Heh... ma olen alati öelnud, et6 plaane tasub teha... alati, sest just siis kui sul on täpselt välja móeldud ja rehkendatud, kuidas mis miks... siis läheb huvitavaks...
Elik Tartu-Riia buss oli tore, kilises kolises lonkas ja mölises, mistóttu väga siiras ja veenev see tukkumine seal polnud, kuid lópuks leidsime me end kóigi ootuste ja plaanide kohaselt siiski Riia lennujaamast...jess, esimene etapp läbitud...
Check-in-ni oli kóigest natuke őpeale tunni, tutvusime sel ajal póhjalikult Riia lennujaamaga ja sealsete söögikohtade cvalikuga, jóime lópuks kusagil keldris kohutavalt halba kohvi, ning siis regasime ennast lennule ja suundusime ostuparadiisi, taxfree tsoonis...kóigepealt väikene Lucky Dog ja siis juba uus lóhn, kóigest 17lati eest.... ja siis kui olime end juba óige värava juurde ónnelikult ootele ajanud, tuli teade, et Riia-Frankfurt lennuk hilineb 45 min.... jeee..
Elik Frankfurt Hahn - Köln bussile me ei jóua ja hilisóhtusega pole mótet minna, sest sel juhul pole Annal mótet Kölni tulla kuna peaks poole tunni möödudes kodurongile tagasi lippama, ning too óhtune buss láheb ju alles miskine 20.15.... krt küll.... et siis veel üks Lucky Dog ja mölutamine....
Lennukisse istudes kuuleme et Frankfurt Hahnis on -2 ja lumemöll... mu kevadkleidis hing ehmub ja pahandab... pealegi on kóht tühi.... Hahni lennujaamas on söök kohutava hinnaga, esimese nälja peletamiseks sööme ära nelli kotis leiduva hädaabi leiva.... hea miatseb see eesti leib ma ütlen... Hahni lennujaam pole just üleliia meeli erutav koht, eriti kui väljas on -2 ja lootus Ungarisse saada on natuke rohkem kui 12h kaugusel... Uurime puurime, kimume suitsu ja otsustame siis Frankfurdi linna sóita, sealt peaks vähemalt saama normaalse hinnaga türklaste kiirtoitu...suu jookseb juba praegu vett... Esimesele bussile Franfurti me ei jóua, teine ei sóida kuna on katki, nii et linna saame alles kella 9ks óhtal... bussis kus lootsime, viimaks taas silma looja lasta, ronib meie kórvale istume, rohkem kui natukene püurjakil rootsi poiss, kellel ólu käes, kórvad lennusóidust lukkus ning vali hääl... Ta uurib kust me tulema ja kuhu läheme, ning kinnitab korda mitu et Hitleri represioon oli ju ikkagi parem kui Stalini oma, ja kuidas lätlased, eestlased, soomlased, norrakad ja taanlased on kóik ta sóbrad... aga venelasi ta VIHKAB... nojah... tore Manovari kuulama minev skinhead ühesónaga, kelle tööks kodulinnas on rahavedamine, pankade ja kaupluste vahel....laotööline, nagu ta ise ennast nimetas...
Franki jóudes oleme veel väsinumad kui varem, kuid róemsad, sest kaugusest terendab türgi kiirtoidukoha neoonvalgus... kiirelt ühed türgi pitsad hinge alla ja oleme peaaegu paradiisis... vói siis mitte, hoopis punaste laternate tsoonis ja siis kohalikus china towni moodi kahtlastel tánavatel ning lópuks jubesuure euro táhekestega sümboli juures.... ei saa salata ilus linn see Frankfurt.... No lópuks leiame muidugi ka kohaliku raekojaplatsi, jóe ja sillad ning promenaadi, kus jalutada täiskóhuga rohkem kui sulnis..... Kell 11 on meil taas siiralt külm ja väsimus peal.... Buss lennujaama läheb juba 2.30 püüame end lohutada ja siseneme ühte iiri pubisse ning vótame hirmkallid kuid imehästi maitsvad ólled... Kohapeal möllab karaoke, alates queenist lópetades Barbie girli lauluga, kóik saab kuulatud ning vahepeal selleks et kohalike sekka sulanduda ka valjult kaasa üüratud.... jeesus kuidas inimesed on ikka imelikud... naerame ja loodame, et kusagil siiski saab magada... ja saabki bussis tagasi lennujaama suisa 1,5 tundi saab magada... ning siis saab lennujaamas, pubist kaasa veetud liitri soojaveega pea ära pestud ja jälle inimesena tuntud.... kella viie ajal teeme siis taas check-ini ja jääb veel vaid tundi kaks oodata ja olemegi taas täistuubitud lennukis... Kui Frankfurti sóites jagasime lennukit kultusbändiga Ajutorm, siis Balatoni äärde sóidame Ungari miskise jalgpalli meeskonna meeldivas kaaskonnas....magada ei saa ja kórvad löövad lukku ja .....viuviuviu.... Kuid Balatoni lennuväljale me siiski jóuame, räsitud ja taas näljastena..... Üritame, end Keszthely transfeeri peale sokutada aga leiame end järsku hoopis väikesest kuue inimesega personaal autost, mis kimab Ungari kurvilistel teedel sajaga Pecsi poole, poleks vist pidanud mainime, et me tegelikult Pécsi suundume, mótlen kui juhi ja mingi kohaliku vanamehe vahele kiinlunult sóit hakkab.... kui aga vanamees ja juht nalju hakkavad rääkima ja minult skasa keeles miskit iga natukese aja tagant üritavad välja pinnida, on juba täitsa äge... muie kisub huulile ja nii hea on olla kohal... siin roosad kirsipuude, jaheda kevadvihma ja hiirekórvul puude keskel Ungaris.... Helistan Janosile, ta tuleb peaväljakule vastu.... ilus... ootame vihmas ja kimume suitsu... noh vói mina kimun Nelli lihtsalt on seltsiks ja vaatab natuke murelikul pilgul mu hooga tühjenevat suitsupakki ja ta ei muretse minu kombel selle üle kus ma järgmise saan.... Janosit on hirmustore näha, veel toredam on temaga minna kohalikku sőőklasse sőőma ja imetabasesse Dante nimelisse urkasse, kus kórged laed ja kunstimuuseum kohvi lürpima... ja siis tema juurde magama ja pesema ja mudima üksteise väsinud selgu ja ólgu ja siis linnapeale veikesele veinile ning lópuks tagasi tema ühikasse magama... päris voodisse.... Jeesus ma peaaegu enam ei mäletanudki kui hea tunne see on :)
pühapäev, märts 25, 2007
reede, märts 23, 2007
neljapäev, märts 22, 2007
esmaspäev, märts 19, 2007
Ebalus... minu sees... tõesti seal ta on väike närhviline ebalus ebakindel...
