Tunnen, et peaks jäädvustama hetke ... sellesinase hetke, milles preagu olen. Ei, mitte just täpselt selle 28. novembrikuu päeva 2014 aastal kui kell oli 18:30 vaid natuke laiema hetke, kus on vähe enam ruumi, ning aega jaguks oma ööpäevaks vähemalt.

See saaks siis hiljem kirjelduses hetkeks, kus ma otsustasin lasta elul natuke aega minna, nii nagu ta tahab ja tal vaja on, nii et mina lähen vooluga kaasa, meelega nõgesepõõsasse ei takerdu ning tammi vesiveskitega ette ei ehita ... samas ära ka niisama ei upu ... noh et võtaks mõned päevad nii nagu torust parasjagu tuleb, ning laseks otsuseid vöölt ning õunte pealt ... jah tõesti, isegi neid kõige tähtsamaid.

Päriselt ka, nõiasõnu ka ei kasutaks, mitte ühtegi ... prooviks vaid olla aus ... pinnast põhjani ... olgu kas või valus ... olgu et ei pruugi meeldida ... olgu et võib juhtuda, et rohkem seda kunagi ei juhtu ... lihtsalt prooviks ja vaataks, mis saab ...


Pärast aga imestaks ning arutleks, et kas tegemist oli plahvatuse hetkega või bifurkatsiooni hetkega või arutuse hetkega või niisama hetkega, pärast mida kõik samamoodi nagu alati läks või ...

Ja aga ... et põhjus võiks ka olla, jah ... põhimõtteliselt küll, olen poolt ... püüdes juba otsast selle aususega pihta hakata tuleb nentida, et põhjuseks ei ole seekord vist sugugi mitte too ülev teadmisõhinaline uudishimu ega ka mingisugune suva ükskõiksus, sellest, mis must ja mu elust saab ... vaid pigem vajadus minna ja vaadata, mis on teisel pool ... leida kätte tugi ... vaadata, kas ma üldse suudan niimoodi teadlikult ja pealehakkamisega või on juba hilja, sest pole enam minus seda sisu ... usku ja usaldust ...

Proovime, eksida võib, ma luban ...

Pärast siis vaatame, et mis ja kas sai ... hetkel aga teeme ühe korraliku punkti, et pärast teaks kust seda algust arvestada
.  

Eelmisel nädalal sai elu mu kätte ... ja see juhtus nii paganama elegantselt ja põhjalikult et ei olnudki midagi muud ... kui tühjad pihud (tsiteerides klassikuid) ...
Rabelesin siis seal elu kindlas haardes ning mõtlesin kui kaunilt ja kindlalt kõik kokku langes. Rabelesin ja tundsin end lõksus.

Sees ütles miski, et nüüd tuleb sihikindlalt tegutsema hakata ... ent selgusetuks jäi, kus või mis see siht siis on ... Otsustasin, et olgu ta siis esialgu klaar pilt ... või noh, mis ma nüüd nii väga otsustasin pigem murdusin oma kokkukukkunud plaanide all ja leidsin, et ehk sealt oleks hea taasalustada ...

Nüüd siis olen siin ja üritan setitada mõtteid, liivakell voolamas kõrval ... vastu seina surutud tunne on, aega on kätte jäetud vaid õige vähe ... ja valikuvõimalused ... need on kõik omamoodi konksuga, terava konksuga ...

Minu sisimas saab miski väga hästi aru, et oli aeg, et see juhtuks ja lõpuks saab sellest parem ... kõigile ... loodetavasti ...

Kuid minu naiivne lootusrikas süda oleks selle ikkagi lahendanud oma plaani järgi ... vähemat jõudu kasutades, aega ja ruumi lahedamalt kätte andes, säästvamalt kuidagi ... ilma habemenoata ...
Aga kas mu naiivne lootusrikas süda oleks ka kuhugi jõudnud? ... seda on mõttetu küsida ....
aga, aga, aga ... ikkagi on rusuvalt ebameeldiv, kui midagi oma väikese peaga kokkupandut vastu nägu tagasi paisatakse öeldes, et ei, nii ei lähe mitte, mul hoopis midagi huvitavamat pakkuda ... ja voilà ...

Jah, ja ma siiski näen selles kõiges ka ilu ja huumorit, ma tõesti näen, seda peldiliku häälega öeldud "C'est la vie" paratamatut ilu ning huumorit ... aga ma taban seal samas, et see tuleb minu seniste otsuste arvelt, keerates need samal ajal peapeale ning see teeb tuska.
Rõhuvat kleepuvat tuska, mille peale võib tekkida tahtmine kõik pikalt saata, aga ei saa ju! ... kui puudub usk, et lusika võibki tahtmise korral lihtsalt nurka visata...


 

Mulle on kasvanud haru ... selline üsna tihedast puust raske tükk, mis vahel kaasas kandes koormab.
Sinna pageb mu mõte ja meel, kui sees süda pahameelest krimpsu kisub või tundes et tehakse liiga ...  ebaõiglaselt ilmselgelt...

