Kuidas avaldatakse armastust?... Kellele, miks, milla, kuidas.... jahh, Kaaren mäletas küll neid kordi, kui ta oli öelnud, et armastab. Need olid olnud üsna tavalised väljaütlemised, nagu nii muu seas ja korda saadetud pigem valjul häälel mõtlemisena või veenmise tähe all... mitte kunagi polnud need sõnad kandnud avalduse mõtet.

Ta mäletas ka toda tunnet, mis oli pannud niimoodi ütlema. Mälestus oli hägune, ja kahtlustäratav. Kaarnas tärkas kahtlus - ei tea, kas ta üldse oli kunagi armastanud... kuidagi nii kauge tundus see tunne praegusel hetkel.
Vihkamisi, vihastamisi ja kurbust mäletas ta kuidagi pisut selgemalt. Valu kihvatas ta hinge neid meenutades. Seda mäletas ta ka kuidas ta oli olnud õnnelik, kuidas ta oli olnud leebe ja rõõmsameelne, naeratav ja nakatavalt lennuline...muig.
Kõik need kergemeelsed hommikud ja pöörased õhtud ning unistavad pärastlõunad.. soojendav... aga kuidagi nii kauge.

Praegu ei suutnud ta suurt midagi tunda... see ajas tegelikult närvi... Ta tunded olid kammitsetud, ta tundis end halvasti nagu oleks keegi ta kinni sidunud, nagu oleks keegi ta käed selja taha väänanud ning tiibu kärpinud... nagu oleks ta üks neist....üks neist, keda ta hiljuti oma teel oli kohanud... üks neist, kes suudab end kontrollida, kelle enesekontroll laseb tegeleda pettusega, kes suudab teha halva mängus juures head nägu ja peita oma tundeid.... neid, kes olid ümbritsetud müüriga...

Kaaren ei tahtnud olla üks neist.. isegi mitte kaugelt vaadates tunduda selline... ta oli olnud alati emotsioonidest tulvil, ta oli alati olnud ülevoolav, ja keev ja hetkel häiris teda lõputult, et ta ei suutnud karjuda, et ta ei suutnud nutta... Ta igatses nutta, ta väga igatses nutta ja paanitseda ja närveerida ja lõhkuda... see oli olnud vabastav... see oli nagu enese lõikumine valu tundmise eesmärgil... vabadus end välja elada... praegu suutis ta olla ainult rahulolematu ja eemalolev, kontrollitud.

Motivatsiooni puudus, keskendumisraskused, üksiklus ja äng, mis kõik teda varemalt lohutamtusse enesehaletsusse ja marru oleks tõuganud... suutis tekitada vaid ebameeldivat pikaldast ja laialdast südant iiveldama panevat rahulolematust. Seal juures ei midagi sügavat. Mõttetuna, Kaaren tundis end nii mõttetuna ja oleks heal meelel lihtsalt pagenud, aga selle asemel ta vegeteeris oma rahulolematuses edasi.

Isegi kui ta oleks osanud avaldada armastust poleks sellest kasu olnud, sest praegu ei oleks ta suutnud tunda armastust, mida kellelegi avaldada. Rahuldust vbl kerget elevust ka, aga armastust küll mitte. Kaaren jälestas seda võimetust.

Ta oleks tahtnud nutta... kuid seieriteta kellad ju ei nuta...