...samas tundub, et elu on naljakas, sigaretid ja kohv on asendamatud ning pea peabki olema idiootseid itsitama ajavaid mõtteid täis... ja see on kõik hirmus tore... keemiaprotsessid teevad imesid, kristallid sünopside vahel ja käega lüüa on nii lihtne.. vahel tuleb peale küll mingisugune igatsus ja vaevavad mõtted, kahetsus, tahe alata taas otsas ikka kõigi nende vanade asjadega, lubada endale seda, mida lubasin endale mitte kunagi enam lubada... kuid need hetked lähevad üle... tundub nagu sa kuidagi nüüd teaksid, mis sa väärt oled, et sa nagu justkui teaksid, mida sa tahad ja ei ole nõus vähemaga leppima, sest see on mõttetu ja valus, sest sa oled seda teinud, sest sa tunned, et ei ole seda närvikulu väärt.... siis naeratad totakalt ja läed edasi, mis seal ikka... ja siis leiad enda ümber inimesi, kes on hülgeid täis või kelle akende taga kepivad tuvid või kes saabub sulle külla enne kui sa lähed ära, et sind näha või kes saadab sulle hommikuks sõnumi, mis teeb terve algava päeva valgeks, ükskõik, kus sa ka ei ärkaks või kes on hallipäine ja istub Zavoodis ülepäeviti ja joob unicumi ning räägib joonistajatest ja joonestajatest ja arhitektidest ja naeratab, kui sul on aega kuulata üksainuski ta lugu lõpuni :):) või kellegi kes naeratab ja nöökab sulle hommikul vandeseltsaslikult sinust mööda tööle lipates, ta teab kus sa olid eelmisel õhtul ja mis kell sa magama heitsid....ta ise on samasugune... ja siis on hea, ning siis liigub peas mõte, et vbl siiski, vbl siiski ei ole kõik veel möödas, vbl on veel võimalusi...ja vbl ei olegi kaotusi ja on vaid võidud ja kaotused mis saavad võitudeks....
Ah... eks näis... praegu liigub mõte vaid sinna kus olen juba nädala pärast, kus on nelja torniga kirik, kevadsoe ja ilusad silmad :D:D ning maailma parim ploomiviin.....
...samas tundub, et elu on naljakas, sigaretid ja kohv on asendamatud ning pea peabki olema idiootseid itsitama ajavaid mõtteid täis... ja see on kõik hirmus tore... keemiaprotsessid teevad imesid, kristallid sünopside vahel ja käega lüüa on nii lihtne.. vahel tuleb peale küll mingisugune igatsus ja vaevavad mõtted, kahetsus, tahe alata taas otsas ikka kõigi nende vanade asjadega, lubada endale seda, mida lubasin endale mitte kunagi enam lubada... kuid need hetked lähevad üle... tundub nagu sa kuidagi nüüd teaksid, mis sa väärt oled, et sa nagu justkui teaksid, mida sa tahad ja ei ole nõus vähemaga leppima, sest see on mõttetu ja valus, sest sa oled seda teinud, sest sa tunned, et ei ole seda närvikulu väärt.... siis naeratad totakalt ja läed edasi, mis seal ikka... ja siis leiad enda ümber inimesi, kes on hülgeid täis või kelle akende taga kepivad tuvid või kes saabub sulle külla enne kui sa lähed ära, et sind näha või kes saadab sulle hommikuks sõnumi, mis teeb terve algava päeva valgeks, ükskõik, kus sa ka ei ärkaks või kes on hallipäine ja istub Zavoodis ülepäeviti ja joob unicumi ning räägib joonistajatest ja joonestajatest ja arhitektidest ja naeratab, kui sul on aega kuulata üksainuski ta lugu lõpuni :):) või kellegi kes naeratab ja nöökab sulle hommikul vandeseltsaslikult sinust mööda tööle lipates, ta teab kus sa olid eelmisel õhtul ja mis kell sa magama heitsid....ta ise on samasugune... ja siis on hea, ning siis liigub peas mõte, et vbl siiski, vbl siiski ei ole kõik veel möödas, vbl on veel võimalusi...ja vbl ei olegi kaotusi ja on vaid võidud ja kaotused mis saavad võitudeks....
Ah... eks näis... praegu liigub mõte vaid sinna kus olen juba nädala pärast, kus on nelja torniga kirik, kevadsoe ja ilusad silmad :D:D ning maailma parim ploomiviin.....
reede, märts 16, 2007
Kaaren istus aknalaual üks jalg avatud aknast väljas kõlkumas ja kimus suitsu.... nagu ikka... ta suitsetas viimasel ajal liiga palju... aga samas, avatud aknad olidki ju ainult kahel otstarbel loodud, selleks et neil mõnuga suitsu kimuda ja selleks et neist välja lennata. Ta koogutas ennast üle aknaserva väljapoole ja heitis pilgu alla. Arvestades, et teda tiivad täna ei kandnud, oleks siit välja lennatas pidanud leppima põrutatud kandade ja võibulla väikese põlvenihestusega, oleneb parasjagu maandumise õnnestumisest või ebaõnnestumisest.
