kasvuraskused....just nii ma neid segaseid puntraolekuid viimasel ajal meelitavalt nimetan. Tegelikkuses on see termin ju lausvale...vanus järgi olen ma juba ammu täis kasvanud, kõrgusse kasv jäi mul aga juba 9. klassis 169 cm peale pidama...nii et kasvu pole ettenähtud enam, kui siis ainult laiusesse, aga see on juba ebameeldivam ja tabune teema... aga neid puntraid kus emotsioonid üle pea kasvavad ja sul on tunne, et nüüd läks küll kusagil kuidagi sassi, juhtmed on segamini ja lühises... ei oska ma parema adekvaatsuse astmes nimetada....hmmmm...kui siis vbl olemisraskused....jaah ega see nüüd ka päris tõde pole, aga miks peakski see päristõde just minu blogis peituma... lepime siis viimase mõistega... semantiline väli on piisavalt segane ja mulliajamiseks soodne....keerutab end välja küll.

Noh praegu on mul ühesõnaga olemisraskus või isegi mitu... raske on olla, sest emotsioonid on üle pea kasvanud, ma ei tea mida ja kuidas mõelda ning mida tunda.... peas jooksevad pildid ja nutma tahaks kogu aeg hakata... lisaks sellele on mingil naljakal põhjusel juba teist päeva süda järjepidevalt paha.... aga noh kes ütles et süda ei tohi mitu päeva paha olla ja et olla ei peab kerge olema...keegi pole seda öelnud, ega hakka tulevikus ütlema ka, kui vbl ainul väga purjus peaga iseendale suurimaks nuhtluseks olles, sest iga sõna pärast üritatakse meid vastutusele võtta ning lausvaletamise eest pistetakse sümboolselt ja vahel ka puhtfüüsiliselt ahju.... eranditeks on muidugi igasugu austatud demagoogid, soolapuhujad ja variserid, kes on lihtsalt jõledad slikerdajad nii et ahjupistjad neist mööda vaatavad, nende ahjuloopimisest väsivad või pistise naerul sui vastu võtavad....ilus töö, poisid!


Aga täna bussipeatuses nägin ma toda vanapaari kes elab minu lähedal viiekordses punases majas. Ma mäletan toda vanapaari juba suht varasest lapsepõlvest, ikka läksid nad teineteiselt käe alt kinnihoides bussipeatuse poole või bussipeatusest kodu poole, mehel tavaliselt turukott käe otsas ja naisel vahel vihmavari või lillekimp pihus. Nad on mulle alati natuke üle keskea, kena auväärt paar tundunud...aga täna olid nad väetid vanainimesed. Mõlema käed värisesid ja jalad tudisesid liikumine oli vaevaline ning too alatine krapsakus oli kadunud...tundus nagu oleks nad eluhammasrataste vahele jäänud ning nüüd loperdaksid mitte enam omast vabast tahtest lihtsalt kaasa... bussiga neist mööda sõites tabasin ma end äkitselt mõttelt et kevadeks on nad külmad.....
Tundsin ennast korraga ise ka vanana.....teine kord tuli mulle see sama tunne peale siis, kui ma Kevade tn kunstikooli sünnipäeva näitusel vanas lastemaailma poe hoones käisin. Vaatasin seal neid ülesseatud fotosid, kus minagi peal, ja mõtlesin äärmise helguse ja soojusega südames, et ohh-ohh olid vast toredad ajad.... Kui näitusesaalist välja tulin ja raamatupoe poole suundusin mõtlesin, et kui ma suureks saan, siis tahaks ma seal samas kunstikoolis tööle hakata, et loodetavasti on kool siis veel töös... ja siis lõi laksuga pähe, et ooot....ma olengi juba suur ja kui ma seal töötda peaksin tahtma, siis oleks pea et viimaneaeg seda teha...... see oli hirmutav hetk, kole on tajuda, et oledki suur...
Ma ei taha olla veel suur ja tähtis ja samas on nii hea et ma seda juba natuke olen...see vastuseis aga loob ka vastakaid emotsioone ja see tahab mind lõhki kiskuda... ma ei tea mis on siis hea ja millised mõtted õiged, ma olen segaduses ja tahtmine on ronida kuhugi ääretult stabiilsesse keskkonda ja seal aega võtta, ja vanarahva tarkuse järgi kasvõi atra seada (kuigi vaevalt ma nüüd kuigi hea põlluharija oleks, ikkagi linnalaps)... aga seda keskkonda pole ju ja aega pole anda, seda pole kellelgi üle... pigem tuleb teistelgi sellest vaid puudu. See tekitab mõtte, et äkki võtaks aja lihtsalt maha... Teeme loosungid ja läheme barrikaadidele ning võtame ta revolutsiooniga maha.....Alaku ajatuse epohh!!!!