Veider....kuidas saab üks kõnelus tuua rahu hinge mitmeks päevaks ja luua hea tuju, mille kunagist olemasolu suutsin vaid ähmaselt meenutada...veider et selline mõju on vaid pelkadel sõnadel või kas ikka on....tegelikult öelda, et sõnadel on mõju on ju metafoorne...mõju on ikkagi sellel, mis on seal sõnade taga või ees või nagu Derrida seda märkis, sellel mis alati kuidagi viibib või on juba möödas, ehk siis sõnade tähendusel....mõtetel mida sõnad kannavad, tunnetel mida nad edasi annavad....jah, kuigi samas vahel on ainult sõnad ja nende taga ei olegi midagi...ma loodan et selles kõneluses polnud selliseid sõnu, mille taga pole toda mõtet või tunnet mida nad kandma peaks...ma tõesti loodan...

See kõnelus, millest siin jutt sedakorda oli läbi msn-i Andresega, kes oli tol hetkel ühe väga hea ja sõbraliku berliinlase kodus....see kõnelus tegi mu päeva või võib lausa öelda et tegi õige mitu päeva rõõmsamaks, sest kuulda kellestki, keda sa igatsed on nii ilmatuma hea ja kuulda seda, mida sa kuulda igatsed veelgi parem....

Tegelikult sain ma eile ka ühe väga meeldiva sõnalise teate, selle Liisilt, kes ütles, et ta tuleb minuga järgmisel nädalal laia maailma päikest püüdma...see nõusoleku andmine rõõmustas mu südant, siin sajab nii ropult kogu aeg, et viimane aeg oleks päike kinni püüda ja tagasi koju tuua.....

Oota sa vaid! Varsti on Vaik jälle teel ja siis sa enam ei pääse!