Ma tean kedagi, kes täna liialt ei tantsi....pagan!

Eilne algas kõik väga ilusti, kõigepealt hommikune meele heitmine, siis tugev korrastustegevus kodusel pinnal ja siis üllatuseks kõne Koksilt....jaaah, ta nagu oleks taibanut et just nüüd on õige hetk tulla ja olla olemas.... no ja siis ta tuligi koos siidrite ja mandariinide ja saatjatega..... vaatasime ära Eesti suure lauluvõistluse finaali ja rõemustasime, ilus poiss võitis.... seda me olimegi oodanud, kõik ei olegi maailmas valesti.....

Siis viisid jalad meid feenoksisse, kus sai omandatud suure raha eest rohkem kui mitu õlle, noh 2,5 liitrit näo peale...siis suudlevatesse, et õlle tühja kõhtu ei kurnaks ja edasi sealt juba raskete kandamitega neiu Siiroja uude sulnisse residentsi, mis jääb just Antoni akende alla.... seal toodi välja mäng, saksakeelse pealkirjaga Bier Spiel (oder etwas solches).... ehk eesmärgiks sai käia õllekorgiga mööda mängulaua ruute ja samal ajal hävitada ruutudel antud ülesandeid täites näppude ja killerite viisi õlle.... mängu jagus just niipaljuks, et tühjad olid kõik 23 pudelit ja mina õnneliku hõbemedali omanikuna üsna loksuvas konditsioonis....

no ja õhtu lõppes teadagi kus..... jälle mängiti palli ja mina oma loksuvas tujus suundusin mänguilu kaema.... ühel hetkel, ma küll ei oska kommenteerida miks, tuli kukkuda, otse põlve pealt, nii et minu krooniline kehv põlv ragises tuntavalt ja sisse lõi valu mis oleks kainena võtnud pildi eest..... kõigil oli korraga muret palju, mina ainult istusin ja nutsin....ärge puutuge, ärge rääkige, ärge kutsuge mind oma lauda istuma, ärge katsuge... mul on natuke liiga valus et Teiege jageleda hetkel! oleks võinud kirjeldada mu tuju.... aga kui inimestel on mure, siis nad tahavad aidata, suured tänud selle eest..... lasin end lõpuks maast toolile paigutada ja suutsin uskumatul kombel selgeks teha, et murdunud ei ole midagi, käed ei ole ka klaasikilde täis, kiirabisse ei pea minema ja nutmist ei jäta veel järgi......Istusin võtsin mõned minutid dialoogiks endaga, samal ajal kui keegi sulnis tütarlaps tuli ja sisendas mulle, et nende lauda tulles hakkab mul kohe absoluutselt suurepärane......sel hetkel kui olin talle valmis vasak sirget andma, et ta läheks enda lauda ja tunneks ennast suurepäraselt tulid kusagilt Koks ja massu... jumal vist siiski on olemas......

...võtsin veel mõned minutid et end koguda.... pisarad ei tahtnud lõppeda, inimesed pallimängijad läksid juba väga rahutuks, nutvad neiud, kes ei taha kuuldagi nende abikätest ja sõnadest, ning käituvad nagu neil oleks väga valus, muudavad inimesed tihti rahutuks.......lõpuks olin nõus koksi ja massu najal välja lonkama, seal istusin uuesti maha.... ikka veel oli valus ja see põlve ragin peas ajas südame pahaks ja nutt keeldus lõppemast....alles taksoga kodu ette jõudes tundus pisarate jõud raugevat....

Mind pandi teki alla seoti külmad friikad punase venisidemega jala külge, anti veepudel kõrvale ja sooviti kena und.....hommik tuli järsku, lõin jala sirgeks ja valuga meenusid eilsed sündmused.....sidusin jala lahti...ja tõesti ei pidanud pettuma.... vasaku põlve vasaku põlvesideme venitus oli omast käest võtta....ja ma teadsin kohe, kes täna liialt ei tantsi!

olles saavutanud taas tolle kainusastme, kus maailm paistab läbi punase veini kergelt roosa tundis ta rõõmu, et oli olemas maailm ja punane vein ja tema ja too kainusaste.....keegi ei saanud enam süüdistada liigses kainuses, mitte kunagi... otsustatud... ja sõõm suitsust punast jooki, mis suurest pokaalist pärit, liikus oma radapidi alla, kustutades janu....

