Nonii, nonii, nonii ... tegin kõik nüüd ümber, lihtsalt ... et kõik on uus septembrikuus või kuidagi hoopis kolmandat moodi. Alguses läks väga roosaks kätte, aga siis sain aru, et see ei lähe mette ... minu naiselikkus pole kunagi kuigi roosa olnud, ning roosa on mu jaoks liiga beebisüütu värv, mina aga olen paras patune.
Muutsin kirjelduse ka ära, sest kaua ma ikka siin raskustega kasvan ... ei, ärge saage minust valesti aru, nii nagu ma usun elukestvasse õppesse, usun ma siiralt ka igipõlisesse sisemisse kasvamisse ... ent ma tunnen, et ma vahepeal olen vist peaaegu täis kasvanud, ning kõik edasine areng on teistmoodi, kui see mis varem ... no on noh ... sees on teine tunne kui kümme aastat tagasi, tee või tina ... Lisaks tundub, et rännakud ja ekslemised lähevad paremini mu praeguse olemusega kokku, olen sunnitud tõdema, et ka minu sees elab nuuskmõmmik.