Kaaren otsutas loobuda ja jääda vaid suitsukimumise juurde... neid lende jõuab teha hiljemgi ja väljavaade põrutatud kandadele ei tundunud hetkel kuigi ahvatlev, liiga hea oli selleks olla.
Kummalisel kombel olid kõik plaanitud ja plaanimata plaanid lõpuks end edukalt välja mänginud ja eneselegi arusaamatul moel oli Kaaren seal kuhu ta oli tahtnud jõuda. Muiet oli raske maha suruda. Kõik mis ehku peale oli ette söödetud, oli alla neelatud ja jõutud täpselt sinna kuhu Kaarna sisetunne oli ennustanud... Ahh ta oli enesega rahul, ei muidugi oli natuke nukker ka, sest seekord oleks ju võinud minna natuke teisiti, kuid samas, oli tõestatud see mida oligi tarvis tõestada (MOTT:)..
Kaaren tundis rõõmu selle üle, et tema inimestest tekkinud esmamuljed ei valetanud, selle üle, et inimloomus oli nii ette arvatav ja selle üle, et ta oli seekord targem kui eelmisel korral.
Kaaren tundis ennast piisavalt hästi, juba ta teadis, et ta ei suuda mängu juhtida, aga ta teadis ka seda et kui tirida vastavaid niite, kasutada katalüsaatoreid jõutakse sinna kuhu tavaliselt, aga lihtsalt märksa kiiremini ja valutumalt..
Nüüd tuli lihtsalt otsad kokku tõmmata, ta ei olnud nõus mängima mängu, mida ta mille käike ta teadis, kuid mida ta kunagi siiski võita ei suutnud, see ei olnud tema loomuses, riskima oli ta valmis vaid siis kui oli võimalus ka midagi mängust võita... See on nagu male, mõtles ta ja kustutas sigareti.
See oli tema viimane suits, pagan kuhu need sigaretid kadusid sellise imelise kiirusega.. aga väljas oli kevad ja jalga mis väljas kõlkus näpistas varakevadine soekülm...Kaaren oli juba mõnda aega tundnud nagu heas filmis nagu "Coffee and sigarets". Nüüd oleks ta veel meelsasti poetanud sümboolse pisara, kuid ei mänginud välja, see olekski ehk liiga lääge olnud, ega see siin siiski mingi Hollywood polnud, pigem oli tegemist Bollywoody tantsuliste lõpukavadega ja inisevate laulukestega, see mõte ajas Kaarna laginal naerma... haiglaselt ilus maailm...
Mis noorest Peytsonist saab, seda näeb järgmine kord!
Kaaren otsutas loobuda ja jääda vaid suitsukimumise juurde... neid lende jõuab teha hiljemgi ja väljavaade põrutatud kandadele ei tundunud hetkel kuigi ahvatlev, liiga hea oli selleks olla.
Kummalisel kombel olid kõik plaanitud ja plaanimata plaanid lõpuks end edukalt välja mänginud ja eneselegi arusaamatul moel oli Kaaren seal kuhu ta oli tahtnud jõuda. Muiet oli raske maha suruda. Kõik mis ehku peale oli ette söödetud, oli alla neelatud ja jõutud täpselt sinna kuhu Kaarna sisetunne oli ennustanud... Ahh ta oli enesega rahul, ei muidugi oli natuke nukker ka, sest seekord oleks ju võinud minna natuke teisiti, kuid samas, oli tõestatud see mida oligi tarvis tõestada (MOTT:)..
Kaaren tundis rõõmu selle üle, et tema inimestest tekkinud esmamuljed ei valetanud, selle üle, et inimloomus oli nii ette arvatav ja selle üle, et ta oli seekord targem kui eelmisel korral.
Kaaren tundis ennast piisavalt hästi, juba ta teadis, et ta ei suuda mängu juhtida, aga ta teadis ka seda et kui tirida vastavaid niite, kasutada katalüsaatoreid jõutakse sinna kuhu tavaliselt, aga lihtsalt märksa kiiremini ja valutumalt..
Nüüd tuli lihtsalt otsad kokku tõmmata, ta ei olnud nõus mängima mängu, mida ta mille käike ta teadis, kuid mida ta kunagi siiski võita ei suutnud, see ei olnud tema loomuses, riskima oli ta valmis vaid siis kui oli võimalus ka midagi mängust võita... See on nagu male, mõtles ta ja kustutas sigareti.
See oli tema viimane suits, pagan kuhu need sigaretid kadusid sellise imelise kiirusega.. aga väljas oli kevad ja jalga mis väljas kõlkus näpistas varakevadine soekülm...Kaaren oli juba mõnda aega tundnud nagu heas filmis nagu "Coffee and sigarets". Nüüd oleks ta veel meelsasti poetanud sümboolse pisara, kuid ei mänginud välja, see olekski ehk liiga lääge olnud, ega see siin siiski mingi Hollywood polnud, pigem oli tegemist Bollywoody tantsuliste lõpukavadega ja inisevate laulukestega, see mõte ajas Kaarna laginal naerma... haiglaselt ilus maailm...
Mis noorest Peytsonist saab, seda näeb järgmine kord!
reede, märts 09, 2007
Kaaren jälgis tatilärakat oma jalge ees... ta oli alati tahtnud osata sülitada ja teha seda stiilselt. Too viimane polnud küll stiilselt välja kukkunud, kuid ikkagi mingi maigu sai ju kätte sellest, mis tunne on pärast suitsemist ülbelt tänavasillutisele sülata. Tunne oli ausalt märkides kesine.. võiks suisa öelda et enne oli parem olnud.
