Homsest jälle teele.... kuhu? Pole praegu veel aimugi, kuhugi Euroopasse, ega seal suurt vahet polegi kuhu, Euroopa piisavalt väike, kui vajab leiab üles ikka....tuleb vaid piisavalt hästi otsida.....noh põhimõtteliselt plaanis jõuda lõpuks Saubaudiasse, aga mis juhtub enne seda, sellest pole aimugi....aga nii ongi vast pisut põnevam ja spontaansem, vaatame kuhu autod sõidavad ja muudkui liigume vooluga kaasa......
Kauts ja Kadi on praeguseks olnud teel kaks nädalat....oleme üsna tihedasti sidet hoidnud, ent sellegipoolest on igatsus pähe löönud ja paaril korral lööb hingemattev valu sisse, sest nii tahaks ju juba näha.....vbl näemegi õige varsti, kes teab... ma tahaks küll, nüüd on vaid fortuuna heakskiitu vaja ja kõik sujuks....:D:D:D
Magus on niimoodi mõelda....
Igatahes ma tulen tagasi ja juba õige varsti...ja selleks ajaks on ka selgeks saanud reisi marsruut ja kõik seiklusedki.....ehk siis hoidkem pöialt et fortuunal hea tuju oleks ja ta suure kotiga tüdrukuid, kes omme Laagrist Prnu mnti ääres seisavad ja näppu viibutavad, märkaks...
Ja jälle ma laulan vaikselt....On the Road again...I can´t wait to get on the Road again.......jne :D:D:D
teisipäev, august 16, 2005
kolmapäev, august 10, 2005
Veider....kuidas saab üks kõnelus tuua rahu hinge mitmeks päevaks ja luua hea tuju, mille kunagist olemasolu suutsin vaid ähmaselt meenutada...veider et selline mõju on vaid pelkadel sõnadel või kas ikka on....tegelikult öelda, et sõnadel on mõju on ju metafoorne...mõju on ikkagi sellel, mis on seal sõnade taga või ees või nagu Derrida seda märkis, sellel mis alati kuidagi viibib või on juba möödas, ehk siis sõnade tähendusel....mõtetel mida sõnad kannavad, tunnetel mida nad edasi annavad....jah, kuigi samas vahel on ainult sõnad ja nende taga ei olegi midagi...ma loodan et selles kõneluses polnud selliseid sõnu, mille taga pole toda mõtet või tunnet mida nad kandma peaks...ma tõesti loodan...
See kõnelus, millest siin jutt sedakorda oli läbi msn-i Andresega, kes oli tol hetkel ühe väga hea ja sõbraliku berliinlase kodus....see kõnelus tegi mu päeva või võib lausa öelda et tegi õige mitu päeva rõõmsamaks, sest kuulda kellestki, keda sa igatsed on nii ilmatuma hea ja kuulda seda, mida sa kuulda igatsed veelgi parem....
Tegelikult sain ma eile ka ühe väga meeldiva sõnalise teate, selle Liisilt, kes ütles, et ta tuleb minuga järgmisel nädalal laia maailma päikest püüdma...see nõusoleku andmine rõõmustas mu südant, siin sajab nii ropult kogu aeg, et viimane aeg oleks päike kinni püüda ja tagasi koju tuua.....
Oota sa vaid! Varsti on Vaik jälle teel ja siis sa enam ei pääse!
See kõnelus, millest siin jutt sedakorda oli läbi msn-i Andresega, kes oli tol hetkel ühe väga hea ja sõbraliku berliinlase kodus....see kõnelus tegi mu päeva või võib lausa öelda et tegi õige mitu päeva rõõmsamaks, sest kuulda kellestki, keda sa igatsed on nii ilmatuma hea ja kuulda seda, mida sa kuulda igatsed veelgi parem....
Tegelikult sain ma eile ka ühe väga meeldiva sõnalise teate, selle Liisilt, kes ütles, et ta tuleb minuga järgmisel nädalal laia maailma päikest püüdma...see nõusoleku andmine rõõmustas mu südant, siin sajab nii ropult kogu aeg, et viimane aeg oleks päike kinni püüda ja tagasi koju tuua.....
Oota sa vaid! Varsti on Vaik jälle teel ja siis sa enam ei pääse!
laupäev, august 06, 2005
Kaaren vaatas ringi, teda ümbritses koridor.
Koridor oli keskmise pikkusega ja keskmise laiusega ning koosnes mittemidagiütlevalt rohelistest seintest ja põrandast ning laest. mittemidagiütlevates rohelistes seintes oli ühesuguste keskmiste vahedega kummaliselt tavalised uksed. Uste värvust kirjeldas Kaaren iseendale kui iseäranis iseloomulikult hall. Mõned ustest olid avatud, mõned suletud, aga mitte lukus ning mõned olid suletud ja lukus.
