Sirelite uits ... ja õite söödud ... ja sinna juurde piibelehed ning piiritajate õhtused häälekad tiirud ning need vihmad, mis lõhnadest tulvil ... see ajab mu endiselt meeletuks ... sellest tekib mingine nostalgiline igatsus ja kibemagus kannatus. Selline, mis tuleb paneb oma raske suvenimbust täis pää mu sülle ja vajutab oma sooja raskusega hinge madalaks...
Nii madalaks nagu saab vajutada ainult mõne Põhjamaa hinge sellega et äkitselt on kõik suved korraga kohal
... kõik ... alates lapsepõlvest kui sai valju häälega lauldes rattaga vigursõidetud mööda Pirita lühikesi tänavaid ja ronitud öödeni lehtpuutüvedel ning istutud tagaias ikka see piiritajate hääl peakohal ... ning käidud ujumas, läbi torkivate kadakate, otse muulilt, püüdes merre kukkuva päikeseratta punaseid kiiri ja peegeldusi, metmaasikate mõrumagusmaik keelel ...
Jah need suved teismeliste soojade viinavõtu õhtutega vanalinna müüridel ja mustamäe garaažipealseil ning jalutuskäikudega kõikvõimalikesse nurgatagustesse ... need on seal ka ...
Ning muidugi need suved Tartus ja ulapeal, sõpradega, harvem üksi, imeliste vaadetega ... hulkuvad vabaduse õhtud ... kodus ja Vahemereääres ning Kesk-Euroopa veinikülades, kus ööd on ka suvel mustad ...
Jah, kuni viimaste aastateni välja ... lõppematu remonditegu ja ootamised tagasi rattaretkedelt ja kalalkäigud ning ohtrad seltskondlikud veinijoomised grilllõkkega õunapuu all ning jõesaunaga maal ... vahel ka päevased olemised jäätisekokteilidega ning lõputud koduvaatega kohvijoomised ...
Kõik need suved tõstavad pead ja teevad meele kuidagi kummaliselt härdaks ... sest miski pole enam nagu päris see ... ja samas on kõik just niisamuti ... ja selgusetuks jääb, et kuidas see miski siis on, kui ta päris see ei ole ja ikkagi on ...
Heh, neil hetkil ma saan aru ... ma saan aru millest sündis Nipernaadi ...
Ma saan aru ka kuidas seda meeletust saab mõista vaid keegi, kes on sellest Põhjamaa suve harukordsusest läbiimbunud samamoodi kui mina ise ... mitte sattudes sellest tühipaljasse vaimustusse ... ei, sellest imbutakse juuksejuurteni läbi ... selles kannatatakse ja kaeveldakse saades aru, et siia sündinuna ja sellest läbiimbununa on võimatu kuhugi päriselt lahkuda ...
saab vaid hetketi ära käia ..