Tüdruk astus kiiresti edasi ja lootis et keegi toda eksperimenti pealt polnud näinud ja kui ka oli, siis liialt eriliseks ei pidanud.
Njah... ilm oli täna juba iseäranis kevadine... pitsine kleitki sai selle puhul ülepea selga tiritud... Kaarnale meeldis too kerge tunne, mille tekitas mitme kilo kanga materjali ja saapa talla raskuse alt ja pealt vabanemine. Kevadkingadega oli küll tõtt öelda pisut libe ja märg, kuid ikkagi hoopis parem kui nende paganama saabastega, mis jalad higistama panid ja hirmus rasked olid... Kelmikhüppeid tuli sellise kerguse peale suisa reas, nii sees kui väljaspool hinge....
Kaaren vaatas hakke peakohal... tume parv suundus taamale pargikohale vigurlendu sooritama ja sittuma. Tal oli hea meel et ta hetkel pargis oma lõunast jalutuskäiku polnud tegemas. Nende hakkide lend tuletas Kaarnale meelde tema läptopi eelmise õhtu põgenemiskatset... Ta oli juba pikalt mõelnud, et tol masinal seal laual mõlkus miskit meeles, sest sellist häält ei teinud ükski kerglane rüppraal, aga tema oma küll ja siis ühel hetkel, kui ta just uinumas oli hakkas arvut laual korraga iseäranis valjult undama. Järgmisel hetkel, kui Kaaren silmi oli avamas, lendas too HP compaq nx900 juba tiibade laperdades irvakil akna poole, viimasel hetkel sai tüdruk valgest võrgukaablist kinni ja tiris tehnikaime toa rohesoojade seinte vahele tagasi.. jumal olgu tänatud, et ta nõrga unega oli. Kaaren süüdistas end hooletuses, ei oleks tohtinud niimoodi arvuti tööseisundis uinuda, ta ju teadis neid elektroonika ja muu tehnika nippe juba küll, nii kui viimastel piisavalt tööd polnud hakkasid nad lollusi välja mõtlema ja rumalusi tegema... Hea et niigi läits, mõtles Kaaren sünkroonlennu hakkide treeningut jälgides.
Üle kaarsilla jõudes vaatas Kaaren korra käekella, igavik oli just alanud ja lõppenud. Oli seega aeg, siirduda tantsima. Punajuuseline haldjas ja nuuskmõmmik ta kõrval olid sama meelt. Tantsinud polnud nad juba tõesti ammu, eriti nuuskmõmmik kelle tantsulihased juba väljasuremisele lootma olid jäänud...Pealegi oli äsja ju lõppenud naistepäev. Ega Kaaren oleks tolle tühiaasja muidugi juba unustanud, sest ei toonud keegi ei ühtegi õit ega ruutmeetrit šokolaadi, mida ta nii oli oodanud, aga kodumaja õuel olid mööda läinud poistekamp ju ometi kena naistepäeva neile soovinud... jahh haldjas veel mõtles, et mille järgi nende sugu oli määratud.. kuid tegelikult oli haldjas vaid kohtlane...siililegi selge et rinnad reetsid...
Tüdruk astus kiiresti edasi ja lootis et keegi toda eksperimenti pealt polnud näinud ja kui ka oli, siis liialt eriliseks ei pidanud.
Njah... ilm oli täna juba iseäranis kevadine... pitsine kleitki sai selle puhul ülepea selga tiritud... Kaarnale meeldis too kerge tunne, mille tekitas mitme kilo kanga materjali ja saapa talla raskuse alt ja pealt vabanemine. Kevadkingadega oli küll tõtt öelda pisut libe ja märg, kuid ikkagi hoopis parem kui nende paganama saabastega, mis jalad higistama panid ja hirmus rasked olid... Kelmikhüppeid tuli sellise kerguse peale suisa reas, nii sees kui väljaspool hinge....
Kaaren vaatas hakke peakohal... tume parv suundus taamale pargikohale vigurlendu sooritama ja sittuma. Tal oli hea meel et ta hetkel pargis oma lõunast jalutuskäiku polnud tegemas. Nende hakkide lend tuletas Kaarnale meelde tema läptopi eelmise õhtu põgenemiskatset... Ta oli juba pikalt mõelnud, et tol masinal seal laual mõlkus miskit meeles, sest sellist häält ei teinud ükski kerglane rüppraal, aga tema oma küll ja siis ühel hetkel, kui ta just uinumas oli hakkas arvut laual korraga iseäranis valjult undama. Järgmisel hetkel, kui Kaaren silmi oli avamas, lendas too HP compaq nx900 juba tiibade laperdades irvakil akna poole, viimasel hetkel sai tüdruk valgest võrgukaablist kinni ja tiris tehnikaime toa rohesoojade seinte vahele tagasi.. jumal olgu tänatud, et ta nõrga unega oli. Kaaren süüdistas end hooletuses, ei oleks tohtinud niimoodi arvuti tööseisundis uinuda, ta ju teadis neid elektroonika ja muu tehnika nippe juba küll, nii kui viimastel piisavalt tööd polnud hakkasid nad lollusi välja mõtlema ja rumalusi tegema... Hea et niigi läits, mõtles Kaaren sünkroonlennu hakkide treeningut jälgides.
