Heh... ma olen alati öelnud, et6 plaane tasub teha... alati, sest just siis kui sul on täpselt välja móeldud ja rehkendatud, kuidas mis miks... siis läheb huvitavaks...

Elik Tartu-Riia buss oli tore, kilises kolises lonkas ja mölises, mistóttu väga siiras ja veenev see tukkumine seal polnud, kuid lópuks leidsime me end kóigi ootuste ja plaanide kohaselt siiski Riia lennujaamast...jess, esimene etapp läbitud...

Check-in-ni oli kóigest natuke őpeale tunni, tutvusime sel ajal póhjalikult Riia lennujaamaga ja sealsete söögikohtade cvalikuga, jóime lópuks kusagil keldris kohutavalt halba kohvi, ning siis regasime ennast lennule ja suundusime ostuparadiisi, taxfree tsoonis...kóigepealt väikene Lucky Dog ja siis juba uus lóhn, kóigest 17lati eest.... ja siis kui olime end juba óige värava juurde ónnelikult ootele ajanud, tuli teade, et Riia-Frankfurt lennuk hilineb 45 min.... jeee..

Elik Frankfurt Hahn - Köln bussile me ei jóua ja hilisóhtusega pole mótet minna, sest sel juhul pole Annal mótet Kölni tulla kuna peaks poole tunni möödudes kodurongile tagasi lippama, ning too óhtune buss láheb ju alles miskine 20.15.... krt küll.... et siis veel üks Lucky Dog ja mölutamine....

Lennukisse istudes kuuleme et Frankfurt Hahnis on -2 ja lumemöll... mu kevadkleidis hing ehmub ja pahandab... pealegi on kóht tühi.... Hahni lennujaamas on söök kohutava hinnaga, esimese nälja peletamiseks sööme ära nelli kotis leiduva hädaabi leiva.... hea miatseb see eesti leib ma ütlen... Hahni lennujaam pole just üleliia meeli erutav koht, eriti kui väljas on -2 ja lootus Ungarisse saada on natuke rohkem kui 12h kaugusel... Uurime puurime, kimume suitsu ja otsustame siis Frankfurdi linna sóita, sealt peaks vähemalt saama normaalse hinnaga türklaste kiirtoitu...suu jookseb juba praegu vett... Esimesele bussile Franfurti me ei jóua, teine ei sóida kuna on katki, nii et linna saame alles kella 9ks óhtal... bussis kus lootsime, viimaks taas silma looja lasta, ronib meie kórvale istume, rohkem kui natukene püurjakil rootsi poiss, kellel ólu käes, kórvad lennusóidust lukkus ning vali hääl... Ta uurib kust me tulema ja kuhu läheme, ning kinnitab korda mitu et Hitleri represioon oli ju ikkagi parem kui Stalini oma, ja kuidas lätlased, eestlased, soomlased, norrakad ja taanlased on kóik ta sóbrad... aga venelasi ta VIHKAB... nojah... tore Manovari kuulama minev skinhead ühesónaga, kelle tööks kodulinnas on rahavedamine, pankade ja kaupluste vahel....laotööline, nagu ta ise ennast nimetas...

Franki jóudes oleme veel väsinumad kui varem, kuid róemsad, sest kaugusest terendab türgi kiirtoidukoha neoonvalgus... kiirelt ühed türgi pitsad hinge alla ja oleme peaaegu paradiisis... vói siis mitte, hoopis punaste laternate tsoonis ja siis kohalikus china towni moodi kahtlastel tánavatel ning lópuks jubesuure euro táhekestega sümboli juures.... ei saa salata ilus linn see Frankfurt.... No lópuks leiame muidugi ka kohaliku raekojaplatsi, jóe ja sillad ning promenaadi, kus jalutada täiskóhuga rohkem kui sulnis..... Kell 11 on meil taas siiralt külm ja väsimus peal.... Buss lennujaama läheb juba 2.30 püüame end lohutada ja siseneme ühte iiri pubisse ning vótame hirmkallid kuid imehästi maitsvad ólled... Kohapeal möllab karaoke, alates queenist lópetades Barbie girli lauluga, kóik saab kuulatud ning vahepeal selleks et kohalike sekka sulanduda ka valjult kaasa üüratud.... jeesus kuidas inimesed on ikka imelikud... naerame ja loodame, et kusagil siiski saab magada... ja saabki bussis tagasi lennujaama suisa 1,5 tundi saab magada... ning siis saab lennujaamas, pubist kaasa veetud liitri soojaveega pea ära pestud ja jälle inimesena tuntud.... kella viie ajal teeme siis taas check-ini ja jääb veel vaid tundi kaks oodata ja olemegi taas täistuubitud lennukis... Kui Frankfurti sóites jagasime lennukit kultusbändiga Ajutorm, siis Balatoni äärde sóidame Ungari miskise jalgpalli meeskonna meeldivas kaaskonnas....magada ei saa ja kórvad löövad lukku ja .....viuviuviu.... Kuid Balatoni lennuväljale me siiski jóuame, räsitud ja taas näljastena..... Üritame, end Keszthely transfeeri peale sokutada aga leiame end järsku hoopis väikesest kuue inimesega personaal autost, mis kimab Ungari kurvilistel teedel sajaga Pecsi poole, poleks vist pidanud mainime, et me tegelikult Pécsi suundume, mótlen kui juhi ja mingi kohaliku vanamehe vahele kiinlunult sóit hakkab.... kui aga vanamees ja juht nalju hakkavad rääkima ja minult skasa keeles miskit iga natukese aja tagant üritavad välja pinnida, on juba täitsa äge... muie kisub huulile ja nii hea on olla kohal... siin roosad kirsipuude, jaheda kevadvihma ja hiirekórvul puude keskel Ungaris.... Helistan Janosile, ta tuleb peaväljakule vastu.... ilus... ootame vihmas ja kimume suitsu... noh vói mina kimun Nelli lihtsalt on seltsiks ja vaatab natuke murelikul pilgul mu hooga tühjenevat suitsupakki ja ta ei muretse minu kombel selle üle kus ma järgmise saan.... Janosit on hirmustore näha, veel toredam on temaga minna kohalikku sőőklasse sőőma ja imetabasesse Dante nimelisse urkasse, kus kórged laed ja kunstimuuseum kohvi lürpima... ja siis tema juurde magama ja pesema ja mudima üksteise väsinud selgu ja ólgu ja siis linnapeale veikesele veinile ning lópuks tagasi tema ühikasse magama... päris voodisse.... Jeesus ma peaaegu enam ei mäletanudki kui hea tunne see on :)