Amsterdam ... ma olen juba kaua tahtnud sellest kirjutada ... jah, ma käisin Amstrdamis, sel suvel.
Elus esimest korda ...Ma sattusin sinna, sest ma purjetasin Harlingeni - üks teine linn väikeses Hollandis - ja kuidagi tuli sealt ju koju saada ning lennujaam asus Amsterdamis.
Tegelikult ma käisin Haagis Kährikul ka külas ja Amsterdami tahtsin ikkagi ka näha.
Kokku veetsin ma seal lõpuks kaks päeva ja need olid pikad päevad mõlemad. Esimese päeva veetsin ma mööd linna ringi kolades, lihtsalt uudistades ja nuuskides ning ühes kohalikus ilusate hollandlastega pubis jalkamängu vaadates. Teisel päeval nautis ma kultuuri, kollaseid päevalilli ja sinisel taustal õitsevaid kirsse vahtides ning pärast seda Kährikuga pargis mõnuledes ... Kui me aga pargist tulbiturule suundusime, juhtus midagi, mis muutis mu senist elu ja Amsterdami.
Me olime Kähriga tulnud just pargist ja astusime välja ühest väikesest vanakraami kauplusest, kui ma märkasin, et Marukaru on kadunud. Maru käis minuga ikka reisidel kaasas ja oli seekordki käekotis klapi vahelt imelisi paiku piilumas ja iga natukese aja tagant ma instinktiivselt katsusin ta pead, et olla kindel, et ta seal ikka alles on ja alati oli olnud, kuni selle hetkeni ...
... Mind haaras sõnuseletamatu ahastus ja pihta hakkas klaperjaht karule.
Klaperjaht seisnes tuldud teed pidi tagasi parki minemises, siis veelkord tuldud tee läbi käimises ja pidevas otsimises ning igast poest ja baarist, mis tuldud teele jäi, karu järgi küsimises. Seejärel Kähriku Haagi saatmises ning temalt e-maili ootamises. Kui kinnitus olemas, et e-mail on tulnud, siis hostelis tema saadetud otsimiskuulutuse, kus Maru pilt ilusti peal, kümne eksemplari välja printimises ning nende kleepimises umbes iga 100-200 meetri järel tuldud tee kõrval olevatele postidele ning seintele ning kõigile mõeldavatele ning mõeldamatutele kohtadel.
Aktiivne klaperjaht, mida saatsid suured krokodilli pisarad, mille voolu ma kuidagi peatada ei suutnud lõppes öösel kella ühe ja kahe vahel, lõppes edutult. Istusin mingile suvalisele tänava-kanalinurgale, kimusin suitsu ja vaatasin kusagil eemal pilvede kõrgustes toimuvat piksemängu, mis taeva ajuti täitsa valgeks lõi, ning mis seal salata ulgusin samas ka veel peatäie nutta. Juba järgmisel hommikul pidin suunduma tagasi koju ja juuresolevalt diagrammilt oli aimata, et ma teen seda ilma Maruta.
Otseloomulikult mul on ka lapseõlves olnud kanne ja lelusid, ent Marukaru oli miskil enneolematul moel täiesti eriline.
Võib tunduda üsna lootuselt lollakas, aga ta oli päris sõber, karu sai aru, sealjuures kõigest ning temaga sai jagada kõike ja ta väljendas omal kummalisel kaisukarusel moel ka arvamust, kui seda küsiti. Maru käis minuga tol korral vaatamas ka neid päevalilli ja muid kauneid maale ja nii ma seal tänavanurgal end lohutasingi, et nähtavasti karule hakkasid need maalid hirmsal kombel meeldima ning ta otsustas hoopis muuseumisse kolida või otsustas keerata endale ühe pläru hea ja paremaga ning natukene trippida, ma ise ei olnud nende kahe päeva jooksul selleni jõudnud, või siis arvas ta, et ma käin lihtsalt täiesti valesid radasid mööda ja ta tahaks ise Amsterdamis ringi vaadata. Aga need mõtted iseseisvast Marust, kes laseb kotist jalga, sest ta nii tahab, lohutasid vaid väheke, sest skisofreeniliselt sõitis sisse teistsugune teadmine, mis ütles et see väike mängukaru oli mu kotis ja ei liigu ju omal tahtel mitte kuhugi, ma igavene hoolimatu tegelane, ma lihtsalt kaotasid ta ära, just nagu tähepoiss oli telefonis öelnud, ma kaotasid karu ära!
Ja nii ma tulingi järgmisel hommikul Amsterdamist läbi Riia koju, kurb ja tatine, ning ainuke mis mul Amsterdamist praeguseni meeles on, on see meeletu klaperjaht ja see tunne, kus käe all ei ole pehmet karu pead ja need maalid, mida ma Maru peos vaatamas käisin.
Oma otsimiskuulutusele sain vastuseks vaid ühe e-maili, kus üks hea amsterdamlane soovitas mul ühendust võtta ühe teise perekonnaga, kes paar päeva enne Maru kadumist, mitte kaugel sellest pargist, kus me käisime, ühe karu olid leidnud, ning sellest leiust kuulutused tänavatele riputanud.
See oli väga ilus mõte ja ma olen selle eest tänulik, lihtsalt see pole päris see.
Olen hiljem paaril korral Maru ka unes näinud ja arvanud teda näiteks Toomel punaste vahtralehtede sees nägevat, ent need on olnud vaid silmapetted. Kummalisel moel oskan ma neid ja ülejäänud Marusse puutuvaid tundeid kokku võtta vaid sõnaga lein, ning tunda end selle juures väheke idiootselt ...
... mingi osa minust on ratsionaalne täiskasvanu ning ei saa sellest leina võimalikkusest sugugi aru ent see teine osa minust, mis oma riugastega teeb esimesele 1:0, oli Maruga parim sõber, ning ei salli nüüd Amsterdami silmaotsaski, teda samal ajal muidugi armastades, sest Amsterdam on nüüd Maru linn.