Hetkega oli kogu olemine sattunud pööravasse päeva ja Kaaren oskas juba aimata kuhu too pöörane päev pöörata kavatses.... kiiresti-kiiresti, tuli ümber harjuda, harjuda ära, süües koera-pöörirohtu, mis aitas peapööramise vastu.... siis kui pööripäevad ula kaks läksid ja iseenesele vindi peale keerasid....jahh... nii oli juba täitsa hea.....veel lonks veini......

- Rääkides trammidest, siis.....

Kaaren vaatas enda ümber ja jäi vait. Vali hääl vaibus sisemonoloogiks
.... siis mulle tundub et nii pea neid ei tule.
Ta oli täiesti üksi selles kergesse udusse peitunud trammipeatuses, siin, maailma otsas.
Kaaren oli kindel, et kunagi kohtuvad siin kõik, nagu maailma otsas ikka ja ta imestas siiralt praegust tühjust ja oma üksiolekut. Igaksjuhuks kaes ta ka pingi alla ja selja taha, jahh siiski, siin ei olnud kedagi teist, kes oleks vaevunud külmetades ja jalgu trampides ootama.... küllap nad teadsid, mõtles Kaaren, küllap nad teadsin, et niipea ei tule midagi... ainult tema, oli lootnud, et ehk ja jätnud tegelikkuse plaanist vaatamata.....

Kaaren heitis pilgu eemal mere kohal tiirlevate kajakate poole, nood nägid välja nagu siberi põtru meenutavad piktogrammid kusagil halli koopa seinal.... jaa kunagi olid kajakad ta lemmik linnu olnud, sest neid oli lihtne siberipõtradena joonistada....ilus, oli siin küll, läbis mõte pead, aga nii kuratlikult külm.

Kaaren tundis kuidas ta hetkega vareseks muutus, ei mitte sugugi Cortney Love-iks, ega lätlasest hulluks kunstnikuks Montaks ega Édith Piafiks, vaid üsna hädiseks ja pahuraks vareseks.
Kaaren oleks selle kergelt masendava mõtte peale tahtnud ohata, aga õnneks muutus viimane öhe jõudes hoopis laiaks haigutuseks.
Jahh, õige küll, väsimus. Ta keris enese üllatava osavusega pingile kerra ja otsustas magada, enne suikumist heitis veel igaksjuhuks pilgu kaugusesse trampiva trammitee rööpaile.
Ei midagi, võis hooletult uinuda... siia, maailma otsa jõuavad trammid uuesti alles pärast keskpäeva, vististi....loodetavististi

Korrakem palun kõik koos - EKSami SESSSS-Siooon!

Einoh päriselt, laiskus on võtnud kogu mõistuse ja viimastel päevadel toimunud erinevate kollektiivide jõulu- ja muud peod kogu tahtmise.... või vastupidi... igaljuhul selge on see, et EI OLE ei mõistust ega tahtmist ja ON hulk tegemata töid ja väga keerulised eneseületuslikud distsiplineerimise katsed, milles on tunda kerget meeleheitlikkuse maiku.....
Nii jäi täna ungari jõulupeole minemata, sest ungarikeele kodutööd olid juba nädalaid tegemata... nohh oma osa mängis siin muidugi ka teadmine et tuleb minna hommikul, ilma pohmellita, tööle ja olla asjalik õhtuni rokkides raamatu kallal, mis selgitab rõõmsalt kõrvutades võimalike ja väljamõeldud maailmade kontseptsioone.... iiiiiiiii.... ütleks ma tsiteerides klassikuid....

Aga nädalalõpus oli suur konverents, kuhu tulid kohale suured ja tähtsad mehed, sealhulgas kauaoodatud Vilmos..... Vilmos oli nagu mees muiste, parimatest aastatest natuke üle, parimast paksusest ka natuke üle ja palju muhedam kui Karlsson.... lisaks sõbralik ja jutukas... nii et vaatamata isegi minu tavapäratule ujedusele, sai siiski mõned mõtted ja laused vahetatud ja jaanuaris hakkan ma tegusema helgema tuleviku nimel... üritan oma ametlike kirjade soone taas roostest ja tolmust puhtaks puhuda ja hakata rokkima..... jaaa isegi Anti oli poolt et ma lähen, sest siis saaks finno-ugri semiootika ühendus endale ehk viienda liikmegi ja tõestaks sellega oma jätkusuutlikkust ja kasvataks värske vere arvelt elujõudu.

