Korrakem palun kõik koos - EKSami SESSSS-Siooon!

Einoh päriselt, laiskus on võtnud kogu mõistuse ja viimastel päevadel toimunud erinevate kollektiivide jõulu- ja muud peod kogu tahtmise.... või vastupidi... igaljuhul selge on see, et EI OLE ei mõistust ega tahtmist ja ON hulk tegemata töid ja väga keerulised eneseületuslikud distsiplineerimise katsed, milles on tunda kerget meeleheitlikkuse maiku.....
Nii jäi täna ungari jõulupeole minemata, sest ungarikeele kodutööd olid juba nädalaid tegemata... nohh oma osa mängis siin muidugi ka teadmine et tuleb minna hommikul, ilma pohmellita, tööle ja olla asjalik õhtuni rokkides raamatu kallal, mis selgitab rõõmsalt kõrvutades võimalike ja väljamõeldud maailmade kontseptsioone.... iiiiiiiii.... ütleks ma tsiteerides klassikuid....

Aga nädalalõpus oli suur konverents, kuhu tulid kohale suured ja tähtsad mehed, sealhulgas kauaoodatud Vilmos..... Vilmos oli nagu mees muiste, parimatest aastatest natuke üle, parimast paksusest ka natuke üle ja palju muhedam kui Karlsson.... lisaks sõbralik ja jutukas... nii et vaatamata isegi minu tavapäratule ujedusele, sai siiski mõned mõtted ja laused vahetatud ja jaanuaris hakkan ma tegusema helgema tuleviku nimel... üritan oma ametlike kirjade soone taas roostest ja tolmust puhtaks puhuda ja hakata rokkima..... jaaa isegi Anti oli poolt et ma lähen, sest siis saaks finno-ugri semiootika ühendus endale ehk viienda liikmegi ja tõestaks sellega oma jätkusuutlikkust ja kasvataks värske vere arvelt elujõudu.

Lisaks konverentsile ja kahjuks sellega häbitult kattuvalt oli toimumas ka punapäise haldja sünnipäev, spontaanselt sai korraldatud oleng ja kohale nuiatud ka näriline Tallinnast, muidugi tähendas see seda, et õhtu venis pikale ja peale Vilmosi jäi kõik muu konverentsi teisel päeval kuulmata...aga mis seal ikka, kartulisalat oli kõigele vaatamata hea ja ühine olemine haldja auks igati korda läinuks kuulutatav.....Lisaks oli närilise nägemine lihtsalt ilmvajalik, sest ilmaolemine oli juba ammu üle mõistlikkuse piiride lükatud....

Njaa täna aga sai ihu ja hing lisa akadeemilisse lumma baasi, nimelt toimus osakonnas Peet Lepiku doktoritöö kaitsmine... oponent oli vana Vilmos ise...
See oli minu esimene vaade doktoritöö kaitsmistele ja see oli lihtsalt midagi nii väärikat ja nauditavat et võttis kõhualt külmaks... päris ausalt võttis ilma tolmuta silmas pisara jooksma ja südame uhkust täis..... ma tahan ka kunagi niimoodi 72 aasta vanuselt olla jõudnud nii kaugele, selg sirge, soeng korras, hääldus selge ja püüdlikult mitte kiirustav, kergelt värisevad käed ja teadmine, et kas nüüd või mitte kunagi.....tänusõnad ´armastavale abikaasale ja vanale Lotmanile pisarat silma toomas....... oi..... mulle meeldis see kõik algusest lõpuni... ja puudu jäi jultumusest minna ja suruda kätt, vbl siis kui magistrikraad käes, seni las jääda vaid aukartust täis pilk saatma.....