Teate seltsimehed... mulle tundub, et mu elu nöögib mind... Ja mulle ei meeldi see mitte üks põrm...

...see on igavesti mittemeeliülendav ja -heameelt sisendav, kui sind lubatakse muudkui korterist välja visata, sest mingitel endistel üürilistel on võlg... ning kui sul ei ole sugugi liialt palju raha, et elada ja olla ning samal ajal oleks tarvis väga tõsiselt kontseptualiseerida oma olematut lõputööd ning hakata seda usinasti kirjutama arvutil, mille kõvaketas otsustas pillid kotti panna ja töötamisest loobuda... nojah ega muidugi too vasaku põlve parema sideme venitus,seda kõike kergemaks tee, aga peale mitme nädalast paranemist on natuke ikkagi rõemu, et peaaegu ei lonkagi enam...mis sest et kükitada ei anna ja trenni minna ei saa...

Hmh... ei tea kas mul on miskine karmavõlg või kedagi, et too õnnefuuria, peidab ennast armastusromaani taha ja teeb nägu nagu poleks mind olemaski või kustutab tuled ja sulgeb raadio mängides piinlikus vaikuses, et teda ei ole kodus, kui ma ta uksele koputama tulen.... hähh...

Samas muidugi on elu huvitav... situatsioonitragikoomikat jätkub, nagu näha õhtustelt diagrammidelt ning igasugused olmemured hoiavad meele värske ja reipa... mitte sugugi ei tule rutiin peale ning igavus varbaid näpistama...

Thank You ThighMaster!