Üle kaarsilla jõudes vaatas Kaaren korra käekella, igavik oli just alanud ja lõppenud. Oli seega aeg, siirduda tantsima. Punajuuseline haldjas ja nuuskmõmmik ta kõrval olid sama meelt. Tantsinud polnud nad juba tõesti ammu, eriti nuuskmõmmik kelle tantsulihased juba väljasuremisele lootma olid jäänud...Pealegi oli äsja ju lõppenud naistepäev. Ega Kaaren oleks tolle tühiaasja muidugi juba unustanud, sest ei toonud keegi ei ühtegi õit ega ruutmeetrit šokolaadi, mida ta nii oli oodanud, aga kodumaja õuel olid mööda läinud poistekamp ju ometi kena naistepäeva neile soovinud... jahh haldjas veel mõtles, et mille järgi nende sugu oli määratud.. kuid tegelikult oli haldjas vaid kohtlane...siililegi selge et rinnad reetsid...
kolmapäev, märts 07, 2007
Täna kassimarketist koju vantsides, surusin käed taskutesse ja tuntsin suitsunälga, suitsud olid zavvis kohvi kõrvale otsa saanud. Puhus külm ja kevadine tuul ning ilm oli ümberringi hämarusse tõmbunud.... hea oli olla... hetkeks oli olla meeletult hea, natuke jahe, peavalust natuke tume ja trööstitu, ent samas nii vaba.
Mõte lendas millegi pärast sellele, mis oli varem, kord ammu, milline oli elu siis... morn naeratuse vine rebenes üle suu. Luksus, see mis on praegu, sügav luksus...vabadus olla ja vabadus olla sellises seltskonnas selliste inimestega sellises haiglaselt ilusas maailmas.
Ma loodan, ma tõsiseslt loodan, et ma suudan sellest kord vanaduses lugusid rääkida, niimoodi muhedalt aknalaual istudes/kükitades ja metskohinat limpsides, suunurgas piip ja kaaslaseks kõrivähk, räägiksin ma siis naerda kõkutades oma lastelastele lugusid, tudengiaegadest Tartus, kui elu oli veel nii elatav, käega katsutav, tõeline, trööstitu, vaba.... imeline.... Ja lapselapsed vaataksid mind säravate silmade ning kaastundliku pilguga.... nad oleksid rõõmsad, et mulle nalja teeb, kuid nad ise ei suudaks seda kõike endale kuidagi ette kujutada....
Jälle jälle need hetked kuhu tahaks kinni jääda... too luuserlik romantika.. too mis pigistab hinge.... ja kuigi on halb on nii hea.... imelik on see inimene, imelikulikult imetabane....
Tänase päeva lugu on aga Heidy Tamme "Tahaksin pihlapuu rüppe"...
Enjoy!
Mõte lendas millegi pärast sellele, mis oli varem, kord ammu, milline oli elu siis... morn naeratuse vine rebenes üle suu. Luksus, see mis on praegu, sügav luksus...vabadus olla ja vabadus olla sellises seltskonnas selliste inimestega sellises haiglaselt ilusas maailmas.
Ma loodan, ma tõsiseslt loodan, et ma suudan sellest kord vanaduses lugusid rääkida, niimoodi muhedalt aknalaual istudes/kükitades ja metskohinat limpsides, suunurgas piip ja kaaslaseks kõrivähk, räägiksin ma siis naerda kõkutades oma lastelastele lugusid, tudengiaegadest Tartus, kui elu oli veel nii elatav, käega katsutav, tõeline, trööstitu, vaba.... imeline.... Ja lapselapsed vaataksid mind säravate silmade ning kaastundliku pilguga.... nad oleksid rõõmsad, et mulle nalja teeb, kuid nad ise ei suudaks seda kõike endale kuidagi ette kujutada....
Jälle jälle need hetked kuhu tahaks kinni jääda... too luuserlik romantika.. too mis pigistab hinge.... ja kuigi on halb on nii hea.... imelik on see inimene, imelikulikult imetabane....
Tänase päeva lugu on aga Heidy Tamme "Tahaksin pihlapuu rüppe"...
Enjoy!
teisipäev, märts 06, 2007
Joonistan, värviliste pliiatsitega joonistan, skeeme ja graafikuid, joonistan oma elu.... värviliste pliiatsitega selle pärast, et tunduks pisutki lõbusam... et äkki petab ära ja samas saab selgeks... ära ei peta, kuidagi enese laialilaotamise tunne on, paljas ja vastik, nagu nondes unedes, kus sa äkki keset rahvamassi taipad, et riided ununesid selga tõmbamata hommikuse kiirustamise sees...
Mus on taas rahulolematus, rahulolematus iseendaga ja arusaamatus, ei saa öelda, et mõistan...viuviuviuviu...virin.... vastik virin..... viuviuviuviu.... ei taha, ei saa, ei või... ahh MINE MUNNI, RAISK!....
Ilus plaan ju oli hakata heaks ja normaalseks, aga mitte ei oska kusagilt peale hakata....suitsu tahaks tõmmata juba üsna mitmendat korda täna, varemalt pole ahvatlusele vastu pannud, ei saa vist ka nüüd.
Ja surkida tahaks ja urgitseda tahaks ja üldse ei suuda kuidagi rahulikult paigal olla....
suu valutab ja hing kiheleb... kratsida tahaks.... traatharjaga.... SITT PÄEV, VALGE MEES!
Aga ilm on väljas kevadine, päike on paistnud ja tõstnud tuju...jahhh... päike on hea ja kuu on ilus.....kuid isegi see ei lohuta.... igatsus igatsuse järgi, seikluse järgi, unustuse järgi kükitab sees ja keeldub lahkumast....
PERSSE SEE VALU JA VAEV! HAKKAN PAREM LUMEHELBEKESEKS!
Mus on taas rahulolematus, rahulolematus iseendaga ja arusaamatus, ei saa öelda, et mõistan...viuviuviuviu...virin.... vastik virin..... viuviuviuviu.... ei taha, ei saa, ei või... ahh MINE MUNNI, RAISK!....
Ilus plaan ju oli hakata heaks ja normaalseks, aga mitte ei oska kusagilt peale hakata....suitsu tahaks tõmmata juba üsna mitmendat korda täna, varemalt pole ahvatlusele vastu pannud, ei saa vist ka nüüd.
