Mu kõrvalaias elab baleriin... See baleriin ei salli sugugi ei harakaid ega tuvisid, ning teeb kõik et nad oma territooriumilt eemale hoida... seda sealjuures sageli mitte sugugi kerge tantsija elgantsusega vaid lihtsalt külmalt paigalt sööstes ja hirmsal komber möirates... Kui linnud selle peale minema lendavad, on ta rahul, tõesti rahul, tundub mulle... ta ninaots kerkib teava poole ja suunurka tekib muie, mida osavalt peidab, juba küpsemast east tunnistust andev vunts.
Kui baleriinil juhtub päeval igav olema, siis muutub ta üsnagi jultunuks ning näitab oma suhtumist peamiselt pesurestilt riideid maha tirides, väiksemad pesuesemed saavad sealjuures veel ka mõnusa nätsutuse osaliseks...  aga muidu on ta shik ning graatsiline ja see seisupoos, esikäpad väljapoole pööratud, see on uhke, väga uhke ...

Teisel pool naaberaias elavad aga kolm rumalat koera - viide siinkohal sellele saksa multakanalitelt tuntud multikale, ainult et see suur valge on duubeldatud... ehk siis on kaks suurt valget pulstot, kes hädasti vajaks pügamist ning üks pisike aksessuaarkoer, kes vist algselt mõeldud teismelise peretütre ridiküli koeraks, aga kuna viimane pigem dresse kannab siis hängib aksessuaarkoer tagaõuel koos pulstodega... ning lõugab... jah need kolm koera on eriliselt haukumismaiad, eriti öösiti, kui pererahvas nad mingil ootamatul põhjusel taas välja on lukustanud... olen mõelnud et peaks uurima, kust nad omi kõrvatroppe soetavad...

Meie tagaaias elab aga rott... või noh ausam oleks öelda, et ta on rohkem selline visiitloom, kes rotatsiooni korras ikka ka korra nädalas meilt läbi astub.  Parajalt pirakas ning esmamulje kohaselt vägagi asjalik tüüp. Olen küll kuulnud, et naabrid temast suurt väga ei pea, ent ma loodan et mingeid drastilisi meetmeid siiski ei rakendata sest elevust sünnib temast palju ...

Kodutänaval võib aga kohata ka vana seerut, selline räsitud, tumepruun ja madal... tema resideerub vist vastasmaja piibuvanamehe juures, ent käib üsnagi sageli omi radu... Tegemist on elunäinud krantsiga kelle pilk ütleb juba kaugelt et ta tegeleb omade asjadega ega taha tülitatud saada... mul on kahtlus, et ta sealjuures tegelikult ei ole sugugi nii madal vaid täidab lihtsalt salajast madala pruuni missiooni või midagi ...

Mis on mäe mõõt? 

Mõtlesin siin selle üle ükspäev kui olin oma mäe sõna kasutusega nii mõnegi meele muhedaks teinud ... Kohalikud ütlevad siinse kohta pigem küngas ...
Aga kuulge, minu jaoks, kes ma tulen paigast kus 318 meetrit on Suur Munamägi, on kodutee, mis sisaldab 20 minutit järjest mäkkekõndimist, ikkagi väga konkreetselt mäkke kõndimine ... künkad on Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ... ja see siin on ilmselgelt midagi muud ... eriti kui sul on seljas kott, mis on täis peete ja porgandeid ning kohalikku klaaspudelis piima või kui kannad parasjagu käe otsas koju viieliitrises kanistris joogivett... jah sellistel hetkedel on 20 minutit mäest üles kõndimist ikkagi kõike muud kui künkale turnimine. 

Pealegi kuidas ometi mahuks ühele künkale kahekordsetesse ridaelamutüüpi väikese aiaga korteriboksidesse elama sadu ja sadu, kui mitte tuhandeid inimesi ... künkale, lihtsalt puht füüsiliselt ei mahuks neid maju omade väikeste aedade, dresside all lookas pesunööride ja haukuvate koertega nii palju ... mäele, aga vabalt... Nii et ikkagi mägi ju ...

Künkalt ei paistaks kätte ka sugugi nii kaugeid paiku kui siit... kui ma oma teisel korrusel asuvas garderoob-kontoritoas kikivarvukile tõusen ja aknast välja vaatan, siis hea ilmaga paistab siia ära peaaegu ookean ... no olgu, mitte päris, tegelikult paistab too linna läbiv jõgi, mis linnast välja voolates peagi ookeaniks saab... aga oma aknast näen ikkagi toda osa, mis on ookeanile peaaegu sama lähedal kui teiselt poolt linnale, nii et ikkagi üksjagu kauge paik...
Ja vahel hommikuti, nii kella kuue paiku, kui väljas on veel päris pime ja mina olen alustamas tööpäevaga imestan ma ikka tihti kui palju tänavavalgustuslaternate valgusi siia ära paistab... päris meri vast ei ole, aga paras tulede veehoidla küll ... künkale, tühipaljale künkale neid ju nii palju kätte ei paistaks ... nii et ei saa ju kahtlust olla .. siin on ikkagi tegemist mäega, ma elan mäe otsas ja selle kohta ei saa kuidagi öelda küngas... keel lihtsalt ei paindu seda tegema ...
eesti keel vähemalt kindlasti mitte ...

