud. Naljakas

Üllatavad on ka tihtipeale igasugu juhuslikud kohtumised, kellegi ootamatud ütlused. Just ootamatus ongi see üllatuse aines. Jah ootamatud asjad üllatavad, sealjuures asjad, mida me oleme oodanud ja mis ootamatult ei juhtu või teoks ei saa, üllatavad sageli ebameeldivalt ja valmistavad pettumust. Siiski pean ma üllatusi positiivseteks, sest just tänu neile jätkub tundmust , et kõik on võimalik ja säilib lootus. Minu jaoks on aga lootus see, mis mind püsti hoiab....

Viimastel päevadel on üllatusi jätkunud ja mu elu on korraga kuidagi hoopis selgem ja paikapandum ja samas olen ma kõige hullemas segaduses kõigest juhtunust..... aga samas on taastunud usk sellesse, et tegelikult on kõik võimalik!!