Elu on ikka üks naljakas kaadervärk ... viimasel ajal taban ennast ikka ja jälle selle üle enda ette imestamast ... ja naljakas mitte just oma humoorikuses vaid oma kummalisuses ning mingis uskumatus ebakõlalisuses või maise loogika vastasuses.
Ja ikkagi samal ajal ajab muigama ka, sest puudub võimalus vastu vaielda on nii uskumatult mõttetu pahandada või solvuda, nii suur ning inimeseülene või vastupidi nii narr ja tobedalt kitsas tundub see kõik ... nii et ikka lõpuks raputan vaid pead ja mõtlen - vatkus - ja muigan mõttelisse habemesse, sest raske on uskuda ...

 ... raske on uskuda ... et keegi, kes võitleb pöörase tahtejõu ja elujanuga oma ellujäämise eest, oma pere eest ... keegi kes oma positiivsuse, nakatava naeru ning kirega elada inspireerib ja paneb mõtlema selle üle mis on elus oluline, nii mind, kes ma teda põgusalt isiklikult tunnen kui ka tuhandeid teisi, kes teda kunagi kohanudki pole ... et see keegi lihtsalt ühel hetkel lahkub maailmalõpu kohvikusse. See tundub nii uskumatu, see tundub pea et sürreaalne ... kõik märgid ütlesid, et see peaks olema õnneliku lõpuga lugu ... kuigi olid teada kõik tõenäosused ja asjaolud tundus ju ometi kõigile et siin, just selle inimese elus, on õige paik imele ... ta on selle ausalt välja teeninud kogu oma uskumatu vapruse ja võitlusega elu eest ... aga ei.
Justkui oleks elul olnud lihtsalt oma plaan, mis vääramatult ikka lõpuks teoks sai, olenemata kõigist asjaoludest ... olenemata minu arusaamisest õiglusest ja õnnest ja idealistlikust maailma toimimise mudelist ... ja kuidagi kurta ei julge ... sest see tundub kõik nii arusaamatu, et tekib kahtlus, et kusagil on ikkagi mingi suur pilt, mis minu eest varjatud ...

... raske on uskuda ka kuidas ühel hetkel on tunne et mu keha vallutanud keegi võõras ja mina lihtsalt lepin sellega - nojah siis - mõtlen ma ... mõningail hetkil isegi tundub, et olen selle ise valinud ... Ja siis aeg-ajalt tõstab miski mu sees pead ja leian end arutlemas selle "omaenese" valiku üle ... et kui palju on selles sotsiaalset survet, kui palju on selles õpitud arusaama, et nii peab ja on kombeks, sest muidu pole nagu õige ... kui palju on selles juhust, sest ise ma ju lubasin, et järgminekord lasen minna, sest kolm on kohtuseadus ja kui palju on minu küsimustes hirmu ... hirmu ennast kaotada, olles samas juba aastaid kuidagi enda jaoks kadunud olnud, hirmu vastuse ees ... ning igavest vabaduse ihalust.
Ja selgeid vastuseid pole ... on vaid uued küsimused ning hetked kus mõtled - vatkus.

.... naljakalt keeruline on uskuda ja vaadata kõrvalt ka kellegi stressirikkaid suureks kasvamise päevi ja öid ... kui palju kannatust ja kangeid õlgu võib tekitada teadmine, et nüüd, jah nüüd ja ei grammigi hiljem tulebki võtta enda kanda majanduslik vastutus iseenda ja natuke ka oma pere eest ... see tundub naljakas, sest võrdluspunkt olen ju mina ise, kes ma olen enda eest majanduslikult hoolt kandnud juba aastaid, see on olnud asjade loomulik käik, see on tulnud ilma pikemalt kurtmata, ilma pikemalt kannatamata, ilma selle üle arutamata, mõtlemata ... selle järele küsimata ... naljaks on uskuda, et see võib olla nii raske ... et on aegruumilisi punkte, kus see on justkui enese aheldamine, vangi minek, igavene tööorjus ... ainult kohustused, kohustused, kohustused ...
Ja siis leiangi ennast mõtterajalt, et ei tea, kas ma olengi lihtsalt kasvanud mingis orjameelses ühiskonnas, kus seda aheldatust normiks peetakse ... või ikkagi on nii et see ongi norm ja mõnes heal järjel ühiskonnas on lihtsalt võimalused kasvuraskusteks selles osas lihtsalt niipalju kergemad tulema ...  kummaline värk ...

... uskumatult häbi võib korraga olla kui ühes poolenisti poola pulmas võtab tantsima õhtu tantsukuningaks osutuv pruudi viiekümneaastane lihtne onu, kes otsustab sinuga jalga keerutada sellises tempos ja manöövritega, mis tunduvad arusaamatult pöörased. Ja siis seal sa oled keset tantsupõrandat selle tantsulõvi käte vahel ja ainult naeratad kohmetult oma kohmakuse peale, lähed siis näost punaseks ja nead maapõhja kõik elus ettetulnud, mis sind peotantsu kursustest on eemale hoidnud ... ning siis mõtled - vatkus lops - ja lased lihtsalt minna, sest lõpuks on tants meeleseisund ja meeldiv tegevus, isegi kui tantsida ise ei oska aga tantsupartner oskab ... ja õhtu lõpuks lubad et oma viiekümnendal juubelil keerled samba ja cha-cha-cha sammudes justkui noor jumal ...   

... üsna tobedalt uskumatu ... on paari päeva jooksul kohata oma üsnagi lihtsa nimekuju nelja kuni viit valesti kirjutatud versiooni ... no tõesti, 32 aastat olen oma nimega üsna edukalt igal pool hakkama saanud ... väikesi viperusi on küll ette tulnud, ent ei midagi suurt ja siis ühtäkki paari päeva jooksul järjest neli-viis, naerma ajab ... ning siis ajab juba vihaseks ... ning siis jälle naerma, sest kuidas selle peale ometi vihane saab olla ...

... jah ja elu tundub üksjagu kummaline kui odavlennufirma lennuki õhkutõusmise ajal, avan lennujaamast ostetujd 11 euri maksnud 50 grammise šokolaadikarbi ja pistan põske pisikese tumešokolaadi kuuli ja leian end mõttelt, et ah nii siis maitsebki kuld ... ja järgmisel hetkel itsitan iseenda narruse üle ...