Ja surkida tahaks ja urgitseda tahaks ja üldse ei suuda kuidagi rahulikult paigal olla....
suu valutab ja hing kiheleb... kratsida tahaks.... traatharjaga.... SITT PÄEV, VALGE MEES!
Aga ilm on väljas kevadine, päike on paistnud ja tõstnud tuju...jahhh... päike on hea ja kuu on ilus.....kuid isegi see ei lohuta.... igatsus igatsuse järgi, seikluse järgi, unustuse järgi kükitab sees ja keeldub lahkumast....
PERSSE SEE VALU JA VAEV! HAKKAN PAREM LUMEHELBEKESEKS!
esmaspäev, märts 05, 2007
pühapäev, märts 04, 2007
Kaaren, istus bussis ja vaatas aknast välja.... Tallinn, oli ta sunnitud nentima... jahh tõesti, juba Tallinn, ei läinud kahte ja poolt tundigi kui juba leidis ta end siit... väljas sadas vihma, külma talvist vihma... mille läbipaistvad valgust kummaliselt murdvad piisad mööda klaasi vaikselt alla valgusid.
Buss jõudis lennujaama juurde, ei paistnud ühtegi lennukit.... Küllap on kõik juba lõunamaale lennanud, mõtles Kaaren, märkas siis aga kaugemal lennuvälja kaugemas nurgas kaht pisikest lennuki siluetti, näe, mõni siiski on, aga liiga väikesed veel et lennata, ei oska veel...pobises Kaaren omaette. Lõpppeatus - Bussijaama! Kujutles ta bussijuhti ütlevat kui nad bussijaama juures peatusid... Kaaren tõmbas kiirelt jaki selga, otsis välja oma suureb kohvitassid, pani pähe, tänas meeldiva sõidu eest ja leidiski end Tallinna pinnalt seismas.
Kaaren vajutas "mängi" nuppu... Kõrvadesse voolas Villu Tamme ja JMKE ühisprojekt Löga... pea valutas ja sees oli väsinud rammestus... kurk krabises, liiga palju sigarette, liiga palju liiga kangeid sigarette, liiga palju möödunud õhtut. Kaaren süütas suitsu ja otsustas linna käia jala, lihtsalt trotsi mõttes.
Liiga palju alkoholi, liiga palju kulutamist, liiga palju eilset õhtut. Seotud käpaga oli kuidagi raske suruda käsi taskutesse... Kaaren muigas ja vaatas räbaldunud ja räpast sidet ümber oma käe, njah... rumal pea on ihu nuhtlus... ja niidid võetakse välja juba vähem kui nädala pärast.
Kopsudesse tungis viimane mahvitäis mürgist õhku läbi filtri, järgmised hingetõmbed viisid kopsu vaid Kentmanni tänava õhusaastet. Löga oli pandud korduse peale... Issand kui täpselt see kirjeldas praegust tunnet. Kaaren sulges hetkeks silmad. Ta tundis kuidas ta on täis mingit löga, lisaks kõigele sellele orgaanilisele kraamile lihtsalt mingit hingelist paska.. Öäk... südame ajas pahaks kogu see krempel.
Miks, tekkis küsimus. Mille kuradi pärast? Ahhh, miks, ahh? Värdjas!! Kaaren oleks tahtnud auto alla jääda, lõppenuks need kõik pagana haiged mõtted ja teod! Aga see oleks liiga lihtne, jõudis ta ise loogilise järelduseni. Kannatada tuleb, leppida tuleb! Elu on lill ju, ilma irooniata, lihtsalt palun keegi teine võtke juhtimine üle!
Liiga palju juhtumisi liiga lühikese aja jooksul. Liiga palju mäda sees, liiga palju välja mõtlemata asju, liiga palju! Türa küll!!
Ka söögiplatsi burger ei parandanud enesetunnet karvavõrdki.
Miski ei paranda, teadis Kaaren täpselt, võib olla ainult suur hulk alkoholi, aga seda ei saanud endale praegu lubada, see oleks lihtsalt puhas lollus... kuigi nii paganama ahvatlev..
Hetke pärast istus ta kiriku ees pingil ja avas uue kummalise sünteetikajoogi väikese protsendiga ja keemikute arvates arbuusimaitselise... kurat seda teab, kus need keemikud sellise maitsega arbuusi on söönud!
Kaaren sulges silmad...sildade põletamine oli juba purjus peaga traditsiooniks saanud, nagu ka jooksmine, ära jooksmine... traagika ja puhas põgenemine mingi idiootse südame valu ja armukadeduse egiidi all...
Idioot, rõhutatult suure algustähega....aga hirm, aga see hirm lihtsalt oli liiga suur.
Hirm haiget saada, hirm katki minna, hirm tunda hoolimist, hirm ära armuda, hirm saada lõpuks ikkagi jäetud, sest ei olda sellised nagu peab. Olla vale. Hirm kellelegi meeldida, hirm valesti käituda, hirm kõike ära rikkuda, hirm, et tehakse valu..Hirm, hirm, hirm, hirm..... enda ees, enda tegude ees....
Peas kumisesid eilsed sõnad, õiged, mängida aga ilma et teaks reegleid, ilma et oleks oskust ja nätaki vastu sõrmi... jahh tõesti nii see oli, sest teistmoodi enam ei osanud...sest päris ei julgenud olla... sellele ei julgetud isegi mõelda....Liiga hästi vist oli meeles see, mida ammu enam ei meenutatud....
Pagan, Kaaren ei jaksanud isegi irooniline olla enam... irve ilmus küll iseenesest näole... kuid see ei olnud veel leppimine... Ta taipas täpselt, et vastane oli liiga ohtlik, aga liiga hilja, enne tuli ikka mütsiga lööma minna... Türa!
Löga vahetus Alanis Morissettiga.... lohutav naishääl ja tühi purk...