Lisaks konverentsile ja kahjuks sellega häbitult kattuvalt oli toimumas ka punapäise haldja sünnipäev, spontaanselt sai korraldatud oleng ja kohale nuiatud ka näriline Tallinnast, muidugi tähendas see seda, et õhtu venis pikale ja peale Vilmosi jäi kõik muu konverentsi teisel päeval kuulmata...aga mis seal ikka, kartulisalat oli kõigele vaatamata hea ja ühine olemine haldja auks igati korda läinuks kuulutatav.....Lisaks oli närilise nägemine lihtsalt ilmvajalik, sest ilmaolemine oli juba ammu üle mõistlikkuse piiride lükatud....

Njaa täna aga sai ihu ja hing lisa akadeemilisse lumma baasi, nimelt toimus osakonnas Peet Lepiku doktoritöö kaitsmine... oponent oli vana Vilmos ise...
See oli minu esimene vaade doktoritöö kaitsmistele ja see oli lihtsalt midagi nii väärikat ja nauditavat et võttis kõhualt külmaks... päris ausalt võttis ilma tolmuta silmas pisara jooksma ja südame uhkust täis..... ma tahan ka kunagi niimoodi 72 aasta vanuselt olla jõudnud nii kaugele, selg sirge, soeng korras, hääldus selge ja püüdlikult mitte kiirustav, kergelt värisevad käed ja teadmine, et kas nüüd või mitte kunagi.....tänusõnad ´armastavale abikaasale ja vanale Lotmanile pisarat silma toomas....... oi..... mulle meeldis see kõik algusest lõpuni... ja puudu jäi jultumusest minna ja suruda kätt, vbl siis kui magistrikraad käes, seni las jääda vaid aukartust täis pilk saatma.....

Puiklematult päike.....tuli täna tõustes nentida.... rõõm.... viimane päike oli viimati Kopenhaagenis, aga Kopenhaageni päike ei ole ju sugugi seesama.... See päike siin piilub aknast sisse, teeb triipe kapipeale ja uksele ning heidab päikesejäneseid fotodele, mis seintele on laotatud....jaaa, see päike on hoopis soojem ja hirmsal kombel kodune.... hea oli teda teki alt piiluda ja püüda pilguga tema toas mängivaid kilde...

Viimased päevad on olnud keerulised ja kangesti tigedust täis..... üllatades tabati hea hoobiga minu nõrka kohta, mille olemasolust ma isegi liialt teadlik polnud... tabati nii vastikult, et mitmeks ööks kõõksudes pikali kägarasse vajusin... Üsna ebameeldiv tunne on siiani sees, aga olgu, küllap vaikselt toibun.... mõtetes on juba korrektuure tehtud ja üks diskursus kahjutundega aga väga resoluutselt lõpetatud......

Tugevnenult hoobist on issiasena välja löönud teadmine, et tuleb minna, et tahan minna, ja mida varem, seda parem..... enam ei jaksa hoida elu ootel.....ja seesinane tänane katuste taha kukkuv päike, see oleks ju nii ilus algus...jahh, täitsa kena algus..... algus äraminemisele....

Kaaren heitis noka peast ja marssis välja....aitab, ei, kõik!
Ta silmad olid vett täis.... ta oli tige.... ta oli väga tige ja pettumuseni kurb.....

Ta ei tahtnud rohkem.... ta oli valinud vale rolli.... ta oskas seda küll piisavalt, et ärapetta teisi... kõik ülejäänud olid ta osatäitmisega suuremal-vähemal määral rahul..... rohkem sealjuures suuremal....aga tal endal olid silmad olnud vett täis juba alguses....

Ta ei osanud olla tänapäeane mõistulind... ta oskas ette kujutada, kuidas too peaks toimima, mis funktsiooni täitama ja ta kujutas ette kuidas tema seda mängib, kuid see ei olnud talle sugugi omane, sest ta tegelikkuses oli kõike muud kui tänapäevane mõistulind.

Suutmatus ajas ta marru.....ta oli just niisama enesekeskne, et teha toda rolli endale, mitte teistele.... ta oli niisama enesekeskne, et võtta toda linnuksolemist südamesse... võtta seda tõsiselt.....

