...Viimasel ajal olen ma palju taas mõelnud, aega on liiga palju käes olnud ja nii on saanud seda sihtotstarbetult äramõtlemisse panustada....siiski vist mitte ainult mõtlemisse, rohkem võib olla isegi meenutamisse, meenutamisse ja mõtlemisse.....ning imestamisse
Kui aus olla, siis ega mu meenutused väga kaugele ei ulatu, põgusalt keskkoolini mitte kaugemasse olnusse...aga ei saa kurta, et oleks vähe mida meenutada, pigem vastupidi, pilt kisub õige pea virr-varriliselt kirjuks ja ei loe nüansse välja või kipub kätte sassi minema...
...kogu too teismelise eas igatsetud elu....ma poleks kunagi midagi sellist oodanud, arvanud, unistanud....nii suur hulk tundeid, nii suur hulk tundeelamuslikke variatsioone.....kurbusest, rõõmust, piinlikkusest ja muust.....nii palju elu ühe inimese jaoks....
Naljakas on iseendaga niimoodi riidu minna, et ühes kehas raske olla, naljakas on, kui raske on tegelikult olla enesekindel, aga samas kui kerge on olla enesekeskne, kuidas mingitel momentidel tuleb pohhui peale, kuidas mõnel hetkel on vaja põdeda nii, et ninast veri väljas, kuidas on elus asju mille puhul pole valetamine mingisugune probleem, kuigi ausus on alati eesmärk olnud, kuidas võib leiduda situatsioone, kus hea olemine ei ole variant, kuidas mõnikord tigedus ei taha sisse ära mahtuda ja kõvaketas tuleb peatada voolu välja lülitamisega, kuidas inimene võib olla niimoodi katki, et hing ongi vaid väikeste üksikute tükkide kuhil.......
Ja need inimesed, need kes tulevad su ellu, kui lihtne on nende külge klammerduda, kuidas nad võivad oma uudsusega meeletult huvitavad tunduda, kuidas nad võivad su hinge minna sellega, et nad ei hooli sust sugugi, kui valel hetkel võid sa kohtuda õigete inimestega, kui õigel hetkel sa võid kohtuda õigete inimestega, kuidas vahel tundub, et selles kõiges peab olema mingisugune seatus....kuidas mõnel hetkel tundub inimeste seatus su elus ülekohtune ja ebaõiglane.....
....kuidas on neid, kes jäävad, vaatamata kõigele, kuidas on neid, kes tulevad ja lähevad kergelt, kuid jätavad maha kordumatud hetked, kui palju on lihtsaid sattumuslikkusi, millest saavad elutähtad tandemid....
Ja kui palju, kui palju võib tähendada füüsiline lähedus, kui palju võib leida lohutust teisest inimesest, kui palju on hetki, kus ei ole muud kui mugavus või muud kui põhjendatult põhjendamata hirm üksinda oleku ees, hirm üksikuks jäämise ees....
Kui hästi võivad ühes paadis istuvad võõrad teineteisest läbi näha, kui palju on ühes paadis istuvaid tuttavaid, sõprugi, kes teineteisenigi ei näe, rääkimata läbinägemisest....
Ma poleks teismelise eas kunagi arvanud, et nii palju ruumi antakse inimeseks kasvamiseks, et lagi ei paista kätte....
Oma naiivsuses ei oleks ma suutnud ettegi kujutada, et on nii palju erinevaid variatsioone tunnetest, mida tunda...ja et tundmine võib olla koormav või vajada leppimist....
Ma poleks kunagi arvanud, et enda lihtne elu võib tagantjärgigi imestama panna, et meenutades võib ühtaegu enda üle muiata, piinlikkust tunda ja tahta mitte unustada......ja kuidas sõnakõlks "ma ei kahetse mitte midagi" peidab enda taga alati kompromissidega kokkulepet.......
