Kaaren istus kätele sooja puhudes külmal pargipingil ja piidles pimedust enda ümber. Kell oli vist natuke peale keskööd või vähemalt Kaaren ise arvas nii. Park oli pime ja inimtühi, kummaline ühe neljapäeva kohta kuidagi, aga ega Kaaren ei kurtnud. Mõnusalt vaikne oli ja ümber oli lummavalt ilus.

Kaaren oli tulnud siia siira pahameelega ja istunud tortsivalt külmale pingile, et asjade üle järele mõelda. Ta oli kurb ja õnnetu ja tundis et talle tehti liiga. Kaaren oli sellest kõigest väsinud, ta tahtis olla rõõmus ja mitte pahandada ei enda ega kellegi teise lolluste peale. Ta otsustas igast jamast üle olla ja olemisest rõõmu tunda. Kõigepealt tundis ta rõõmu sellest et istus külmal pingil ja siis sellest, et ilus sügis oli ja siis sellest, et nii vaikne ja pime oli ja siis sellest, et ta siin oli ja seda ilu enda ümber näha sai. Ta tundis rõõmu ja üritas neid värviliste lehtede kuhilaid võimalikult täpselt oma mälupilti söövitada, ja tuules kahisevaid puulatvu oma kõlapilti sulatada ja seda sügise lahkumise lehka endasse sisse ahmida. Ta tegi seda kõike nii intensiivselt et ei tundnud isegi külma enam.

Korraga aga helises miski. Kaaren kuulatas tähelepanelikumalt, too oli miski võõras ja ei sobinud konteksti. Helises Kaarna mobiiltelefon. Kaaren teadis, kes helistab, ta vastas napisõnaliselt, rääkis, mis vaja ja istus edasi. Nüüd tundis ta end üksikuna, hetkeks hakkas suisa kõle, siin vanade varemete juures üksi pingil kükitades. Kaaren peletas hirmu, üritades ilusaid mõtteid mõelda. Ta kujutas ette, kuidas ta ei ole seal üksi, vaid kahekesi ühe paraja põngerjaga, kes üritab parasjagu kõige suuremat lehekuhilat laiali kanda. Too põngerjas oleks heledate juuste pruntis musihuulte ja suurte siniste silmadega, või hoopis sirgete pruunide juuste, tumedate silmade ja naerulohukesega ühes põses. Kaaren naeratas vargsi, jaa armas oleks ta igaljuhul. Ja tema Kaaren ei olekski enam kunagi üksi.

Telefon helises uuesti, Kaaren viskas kujutluse peast ja rääkis paar sõna häälega sealt kusagilt kaugelt. Kõne lõppedes vaatas ta veelkord pingsalt enese ümber, ja üritas kõike, mida nägi hilisemaks maalimiseks, meelde talletada. Korraga jooksid külmajudinad üle ta selja. Kaaren oli hetkeks juba suutnud unustada, et siin häirivalt jahe oli. Ta võdistas õlgu, ja tõlmas jakihõlmu koomale, tõesti oli külm.

Varsti tuleb koju minna, mõtles ta, õige varsti tuleb jätta sügis sinnapaika ja koju minna, muidu võib see ilu kõik halvasti lõppeda. Ta heitis pilgu teele, mis käänas pisut eemal valge ja roosa maja vahele. Teed mööda Kaarna poole sõitis rattur. Jõudes Kaarnani peatus ta. "Tere!" ütles saabunu ning tuli ratta seljast maha. Kaaren ei osanud midagi öelda, ta tundis küll toda ratturit juba mõnda aega, kuid praegu oli rattur kuidagi nii kauge ja võõras justkui teisest maailmast, Kaaren vaikis. Rattur istus Kaarna külmale pingile ja vaikis.

"Vaata, kui ilus siin kõik on," ei suutnud Kaaren viimaks oma imetlust jagamata jätta. Kõrvalistuja vaatas külmalt enda ümber ja vastas napisõnaliselt peaaegu huuli liigutamata:" Ei ole. Täiesti tavaline!"

Kaaren ehmatas, kõrvalistuja oli talle hetkeks vastik. Nii kauge ja külm ja tulnud vaid selleks, et ta õhtu ja tuju lõplikult ära rikkuda. Ta tundis et talle tehakse jälle liiga. Rattur pidi tulema selleks, et tunda heameelt Kaarna nägemisest, mitte selleks, et ta tuju ära rikkuda ning külm ja võõras olla. Kaaren muutus üha kurjemaks ja õnnetumaks. Tema tujule ei tohi niimoodi vett peale tõmmata, ta ei olnud midagi paha teinud, nii ei tohi teha, karjus miski ta sees, kuid välja ei kostnud midagi.

"Lähme koju!" sõnas kõrvalistuja Kaarna mõtete vahele tungival toonil. "Lähme siis," oli Kaaren nõus vastuvaidlemata löödult nõus. Külm oli talle sügavale nahavahele pugenud ja ta igatses sooja.

Nad liikusid kiirel sammul kodu poole. Kaarnal hakkas aina külmem, ta pea oli täis külmi ja koledaid mõtteid ning rattur ta kõrval tundus aina võõramaks ja külmemaks muutuvat. Kaaren igatses sooja kallistust. Kuid ratturil oli vaja ratast talutada ja Kaarnal oli tunne, et viimane on juba kuidagi nii kaugele triivinud, et ta ei näegi enam kuidas Kaarnal külm on.
Kaaren ohkas, tal oli külm ja ta oli tusane. Too ilu, mille keskel ta oli koos armsa põngerjaga , vaevalt paarkümmend minutit tagasi olnud oli haihtunud. Ta oli teel koju külma kõrval võõras, keda poleks pidanud täna olema. Kaaren kiirendas sammu....