Ja kolm kuud möödus nagu poleks olnudki... 

Ei, tegelikult oli, muidugi oli... olid vaated Norra fjordides ning samal ajal kontidesse pugev keha ja hinge jahutav soolane mereõhk ... ning siis oli eestile omane kehv suusailm keset juulit ... mis kontoris veedetud 18 tunniseid päevi ei morjendanud ... ning siis tulid soojus ja suvekool ja atesteerimine ja kolimine ja kõik ülejäänud asjad seal küljes ja vahel ja kukil ...

Tagant järgi vaadates ma saan aru küll, et see kõik oli omal kohal ... sest kes jaksakski elada korraga läbi kogu seda valu, mis pärast pika-ajalisi purunenud koosolekuid ikka tee sisemusse leiab... elada läbi ilma põgenemisteta, ilma uppumisteta öhe, asendustegevustesse ja (-)triviaalsustesse ...

Jah ja mulle tundub et sellest põgenemisest on olnud kasu, sest siis on valusse uppumist nagu natuke vähem ning arusaamine tuleb tükk haaval ...
Praeguseks ma tunnen et olen juba targem küll, hulga targem kui mitu kuud tagasi ...
Ning ikka ja jälle avastan end tõdamast, et nüüd ma saan aru küll, nüüd tean küll... ja siis kohe järgmisel hetkel sõidab sisse üks väga tuttav ja autoritaarne hääl lapsepõlvest: "Teadmisest, on vähe kasu!" .. jah, seda tean ka kaa, armas isa, tean hästi ...
See tükkhaaval arusaamine tähendab muidugi ka jupi kaupa tegelemist selle samase sisemise valuga... mille puhul tuleb iga kord end uuesti koguda... jälle lohutuseks iseendale lubada, et järgmine kord olen parem.. ja seejärel ikkagi veelkord läbi käia kõik need katkised ja valutavad kohad ... jõudmaks uuesti ja siis veel korra järeldusele, et kindlasti oli võimalusi, aga nad said kõik mööda enne kui jõudis arusaamine ja oskus ... oskus, muide, ma ei ole kindel kas see ongi üldse jõudnud või veel mitte ...
Ei tea kas enesepettuseks või päriselt aga viimasel ajal on tunduma hakanud, et kui ma oleks olnud iseendast varem parem, siis ma oleksin näinud iseendast kaugemale välja ja teinud nii mõndagi teisiti ... aga olen iseendast parem alles nüüd, tagant järele ... nojah ja vist seetõttu neelangi iga jupi järel selle mõrudalt täiskasvanuliku pilli ja püüan leppida ... et armastamisest üksi ei piisa.

Leppimised ei tule minusugustele kergelt ... aga ma usun et lõpuks annan ma endale andeks ja vaata enam nii palju tagasi ...

Mul on siin vahepeal ikka kirjutamise mõtteid ka olnud ... näiteks sellest kuidas kõik eestimaised mehed võiksid ajateenistuses olles nimetada kaitsevägilasteks... ma arvan, et see oleks esiteks väga hea populaarsuskampaania meie kaitseväele ning lisaks kui uskumatult vägevalt see lihtsalt kõlab... te mõtelge vaid dialoogi peale:
- Ja kes teie siis olete?
- Meie, meie oleme Kuperjanovi pataljoni kaitsevägilased Saar ja Voor.
...

Lihtsalt super... mul läheks küll ajateenistujad kohe hulga rohkem korda..

No vot ja siis ma tahtsin mingi hetk jagada mõtteid eestikeelse väljendi "puudust tundma" teemadel ... olin ühel härdamal hetkel hämmeldunult lummatud, kui uskumatult täpne ja läbimõeldud väljend see on ...

Jah ja paar korda olen mõelnud, nagu ikka, et ehk peaks tegelema sellega, mis mu sees ja kirjutamine oleks selleks hea ... aga põgenemine toimetustesse on sellest kihust siiani võitu saanud ... Njah, aga kuna ma nüüd olen immigrant saarel (ja palun mitte nimetada mind ekslikult mugavuspagulaseks, sest see oleks väär, kuna mugavamaks küll suurt midagi mu lahkumisega ei läinud) siis on raskem end toimetustesse peita ja on nagu rohkem vaja tegeleda sellega mis ümber ja sees ...

Nii et jah, ehk nüüd jälle kirjutan natuke tihedamini taas ... endast ja ehk ka sellest kummalisest saarest, kus näiteks fotosid saab ja on alati saanud ilmutada/printida apteekides ... üks keemia ju kõik!