Ikka ja jälle kõige veidravamatel hetkedel avastan uuesti kui suurel määral ma olen NAINE (läbiva suurtähega)... Kuidas löövad välja mingisugused stereotüüpsed naiselikud tahtmised ja mõtted, mis ajajooksul selgeks ja loomulikuks õpitud... kuidas tahaks, siis kui sajab vihma, ronida hea raamatuga teki alla ja juua kakaod või istuda aknal ja vaadata lihtsalt kuidas õues on märg... kuidas tuleb tahtmine ronida kellegi suure ja tugeva kaissu, et tunda end turvaliselt, et unustada kõik kuri ja halb.. praegugi teeks nii...

....ning siis kuidas vahel on vaja hirmsasti küüsi lakkida ja nägu koorida ja ripsmeid värvida, sest muidu on kuidagi paljas tunne.. kuidas tahaks teha pai ja laulda unelaulu ja kuidas vahel mõnd pampu süles hoides võtab eluime jalad värisema....ning kuidas mõnikord, tulles, seda sama teed mida mööda nii palju kordi varemalt on astutud, mööda sellest majast, mis on täis mälestusi, upun hetkega ära..... kuidas lugedes neid ridu, mis saabunud, vabandavaid ridu, lubavaid ridu... lööb klombi kurku... sest kusagil on meeles veel need tunded, mida kord on tuntud....kuidas mõni pilk suudab panna südame põksuma... ning kuidas olen võimeline olema nõretavalt nukrameelne´...kuidas vahel ei mõista üldse..... ja kuidas tahaks kuulata muudkui kurba romantilist muusikat, unistada, süüa maasikaid...kuidas vahel ei jaksa üldse olla üksi ja tugev... kuidas sõbrannadega lobisemine võib moodustada kogu päevast üle kahe kolmandiku.....kuidas jalgu tahaks trampida mõnikord...ning kuidas nutt on varnast võtta kui keegi liiga teeb või kellelegi liiga tehakse või kõik liiga hirmus hästi äkki on või .....