Ta kimus suitsu ja ei suutnud meenutada, kust oli õptud too tobe teadmine, kui teed midagi, siis tee seda hästi ja kui hästi välja ei tule, siis on kaks võimalust, õppida tegema hästi või loobuda...... Kaaren tundis, kuidas ta oma sügaval sisemuses ei olnud kriipsuvõrdki lind, õppimine oleks olnud nii vaevarikas... ja see mis sellest välja oleks tulnud.... ta ei olnud päris kindel, kas see hästi tempereeritud tänapäevane mõistuKaaren oleks talle meeldinud... Kergem oli loobuda.

Tiivad viskas ta ära minnes lähedal asuva ridaelmu teise korruse rõdule, sinna kus elas too ilusate punupatsidega printsessi mängiv väike blond tüdruk.... Kaaren oli teda mitu korda seal rõdul lehvitamas näinud. Ta ise polnud kunagi päriselt osanud noid pikkade pärlmutter sulgedega ilutiibu kasutada, ehk oli too väike tüdruk selles osas andekam....

Kaaren üritas meeles pidada, et ta saadab lavastajale punupatsi koordinaadid....

Lõunapausi ajal boxi kunkus istudes, tabasin enese äkitselt mõttelt, et hea meelega omaksin pisut karedamat ja pikemat keelt kui mul praegu on.... sest lihtsalt nii hea oleks siis jogurtitopside nurgatagustest maitsvat kraami eemaldada ja vahel halvasti käituvaid kaaslasi füüsilise noomitusega korrale kutsuda... tõmmates kareda keelega üle näo.... ja siis saaks ninaotsa vahel sügada, ilma enda või teiste sõrmi kasutamata.... oleks ju hea küll...

Kui aga rääkida muust, siis tuleb nentida, et hakkab kiskuma ebameeldivalt sessiseks... ja üldse ei viitsi... muuhulgas ei viitsi isegi põdeda, et ei viitsi... aga teades mind, siis lõpuni lootusetu pole olukord kunagi... natuke käimalükkamist on lihtsalt vaja....andke ometi natuke aega atra seada

Jahh, ja eelmise nädala lõpukulminatsioonidest teavad nüüd vist küll peaaegu kõik, kes teada on tahtnud, nii siit kui sealt poolt.... ja ma ei taha ega oska iseend selles osas liialt paigutada.... ei kohatut ega kohtlast tunnet ole, kuid ei tea, kas nagu peaks istuma või seisma.... nii et jätkan vaikselt lõnkjudes ja paika hõivamata.... vahepeal natuke punastades ja hulga tihedamini lihtsalt kulmkibrakil pisult totakalt muiates.... sest see mida räägitakse kuluaarides ei tee mulle ju niikaua haiget, kui see minu kõrvu ei puutu... pealegi üleüldiselt oleksid kõik kommentaarid silmakirjalikud... pole keegi teinegi ju liialt ingel!.... Teada tahaks aga küll üht teist, kuid küsimine oleks ju liiga banaalne.....

Kaaren istus oksal ja kõlgutas jalgu ning näris viimast sügisest leitud tohletanud kuldrenetti.....õun maitses hea.....
Närimise vahele üritas Kaaren tegelda oma viimaseaja hobiga, koguda kokku kõik üksindusse surevad mõtted ja paigutada nad ohustatud mõtete varjupaika...hetkel püüdis ta tagasagarast kätte saada üht väga väikest ja väetit mõtteräbalat, mis end suitsidiaalselt kõige alumise riiuli ideelaamade taha oli peitnud.... tüütu värk, Kaaren polnud kunagi eriline küttija olnud "kui ei taha, pole vaja", oli tema põhimõte olnud, aga nüüd... nüüd oli mingi haiglane entusiasm tast võitu saanud, ja suisa hasartses deliirumisse vedanud, juba kolmandat päeva järgemööda ei teinud Kaaren muud, kui püüdis kätte saada üksindusse surevaid mõtteid...kui ta mõne neist kätte sai, naeratas ta mõttele oma sooja naeratust, pühkis viimaselt tolmu ja asetas poputades väikestesesse invakärusse, mis ta eelmisel nädalal muretsenud oli ja mis olid seatud kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspildi ette.......
Kaaren tundis, et ta teeb midagi head ja kasulikku, kust selline illusioon oli tekkinud ta ei teadnud, kuid see toimis ennekuulmatult kenasti....
Just hetk enne seda kui ta oma parasjagu päästetud mõtte oli järgmisse pisikesse invakärusse paigutanud kostis eriliselt vastik klirin..... Poisid, kes tagaaias olid lumepallisõda mänginud, tabasid eriti võika loperguse kollaka sulalume känkraga kõige veetlevama ja energilisema looduskauni kose kujutluspilti, mis saadud hoobist solvus ja kildudeks purunes.....