Külm ja märg oli tegelikult... tõusmine oli paratamatu aga vaevaline.... käies oli keerulisem mõelda....aga linna õhk pidavat vabaks tegema...ja protsent oli teinud oma tühise töö!
Liiga palju toredaid inimesi, liiga palju.... miks küll tema ümber? ei ta ei kurtnud, väga tore, aga ise ei ole nagu väärt.
Häh! Pagana enesehaletsus! Värdjas! Kõik oli tegelikult nii neetult lihtne! Nutma ajavalt lihtne! Pisarad voolasid mööda Kaarna nägu alla. See oli natuke hea tunne, vahepeal polnud ta suutnud nutta, see tekitas stressi. Ta vaatas maha et inimesed ei näeks, polnud vaja neid häirida, polnud vaja küsivaid pilke, halvustavaid pilke, ükskõikseid pilke.
Jalad käisid omasoodu, kinganinad olid porised, Zavoodist, ikka liiga vähe põrandapinda, et kõik saaksid omal jalul seista...tuleb teiste jalgadelt tuge otsida, mis seal ikka Kaaren polnud kunagi kade tüdruk olnud.
Kaaren polnud paljusid asju kunagi olnud ja paljusid asju oli ta kogu aeg olnud... praegu ei olnud ta kindel mis ta oli või mis tal oli.... kahju oli, lootus oli, ootus oli... kusagil oleks ju võinud olla too, kes ei küsi, kes saab mõnel hetkel aru, mis selle kõige taga on, keegi kes ei mõista hukka, keegi kes tuleb ja raputab välja kinnistunud paanika mõttest... ime.... paned pea sülle ja unustad kõik, paned nina vastu sooja õlga ja ühel hetkel ei pea mõtlema, on lihtsalt hea... Selliseid hetki oli olnud... hiljutigi.... elu oli lill... kui ise seal juures stopperita muruniiduk ei oleks.....
Kaaren löristas nina.... ja naeratas hetkeks.... ta tõstis pilgu ja vaatas hämarusse, õige uks!
Ta astus mööda keerdus tigujat treppi üles, otsis võtme taskust ja keeras lukust lahti kolmanda korruse ainsa ukse. Sees oli soe ja vaikne, lõhnas nagu tolm ja parfüümvesi ja praetud kartulid ja prussaka mürk ja kätekreem ja vesi... üsna sulnis kimp igatahes.....
Kaaren viskas üleriided hoolitult nagisse ripnema ja suundus tagumisse kõrge laega tuppa... Segadus, nagu see siin alati oli... Ära harjutud ja tuttav....ta seisis peegli ette ja vaatas pikalt kuivanud veepritsmete vahelt avanevat pilti... ta võttis end alasti ja jätkas vaatamist, seal seisis üks tüdruk, nagu mercedes, ainult veel natuke kallim ja veel kurvemate silmadega. Kaaren peeglisse puuritud pilk otsis äratuntavaid detaile, püüdis meelde jätta, leppida... keeruline oli olla tunda end tolle tüdrukuna seal veeprtsmete vahel.
Lihtsam, hoopis lihtsam oli olla too idioot, kes keeldub mängimast, kes kardab, kes ajab nina püsti ja jookseb vales suunas, see kellel on traagika alati taga- ja kelmikad naeratused eestaskus, too kes kahetseb hommikul ja unustab õhtul, kes suudab end tunda hästipaigutatud puzzletükina, kuid ei suuda vaadata peeglisse ja tunda seal ära iseend......
Buss jõudis lennujaama juurde, ei paistnud ühtegi lennukit.... Küllap on kõik juba lõunamaale lennanud, mõtles Kaaren, märkas siis aga kaugemal lennuvälja kaugemas nurgas kaht pisikest lennuki siluetti, näe, mõni siiski on, aga liiga väikesed veel et lennata, ei oska veel...pobises Kaaren omaette. Lõpppeatus - Bussijaama! Kujutles ta bussijuhti ütlevat kui nad bussijaama juures peatusid... Kaaren tõmbas kiirelt jaki selga, otsis välja oma suureb kohvitassid, pani pähe, tänas meeldiva sõidu eest ja leidiski end Tallinna pinnalt seismas.
Kaaren vajutas "mängi" nuppu... Kõrvadesse voolas Villu Tamme ja JMKE ühisprojekt Löga... pea valutas ja sees oli väsinud rammestus... kurk krabises, liiga palju sigarette, liiga palju liiga kangeid sigarette, liiga palju möödunud õhtut. Kaaren süütas suitsu ja otsustas linna käia jala, lihtsalt trotsi mõttes.
Liiga palju alkoholi, liiga palju kulutamist, liiga palju eilset õhtut. Seotud käpaga oli kuidagi raske suruda käsi taskutesse... Kaaren muigas ja vaatas räbaldunud ja räpast sidet ümber oma käe, njah... rumal pea on ihu nuhtlus... ja niidid võetakse välja juba vähem kui nädala pärast.
Kopsudesse tungis viimane mahvitäis mürgist õhku läbi filtri, järgmised hingetõmbed viisid kopsu vaid Kentmanni tänava õhusaastet. Löga oli pandud korduse peale... Issand kui täpselt see kirjeldas praegust tunnet. Kaaren sulges hetkeks silmad. Ta tundis kuidas ta on täis mingit löga, lisaks kõigele sellele orgaanilisele kraamile lihtsalt mingit hingelist paska.. Öäk... südame ajas pahaks kogu see krempel.
Miks, tekkis küsimus. Mille kuradi pärast? Ahhh, miks, ahh? Värdjas!! Kaaren oleks tahtnud auto alla jääda, lõppenuks need kõik pagana haiged mõtted ja teod! Aga see oleks liiga lihtne, jõudis ta ise loogilise järelduseni. Kannatada tuleb, leppida tuleb! Elu on lill ju, ilma irooniata, lihtsalt palun keegi teine võtke juhtimine üle!
