Madis lahkus eile ... lõplikult sedakorda ja kui ma sellest kuulsin, oli mul korraga hirmus kahju.

Mitte et ma oleks osanud teda tonnide viisi lugeda ja aru saada, mitte et ma oleksin teda oma suurimaks lemmikuks pidanud, ei, mitte seda, ent oli lohutav teada, et kusagil on temasugune suurkuju. Vana küll, aga elus ja mingil määral ka tegus.

Tema Analüüs Koidula luuletusest Meil aiaäärne tänavas, jääb minu inspiratsiooniks ma arvan kuni lõpuni. Need tema keerdkäigud ja sõnamängud ning -kasutused, see on midagi erilist, tema mõttelõngu pole ma siiani veel suutnud lõpuni jälgima õppida, ent nende ehedus on see, mis paneb ikka ja jälle üritama.

Jah, Madis oli mingis naljakas ja kipakalt nihestunud mõttes, mu jaoks väga oluline. Ta oli oluline sest ta oli, mu lähedastele oluline, ta oli oluline, sest ta oli omajagu võõras, ent imetlusväärne, aukartust äratavgi.
Ning tema mälu-uuringud, need kirjeldavad mäletamist mu arust paremini kui mistahes teine tekst millele ma sattunud olen, ma olen seal tundnud ära seda omi mäletamise hajusust.

Mul on kahju, Madis, et sa läksid, aga ma soovin siiralt, et su teekond sihtpunkti on sujuv ja olu rahulik, palju sai tehtud, nii et puhka nüüd rahus.