Kaaren tõusis ja astus paar sammu mööda koridori tolmust põrandat. Pärast noid paari sammu ta peatus. Tema enda sammudest tekkinud kära oli teda hetkeks ehmatanud. Olles end veidi kogunud, astus ta veel mõned sammud, nüüd teadis ta juba seda tema taldade alt algavat müra oodata, kuid pääle mõnda sammu jäi ta siiski uuesti seisma. Ta hingas sügavalt sisse ja astus siis rutakalt edasi. Tema sammud kajasid endiselt erakordse valjusega koridoris, kuid viimase paigalseisu ajal oli Kaaren otsustanud, et ta ei lase sel end häirida.
Kaaren liikus esimese avatud ukse juurde ja piilus sealt sisse. Avatud ukse taga oli ruudukujuline ruum, mille ühes seina keskel oli nelja ruuduga aken. Ruumi seinad olid täpselt sedasama mittemidagiütlevat rohelist värvi nagu koridorgi, lagi oli valge ja põrandat kattis punane kulunud parkett. Kaarnale meeldisid tühjad ruumid, ta astus sisse ja kõndis aknani. Tühjas ruumis kajasid ta sammud rohkemgi kui koridoris. Kaaren otsis taskust väikese kirju kummipalli ja viskas selle hooga vastu põrandat. Pall põrkas vastu põrandat ja siis vastu lage ja siis vastu põrandat tagasi ja siis taas vastu lage ja siis jälle vastu põrandat ja taas peaaegu laeni, ent mitte enam seda puutudes ja siis vastu põrandata ja vastu põrandat uuesti ja veelkord vastu põrandat ja vastu põrandat ja vastu põrandat kuni viske jõud vaibus ja ta põrandat pidi ukseni veeres ja seisma jäi. Veel 5 sekundit pärast palli seisma jäämist kajasid punase parketiga toas ja koridoriski palli juba ammu lakanud põrkumine.
Kaaren astus ruumist välja ja katsus järgmist ust. See oli suletud ja lukus. Kaaren katsus lukustatud toa vastas olevat ust, too oli lukustamata ja avanes lingile survet avaldades hirmsa kääksuva karjega, millele koridorist vastas veel oma kümme taolist karjet. Kaaren kiikas üle lävepaku tuppa, too oli samasugus lae ja põranda ning seintega nagu too ellminegi, aga natuke pisem. Avatud ukse vastasseinas oli samasugune neljaruuduga aken nagu eelmiseski ruumis, kuid ühes seinas oli lahtine ukseava, mille eest puudus uks, ukseava teisel pool oli veel üks ruum, mis paistis samasugune, kui see, mille lävel Kaaren seisis ja millest viis ukseava veel järgmissegi ruumi. Kaaren ei julgenud sisse astuda.
"Kas siin on keegi?!" hüüdis ta üle lävepaku kummardudes. Vastuseks sai Kaaren mitu tuhat "Kas siin on keegi?!"- t, mis täitsid kogu koridori ja kõik avatud ja avamata ning lukustatud ja lukustamata ruumi.
Kaaren astus ukseavast sulges uue kääksuva karjega ukse, ning jooksis koridorist välja. Ta sulges koridori viiva ukse ning jäi hingeldades peatuma. läbi ukse oli kosta tema hüütud küsimus, jooksusammude ja kääksuva ukse karje kaja. See müra tekitas Kaarnas külmavärinaid, ta tahtis sest kajavast tühjusest ära ja otsustas ärgata.....
Koridor oli keskmise pikkusega ja keskmise laiusega ning koosnes mittemidagiütlevalt rohelistest seintest ja põrandast ning laest. mittemidagiütlevates rohelistes seintes oli ühesuguste keskmiste vahedega kummaliselt tavalised uksed. Uste värvust kirjeldas Kaaren iseendale kui iseäranis iseloomulikult hall. Mõned ustest olid avatud, mõned suletud, aga mitte lukus ning mõned olid suletud ja lukus.
Kaaren tõusis ja astus paar sammu mööda koridori tolmust põrandat. Pärast noid paari sammu ta peatus. Tema enda sammudest tekkinud kära oli teda hetkeks ehmatanud. Olles end veidi kogunud, astus ta veel mõned sammud, nüüd teadis ta juba seda tema taldade alt algavat müra oodata, kuid pääle mõnda sammu jäi ta siiski uuesti seisma. Ta hingas sügavalt sisse ja astus siis rutakalt edasi. Tema sammud kajasid endiselt erakordse valjusega koridoris, kuid viimase paigalseisu ajal oli Kaaren otsustanud, et ta ei lase sel end häirida.
