Kaaren vaatas ringi, teda ümbritses koridor.
Koridor oli keskmise pikkusega ja keskmise laiusega ning koosnes mittemidagiütlevalt rohelistest seintest ja põrandast ning laest. mittemidagiütlevates rohelistes seintes oli ühesuguste keskmiste vahedega kummaliselt tavalised uksed. Uste värvust kirjeldas Kaaren iseendale kui iseäranis iseloomulikult hall. Mõned ustest olid avatud, mõned suletud, aga mitte lukus ning mõned olid suletud ja lukus.

Kaaren tõusis ja astus paar sammu mööda koridori tolmust põrandat. Pärast noid paari sammu ta peatus. Tema enda sammudest tekkinud kära oli teda hetkeks ehmatanud. Olles end veidi kogunud, astus ta veel mõned sammud, nüüd teadis ta juba seda tema taldade alt algavat müra oodata, kuid pääle mõnda sammu jäi ta siiski uuesti seisma. Ta hingas sügavalt sisse ja astus siis rutakalt edasi. Tema sammud kajasid endiselt erakordse valjusega koridoris, kuid viimase paigalseisu ajal oli Kaaren otsustanud, et ta ei lase sel end häirida.
Kaaren liikus esimese avatud ukse juurde ja piilus sealt sisse. Avatud ukse taga oli ruudukujuline ruum, mille ühes seina keskel oli nelja ruuduga aken. Ruumi seinad olid täpselt sedasama mittemidagiütlevat rohelist värvi nagu koridorgi, lagi oli valge ja põrandat kattis punane kulunud parkett. Kaarnale meeldisid tühjad ruumid, ta astus sisse ja kõndis aknani. Tühjas ruumis kajasid ta sammud rohkemgi kui koridoris. Kaaren otsis taskust väikese kirju kummipalli ja viskas selle hooga vastu põrandat. Pall põrkas vastu põrandat ja siis vastu lage ja siis vastu põrandat tagasi ja siis taas vastu lage ja siis jälle vastu põrandat ja taas peaaegu laeni, ent mitte enam seda puutudes ja siis vastu põrandata ja vastu põrandat uuesti ja veelkord vastu põrandat ja vastu põrandat ja vastu põrandat kuni viske jõud vaibus ja ta põrandat pidi ukseni veeres ja seisma jäi. Veel 5 sekundit pärast palli seisma jäämist kajasid punase parketiga toas ja koridoriski palli juba ammu lakanud põrkumine.
Kaaren astus ruumist välja ja katsus järgmist ust. See oli suletud ja lukus. Kaaren katsus lukustatud toa vastas olevat ust, too oli lukustamata ja avanes lingile survet avaldades hirmsa kääksuva karjega, millele koridorist vastas veel oma kümme taolist karjet. Kaaren kiikas üle lävepaku tuppa, too oli samasugus lae ja põranda ning seintega nagu too ellminegi, aga natuke pisem. Avatud ukse vastasseinas oli samasugune neljaruuduga aken nagu eelmiseski ruumis, kuid ühes seinas oli lahtine ukseava, mille eest puudus uks, ukseava teisel pool oli veel üks ruum, mis paistis samasugune, kui see, mille lävel Kaaren seisis ja millest viis ukseava veel järgmissegi ruumi. Kaaren ei julgenud sisse astuda.
"Kas siin on keegi?!" hüüdis ta üle lävepaku kummardudes. Vastuseks sai Kaaren mitu tuhat "Kas siin on keegi?!"- t, mis täitsid kogu koridori ja kõik avatud ja avamata ning lukustatud ja lukustamata ruumi.
Kaaren astus ukseavast sulges uue kääksuva karjega ukse, ning jooksis koridorist välja. Ta sulges koridori viiva ukse ning jäi hingeldades peatuma. läbi ukse oli kosta tema hüütud küsimus, jooksusammude ja kääksuva ukse karje kaja. See müra tekitas Kaarnas külmavärinaid, ta tahtis sest kajavast tühjusest ära ja otsustas ärgata.....