Seal on miskine vabadus ning meeletus, avar silmapiir ning tuul, kõikehaarav ja soe, ja kivi, kus istuda.
See on minu paik, muid keskeid seal pole, vaid fantaasiad, patused mõtted ning mõni südamepõhjast välja tunginud sajatus, paar üksikut tegugi, mis ainult iseendale mõeldud ...

Vahel tahaksin sinna mõnd looma - pingviini või kilpkonna või vandistet ....

Teinekord jälle mõtlen, et peaks selle haruga tegelema, et pole aus ... maharaiuma või midagi ... et valitseks selgus ...

Siis aga mõistan et läheksin kallale oksale millel ise sageli istun ... aga mis siis??
 ... Elu istumine kahel korraga ... on see võimalik?

Kirsitubakas ... käisin eile vaatamas, ilma eriliste ootusteta ja üllatusin meeldivalt.
Lugu on ise lihtne, vbl mõnes mõttes isegi triviaalne ... ning kuigi esitusviis on läbimõeldult ilus, pole sealgi mingit erilist ahhetusainest ... ent siiski suutis film üllatada, sest puudutas ehedusega ... ja ma arvan, et see on omaette saavutus ... äratundmise tekkimine ... ma tean täpselt, millele osutatakse ja see täpsus ning sisemine kõnetamine üllatavad.

Asi võib olla muidugi ainult minus, aga miski ütleb, et tõenäoliselt on kujutatu üsna universaalne käik, mille ühel või teisel kombel on läbi teinud kõik tütarlapsed, kes ootamatult või kauaigatsetult naiseks sirgunud ...

Noh et on miski, mis ootamatult puudutab ... nimesid ja näppu peale panna ei oska ... ja siis ei suuda enam ise olla ega ka eemale hoida, kuigi nagu peaks, kõigi tavaloogika reeglite kohaselt ... sest lootuses tavad ei kehti ... ja siis tuleb valus kukkumine, sest elu on suurem kui vaatleja ise ... lõpuks saabub kibemagus teadmine, et see kõik ei olnud ikkagi sinu haleõhinaline fantaasia, mille oma peas välja mõtlesid ... ei, see oligi elu ise ... kogu oma mitmekesisuses ... ja oledki kasvanud, sisemiselt ... nõnda et  keegi peale enda ei pruugigi teada ...

Njah ... ja muidugi andis sooja ka lihtne huumor ... ja Anne Reeman, oma parimas sõiduvees ... ning ingliskeelne tõlge eesti kultuurisügavale mõistele nipernaadi, millele enne filmi algust Kauts tabavalt tähelepanu juhtis ...


Lõpuks, mis seal salata, tuli ka kino taga üks keeratud pläru tõmmata ... ja kuulata nähtu tekitatud sisekoridoride kaja ... ma veel mäletan küll ...

... minu kummardus, prk Maimik!

Orkester ... noh või naine nagu polüfooniline Bahtini romaan ... või Alliksaare "Autoportree" , kuid mitte ainult munk ja sübariit ... sinna võib neid opositsioone ridamisi juurde lükkida ... ja kõik on niisama säravad kui võlsid.

Vahel tapab igatsus selguse järele klaari arusaamise ... siis aga kohtan Toome värvilistes vihmamärgades lehtedes twisti harjutavat paari või omaenda vanameest viiendalt ... ning see ei ole enam Päriselt oluline. Elu sellest ilusamaks ju ei lähe, pealegi, kes see teine siis Kristjan Jaagu varvastel seisaks ... jah, ja vabadust on ju vähemalt näilikult nii palju enam kui iseennast jagub kõikideks erinevateks elujuhtumiteks, kõikidel võimalikel viisidel ...  niisama kirglikult.

Lihtsalt neil hetkil, kui riid rebib halli hõlmast tüki ning ei oska enam end kuskilt otsast traageldada ... mida siis teha? Mida teha selle segaduse lummuse ning teda pitsitava pedandiga, mis viib nututa ahastusse.

Nututa, sest nutta pole luba, kraanid on keeratud kinni ning neid valvab tuldturtsuv ja tiibu rapsiv must steinway ning klaverilausuja ... kelle taga tundub nutukraanide lahti päästmine mitte kergelt vaid üsna kaalukalt absurdne ning mõttetu.

Ja kui siis jälle taban et pettumine tuleb tavamõistuslikest triviaalsustest ning juba on elus täiskasvanud noormehi, kellesse äraarmumimist ei julgeks isegi tunnistada ... kurku tõuseb sapp või satuvad need nostalgilised apsud, kus peaaegu kõik tuleb korraga meelde ... kõik lollus, kõik valu, kõik kaotatu, kõik kogetu, kõik armastatu, kõik paigad, kõik sõbrad, kõik mäletamist väärt ning  meelega unustatu ... ja nalja on selles kõiges vähe ... tekivad hoopis mõtted ja võib olla lootuski ... ehk siiski miski on suurem kui orkester ja kusagil sünkroonsuste taga on kaugeleulatuv plaan ...