Kaaren liikus esimese avatud ukse juurde ja piilus sealt sisse. Avatud ukse taga oli ruudukujuline ruum, mille ühes seina keskel oli nelja ruuduga aken. Ruumi seinad olid täpselt sedasama mittemidagiütlevat rohelist värvi nagu koridorgi, lagi oli valge ja põrandat kattis punane kulunud parkett. Kaarnale meeldisid tühjad ruumid, ta astus sisse ja kõndis aknani. Tühjas ruumis kajasid ta sammud rohkemgi kui koridoris. Kaaren otsis taskust väikese kirju kummipalli ja viskas selle hooga vastu põrandat. Pall põrkas vastu põrandat ja siis vastu lage ja siis vastu põrandat tagasi ja siis taas vastu lage ja siis jälle vastu põrandat ja taas peaaegu laeni, ent mitte enam seda puutudes ja siis vastu põrandata ja vastu põrandat uuesti ja veelkord vastu põrandat ja vastu põrandat ja vastu põrandat kuni viske jõud vaibus ja ta põrandat pidi ukseni veeres ja seisma jäi. Veel 5 sekundit pärast palli seisma jäämist kajasid punase parketiga toas ja koridoriski palli juba ammu lakanud põrkumine.
Kaaren astus ruumist välja ja katsus järgmist ust. See oli suletud ja lukus. Kaaren katsus lukustatud toa vastas olevat ust, too oli lukustamata ja avanes lingile survet avaldades hirmsa kääksuva karjega, millele koridorist vastas veel oma kümme taolist karjet. Kaaren kiikas üle lävepaku tuppa, too oli samasugus lae ja põranda ning seintega nagu too ellminegi, aga natuke pisem. Avatud ukse vastasseinas oli samasugune neljaruuduga aken nagu eelmiseski ruumis, kuid ühes seinas oli lahtine ukseava, mille eest puudus uks, ukseava teisel pool oli veel üks ruum, mis paistis samasugune, kui see, mille lävel Kaaren seisis ja millest viis ukseava veel järgmissegi ruumi. Kaaren ei julgenud sisse astuda.
"Kas siin on keegi?!" hüüdis ta üle lävepaku kummardudes. Vastuseks sai Kaaren mitu tuhat "Kas siin on keegi?!"- t, mis täitsid kogu koridori ja kõik avatud ja avamata ning lukustatud ja lukustamata ruumi.
Kaaren astus ukseavast sulges uue kääksuva karjega ukse, ning jooksis koridorist välja. Ta sulges koridori viiva ukse ning jäi hingeldades peatuma. läbi ukse oli kosta tema hüütud küsimus, jooksusammude ja kääksuva ukse karje kaja. See müra tekitas Kaarnas külmavärinaid, ta tahtis sest kajavast tühjusest ära ja otsustas ärgata.....
reede, august 05, 2005
Eila heietasime Nelliga....
.....istusime ja heiatasime, sellest kuidas asjad ja ajad ja meie oleme viimase kahe aastaga muutunud ja mõtlesime et ei tea mis küll edasi saab.....
...olime mõlemad kurvad ja rääkisime oma muredest, tema mured on praegu minu omadest peajagu üle, kuid ikkagi suutsin mina rohkem kurta ja viriseda...raske on kui on raske jõudsime me järeldusele....ainuke millega end lohutada suutsime oli see, et kui on liiga hull et olla, siis saab ju tegelikult ainult paremaks minna...ma ei tea kas see ka päriselt nii on, aga millegagi tuleb end lohutada....
....mina olin eile kurb, sest Andres sõitis ära, asusid eile Kadiga Pärnust Riia poole hääletama...mul oli hommikul Pärnus teda ära saates nii kuradima kahju, sest mina peaksin juba enne tagasi tulekut soome ära minema ja sedasi ei näeks me üksteist mitte nii pea ja meie suhtest ei tuleks midagi välja ja selle mõttega mängides jätsime teineteisega hüvasti...istusime bussipeatuses ja pühkisime nutuseid silmi.....
