Kaaren heitis noka peast ja marssis välja....aitab, ei, kõik!
Ta silmad olid vett täis.... ta oli tige.... ta oli väga tige ja pettumuseni kurb.....

Ta ei tahtnud rohkem.... ta oli valinud vale rolli.... ta oskas seda küll piisavalt, et ärapetta teisi... kõik ülejäänud olid ta osatäitmisega suuremal-vähemal määral rahul..... rohkem sealjuures suuremal....aga tal endal olid silmad olnud vett täis juba alguses....

Ta ei osanud olla tänapäeane mõistulind... ta oskas ette kujutada, kuidas too peaks toimima, mis funktsiooni täitama ja ta kujutas ette kuidas tema seda mängib, kuid see ei olnud talle sugugi omane, sest ta tegelikkuses oli kõike muud kui tänapäevane mõistulind.

Suutmatus ajas ta marru.....ta oli just niisama enesekeskne, et teha toda rolli endale, mitte teistele.... ta oli niisama enesekeskne, et võtta toda linnuksolemist südamesse... võtta seda tõsiselt.....

Ta kimus suitsu ja ei suutnud meenutada, kust oli õptud too tobe teadmine, kui teed midagi, siis tee seda hästi ja kui hästi välja ei tule, siis on kaks võimalust, õppida tegema hästi või loobuda...... Kaaren tundis, kuidas ta oma sügaval sisemuses ei olnud kriipsuvõrdki lind, õppimine oleks olnud nii vaevarikas... ja see mis sellest välja oleks tulnud.... ta ei olnud päris kindel, kas see hästi tempereeritud tänapäevane mõistuKaaren oleks talle meeldinud... Kergem oli loobuda.

Tiivad viskas ta ära minnes lähedal asuva ridaelmu teise korruse rõdule, sinna kus elas too ilusate punupatsidega printsessi mängiv väike blond tüdruk.... Kaaren oli teda mitu korda seal rõdul lehvitamas näinud. Ta ise polnud kunagi päriselt osanud noid pikkade pärlmutter sulgedega ilutiibu kasutada, ehk oli too väike tüdruk selles osas andekam....

Kaaren üritas meeles pidada, et ta saadab lavastajale punupatsi koordinaadid....