Liiga palju juhtumisi liiga lühikese aja jooksul. Liiga palju mäda sees, liiga palju välja mõtlemata asju, liiga palju! Türa küll!!
Ka söögiplatsi burger ei parandanud enesetunnet karvavõrdki.
Miski ei paranda, teadis Kaaren täpselt, võib olla ainult suur hulk alkoholi, aga seda ei saanud endale praegu lubada, see oleks lihtsalt puhas lollus... kuigi nii paganama ahvatlev..
Hetke pärast istus ta kiriku ees pingil ja avas uue kummalise sünteetikajoogi väikese protsendiga ja keemikute arvates arbuusimaitselise... kurat seda teab, kus need keemikud sellise maitsega arbuusi on söönud!
Kaaren sulges silmad...sildade põletamine oli juba purjus peaga traditsiooniks saanud, nagu ka jooksmine, ära jooksmine... traagika ja puhas põgenemine mingi idiootse südame valu ja armukadeduse egiidi all...
Idioot, rõhutatult suure algustähega....aga hirm, aga see hirm lihtsalt oli liiga suur.
Hirm haiget saada, hirm katki minna, hirm tunda hoolimist, hirm ära armuda, hirm saada lõpuks ikkagi jäetud, sest ei olda sellised nagu peab. Olla vale. Hirm kellelegi meeldida, hirm valesti käituda, hirm kõike ära rikkuda, hirm, et tehakse valu..Hirm, hirm, hirm, hirm..... enda ees, enda tegude ees....
Peas kumisesid eilsed sõnad, õiged, mängida aga ilma et teaks reegleid, ilma et oleks oskust ja nätaki vastu sõrmi... jahh tõesti nii see oli, sest teistmoodi enam ei osanud...sest päris ei julgenud olla... sellele ei julgetud isegi mõelda....Liiga hästi vist oli meeles see, mida ammu enam ei meenutatud....
Pagan, Kaaren ei jaksanud isegi irooniline olla enam... irve ilmus küll iseenesest näole... kuid see ei olnud veel leppimine... Ta taipas täpselt, et vastane oli liiga ohtlik, aga liiga hilja, enne tuli ikka mütsiga lööma minna... Türa!
Löga vahetus Alanis Morissettiga.... lohutav naishääl ja tühi purk...
Külm ja märg oli tegelikult... tõusmine oli paratamatu aga vaevaline.... käies oli keerulisem mõelda....aga linna õhk pidavat vabaks tegema...ja protsent oli teinud oma tühise töö!
Liiga palju toredaid inimesi, liiga palju.... miks küll tema ümber? ei ta ei kurtnud, väga tore, aga ise ei ole nagu väärt.
Häh! Pagana enesehaletsus! Värdjas! Kõik oli tegelikult nii neetult lihtne! Nutma ajavalt lihtne! Pisarad voolasid mööda Kaarna nägu alla. See oli natuke hea tunne, vahepeal polnud ta suutnud nutta, see tekitas stressi. Ta vaatas maha et inimesed ei näeks, polnud vaja neid häirida, polnud vaja küsivaid pilke, halvustavaid pilke, ükskõikseid pilke.
Jalad käisid omasoodu, kinganinad olid porised, Zavoodist, ikka liiga vähe põrandapinda, et kõik saaksid omal jalul seista...tuleb teiste jalgadelt tuge otsida, mis seal ikka Kaaren polnud kunagi kade tüdruk olnud.
Kaaren polnud paljusid asju kunagi olnud ja paljusid asju oli ta kogu aeg olnud... praegu ei olnud ta kindel mis ta oli või mis tal oli.... kahju oli, lootus oli, ootus oli... kusagil oleks ju võinud olla too, kes ei küsi, kes saab mõnel hetkel aru, mis selle kõige taga on, keegi kes ei mõista hukka, keegi kes tuleb ja raputab välja kinnistunud paanika mõttest... ime.... paned pea sülle ja unustad kõik, paned nina vastu sooja õlga ja ühel hetkel ei pea mõtlema, on lihtsalt hea... Selliseid hetki oli olnud... hiljutigi.... elu oli lill... kui ise seal juures stopperita muruniiduk ei oleks.....
Kaaren löristas nina.... ja naeratas hetkeks.... ta tõstis pilgu ja vaatas hämarusse, õige uks!
Ta astus mööda keerdus tigujat treppi üles, otsis võtme taskust ja keeras lukust lahti kolmanda korruse ainsa ukse. Sees oli soe ja vaikne, lõhnas nagu tolm ja parfüümvesi ja praetud kartulid ja prussaka mürk ja kätekreem ja vesi... üsna sulnis kimp igatahes.....
Kaaren viskas üleriided hoolitult nagisse ripnema ja suundus tagumisse kõrge laega tuppa... Segadus, nagu see siin alati oli... Ära harjutud ja tuttav....ta seisis peegli ette ja vaatas pikalt kuivanud veepritsmete vahelt avanevat pilti... ta võttis end alasti ja jätkas vaatamist, seal seisis üks tüdruk, nagu mercedes, ainult veel natuke kallim ja veel kurvemate silmadega. Kaaren peeglisse puuritud pilk otsis äratuntavaid detaile, püüdis meelde jätta, leppida... keeruline oli olla tunda end tolle tüdrukuna seal veeprtsmete vahel.
Lihtsam, hoopis lihtsam oli olla too idioot, kes keeldub mängimast, kes kardab, kes ajab nina püsti ja jookseb vales suunas, see kellel on traagika alati taga- ja kelmikad naeratused eestaskus, too kes kahetseb hommikul ja unustab õhtul, kes suudab end tunda hästipaigutatud puzzletükina, kuid ei suuda vaadata peeglisse ja tunda seal ära iseend......
Tellimine:
Postitused (Atom)