Krt küll, vandus Kaaren ja heitis puuotsast poiste sekka õunasüdame, kaduge kust seda ja teist, kisendas ta naerurõkatustega majja jooksvatele kluttidele järele.... Kaarna tuju oli rikutud.... nii palju vaeva oli ta näinud ja nii palju tööd teinud.... hähhh.... pagan.... ja kõik selleks et mingid jõnglased saaks selle ilu ära rikkuda.... Päästjahing temas jäätus ja ta otsustas oma uue hobiga kunagi edspidises tulevikus edasi tegeleda... kunagi suisa vbl lähitulevikus.... peaaegu et kohe kasvõi.... aga lihtsalt mitte hetkel......

Ta heitis pilgu kaugusesse silmapiirile ja hakkas rahustuseks väikest viisijuppi ümisema.... korraga jäi ta vait ja fokuseeris hetkeks kogu oma jõu tasakaalu hoidmisele, vähe puudus, et ta siiski puuotsast alla oleks kukkunud... kaugemalt lähenes laperdades veidi räsitud tume kogu..... Kaaren vaatas vasakule-paremale, pistis näpu suhu ja üritas aimata puudelatvade järgi tuule suunda....pagan, kuidas ta seda varem polnud märganud....puhuski lõuna-loode tuul, mis tähendas seda, et eemalt lähenev kuju oli just too, kelleks Kaaren oli teda esmapilgul pidanud......

Ronk võttis istet kõveral oksal teisel pool punast männitüve, millel vaigutuse jäljed....
Kaaren ropendas vaevukuuldavalt...
Ronk tatistas, pühkis suure ruudulise taskurätiga nina ja heitis pilgu Kaarnale....
- Pole ammu näinud, libises hooletult üle ta huulte.....
Kaaren hingas sügavalt sisse ja lõi käega, polnud muud võimalust kui väljakutse vastu võtta......
- Jahh, tõesti....ammu, oli viimane kord!
- Oled must puudust tundnud?, irvitas Ronk....
- Meeletult!, krigistas Kaaren läbi hammaste.....
Ta tundis kuidas meelekohtades hakkas ohtlikult tuikama....
- Ja kuidas läinud on?
Kaaren hingas sügavalt sisse ja otsis kramplikult taskust sigarette.... Ta kimus ja tundis kuidas nikotiin ta krampis lihasteseid lahustas......
- Tead, alustas ta õrna heliseva tooniga.... Elu on üks hädaorg!... jätkas ta rõõmsalt lauldes......

Ronk vangutas oma musta pead..... ta oli ilmselgelt hiljaks jäänud...... oli tema kord ropendada ja suits süüdata..... pagan, et see tee siia nii libe ja pikk oli olnud... Ronk ohkas ja heitis hetkeks veel pilgu Kaarnale..... Tüdruku silmad olid suured ja selged.....ta oli lootusetult ja nii loodetult hiljaks jäänud....kahtluseta oli see üks närune kaotus.... Kuid...
- Elu on üks hädaorg, ümises Ronk, sirutas tiivad laiali ja valmistus tuult püüdes lahkuma.
- Aga ega sa ümber plaani mõelda, küsis ta lootvalt....
- Kaaren neelatas valjult ja kehitas õlgu.... rohkem ei saanud Ronk talt vastuseks midagi......
- Tusaselt seadistas Ronk oma GPS-i headele mõtetele, viskas hambusse ühe Mentose ja läinud ta oligi....


Kaaren vaatas talle veel pikalt järele ja tundis, kuidas tema hobikorras tekitatud üksindusse surevate mõtete varjupaigast sai ülekoormatud kiirabi osakonna sarnane vabaõhu laatsaret....
Õnneks, oli sõda möödas.... ja lahinguväljalt ei kostnud siiski ainult hukkunute oiged....