Ma armastan neid hetki, kui tullakse, kui tullakse vastu ööd öö vastu silmade särades... tuuakse, juuakse veini ja räägitakse juttu, naeratatakse ja naerdakse ja ei pea enam ütlema midagi... ei pea olema keegi ja samas võib olla sina ise, natuke võib peituda, natuke võib peidust välja tulla ja on hea... jahh hea on kui on neid, kes raatsivad tulla veel vastu ööd ja öö vastu lihtsalt selleks, et juua veini, süüa komme, sefiiri ja juustu, ning olla...kuulates seda, mis kellelgi on öelda, unustades hetkeks olemise enda, enda olemisest rõõmu tundes... Ma armastan neid hetki.....