....kui Andres silmapiirilt kadunud, lõi mulle äkki pähe kummalised mõtted, keegi oleks nagu kaed silmilt eemaldanud.....Ma ei taha ju Helsinkisse minna!!!!....karjus miski mu peas, ma ei taha!.....ma tahan hooopis minna väikesele hääletamistretile Itaaliasse nautida suve viimase raasuni, ma tahan näha Andrest kui ta tagasi tuleb ja vaadata mis saab meist või kas üldse midagi saab, ma tahan et ma ei peaks eluaeg mõtlema, et mis oleks juhtunud kui.....need pähelöönud mõtted olid nii tugevad et ma pole siiani nende lummust vabanenud, need tunduvad olevat nii õiged, kuigi samas lasub kusagil kuklas kahtlus, kartus ja ebakindlus, et äkki on need valed ja äkki see kõik läheb üle.....kuid sellegi poolest olen ma otsustanud et Helsinkisse ma ei lähe vaid ainult Jyväskyllä kevadel ja kui ma nüüd vähegi kellegi nõusse saan, siis lähen ma häälega Itaaliasse veel enne suve lõppu....
...kummaline on kuidas mõned sündmused peas mehikesed karjuma sunnivad, kummaline on kuidas inimene on äkitselt suurte tunnete möllus ja ei märkagi ümbrust ja on unustanud oma senised plaanid...kummaline on, mis paneb inimesed liigutama
....Olles oma murede küüsis ja lummatud uudsetest tunnetest ja teadmisest, ei osanud ma sugugi aidata Nellit, ma ei osanud anda talle nõu mida teha ja kuidas käituda....tundub et ta on lihtsalt sellises suluseisus ja ainuke mis ma teha suutsin oli oma suurew virina ja jutu vahel teda natuke kuulata.....aga kas see on piisav abi?...ma miskipärast kahtlen......
.....istusime ja heiatasime, sellest kuidas asjad ja ajad ja meie oleme viimase kahe aastaga muutunud ja mõtlesime et ei tea mis küll edasi saab.....
...olime mõlemad kurvad ja rääkisime oma muredest, tema mured on praegu minu omadest peajagu üle, kuid ikkagi suutsin mina rohkem kurta ja viriseda...raske on kui on raske jõudsime me järeldusele....ainuke millega end lohutada suutsime oli see, et kui on liiga hull et olla, siis saab ju tegelikult ainult paremaks minna...ma ei tea kas see ka päriselt nii on, aga millegagi tuleb end lohutada....
....mina olin eile kurb, sest Andres sõitis ära, asusid eile Kadiga Pärnust Riia poole hääletama...mul oli hommikul Pärnus teda ära saates nii kuradima kahju, sest mina peaksin juba enne tagasi tulekut soome ära minema ja sedasi ei näeks me üksteist mitte nii pea ja meie suhtest ei tuleks midagi välja ja selle mõttega mängides jätsime teineteisega hüvasti...istusime bussipeatuses ja pühkisime nutuseid silmi.....
....kui Andres silmapiirilt kadunud, lõi mulle äkki pähe kummalised mõtted, keegi oleks nagu kaed silmilt eemaldanud.....Ma ei taha ju Helsinkisse minna!!!!....karjus miski mu peas, ma ei taha!.....ma tahan hooopis minna väikesele hääletamistretile Itaaliasse nautida suve viimase raasuni, ma tahan näha Andrest kui ta tagasi tuleb ja vaadata mis saab meist või kas üldse midagi saab, ma tahan et ma ei peaks eluaeg mõtlema, et mis oleks juhtunud kui.....need pähelöönud mõtted olid nii tugevad et ma pole siiani nende lummust vabanenud, need tunduvad olevat nii õiged, kuigi samas lasub kusagil kuklas kahtlus, kartus ja ebakindlus, et äkki on need valed ja äkki see kõik läheb üle.....kuid sellegi poolest olen ma otsustanud et Helsinkisse ma ei lähe vaid ainult Jyväskyllä kevadel ja kui ma nüüd vähegi kellegi nõusse saan, siis lähen ma häälega Itaaliasse veel enne suve lõppu....
...kummaline on kuidas mõned sündmused peas mehikesed karjuma sunnivad, kummaline on kuidas inimene on äkitselt suurte tunnete möllus ja ei märkagi ümbrust ja on unustanud oma senised plaanid...kummaline on, mis paneb inimesed liigutama
....Olles oma murede küüsis ja lummatud uudsetest tunnetest ja teadmisest, ei osanud ma sugugi aidata Nellit, ma ei osanud anda talle nõu mida teha ja kuidas käituda....tundub et ta on lihtsalt sellises suluseisus ja ainuke mis ma teha suutsin oli oma suurew virina ja jutu vahel teda natuke kuulata.....aga kas see on piisav abi?...ma miskipärast kahtlen......
Tellimine:
Postitused (Atom)