Eila heietasime Nelliga....
.....istusime ja heiatasime, sellest kuidas asjad ja ajad ja meie oleme viimase kahe aastaga muutunud ja mõtlesime et ei tea mis küll edasi saab.....

...olime mõlemad kurvad ja rääkisime oma muredest, tema mured on praegu minu omadest peajagu üle, kuid ikkagi suutsin mina rohkem kurta ja viriseda...raske on kui on raske jõudsime me järeldusele....ainuke millega end lohutada suutsime oli see, et kui on liiga hull et olla, siis saab ju tegelikult ainult paremaks minna...ma ei tea kas see ka päriselt nii on, aga millegagi tuleb end lohutada....

....mina olin eile kurb, sest Andres sõitis ära, asusid eile Kadiga Pärnust Riia poole hääletama...mul oli hommikul Pärnus teda ära saates nii kuradima kahju, sest mina peaksin juba enne tagasi tulekut soome ära minema ja sedasi ei näeks me üksteist mitte nii pea ja meie suhtest ei tuleks midagi välja ja selle mõttega mängides jätsime teineteisega hüvasti...istusime bussipeatuses ja pühkisime nutuseid silmi.....

....kui Andres silmapiirilt kadunud, lõi mulle äkki pähe kummalised mõtted, keegi oleks nagu kaed silmilt eemaldanud.....Ma ei taha ju Helsinkisse minna!!!!....karjus miski mu peas, ma ei taha!.....ma tahan hooopis minna väikesele hääletamistretile Itaaliasse nautida suve viimase raasuni, ma tahan näha Andrest kui ta tagasi tuleb ja vaadata mis saab meist või kas üldse midagi saab, ma tahan et ma ei peaks eluaeg mõtlema, et mis oleks juhtunud kui.....need pähelöönud mõtted olid nii tugevad et ma pole siiani nende lummust vabanenud, need tunduvad olevat nii õiged, kuigi samas lasub kusagil kuklas kahtlus, kartus ja ebakindlus, et äkki on need valed ja äkki see kõik läheb üle.....kuid sellegi poolest olen ma otsustanud et Helsinkisse ma ei lähe vaid ainult Jyväskyllä kevadel ja kui ma nüüd vähegi kellegi nõusse saan, siis lähen ma häälega Itaaliasse veel enne suve lõppu....

...kummaline on kuidas mõned sündmused peas mehikesed karjuma sunnivad, kummaline on kuidas inimene on äkitselt suurte tunnete möllus ja ei märkagi ümbrust ja on unustanud oma senised plaanid...kummaline on, mis paneb inimesed liigutama

....Olles oma murede küüsis ja lummatud uudsetest tunnetest ja teadmisest, ei osanud ma sugugi aidata Nellit, ma ei osanud anda talle nõu mida teha ja kuidas käituda....tundub et ta on lihtsalt sellises suluseisus ja ainuke mis ma teha suutsin oli oma suurew virina ja jutu vahel teda natuke kuulata.....aga kas see on piisav abi?...ma miskipärast kahtlen......