- Rääkides trammidest, siis.....

Kaaren vaatas enda ümber ja jäi vait. Vali hääl vaibus sisemonoloogiks
.... siis mulle tundub et nii pea neid ei tule.
Ta oli täiesti üksi selles kergesse udusse peitunud trammipeatuses, siin, maailma otsas.
Kaaren oli kindel, et kunagi kohtuvad siin kõik, nagu maailma otsas ikka ja ta imestas siiralt praegust tühjust ja oma üksiolekut. Igaksjuhuks kaes ta ka pingi alla ja selja taha, jahh siiski, siin ei olnud kedagi teist, kes oleks vaevunud külmetades ja jalgu trampides ootama.... küllap nad teadsid, mõtles Kaaren, küllap nad teadsin, et niipea ei tule midagi... ainult tema, oli lootnud, et ehk ja jätnud tegelikkuse plaanist vaatamata.....

Kaaren heitis pilgu eemal mere kohal tiirlevate kajakate poole, nood nägid välja nagu siberi põtru meenutavad piktogrammid kusagil halli koopa seinal.... jaa kunagi olid kajakad ta lemmik linnu olnud, sest neid oli lihtne siberipõtradena joonistada....ilus, oli siin küll, läbis mõte pead, aga nii kuratlikult külm.

Kaaren tundis kuidas ta hetkega vareseks muutus, ei mitte sugugi Cortney Love-iks, ega lätlasest hulluks kunstnikuks Montaks ega Édith Piafiks, vaid üsna hädiseks ja pahuraks vareseks.
Kaaren oleks selle kergelt masendava mõtte peale tahtnud ohata, aga õnneks muutus viimane öhe jõudes hoopis laiaks haigutuseks.
Jahh, õige küll, väsimus. Ta keris enese üllatava osavusega pingile kerra ja otsustas magada, enne suikumist heitis veel igaksjuhuks pilgu kaugusesse trampiva trammitee rööpaile.
Ei midagi, võis hooletult uinuda... siia, maailma otsa jõuavad trammid uuesti alles pärast keskpäeva, vististi....loodetavististi