"Bush, te olete nõrkh!" ütles Kaaren peeglisse vaadates....
"Mina? Mis mõttes?" Küsis Bush, peeglist suurte nukker-hämmeldunud ratassilmadega Kaarnale otsa vahtides.
Kaaren pööras pea ära.
Möödunud oli terve suvi, otsa oli saamas juba ka sügis.
Juhtunud oli kõiksugu häid ja hulle tükke, ent ikka ootas ta mingit ilmutust, mingit märki, midagigi.
Ja ei midagi.

Aga kas ta üldse oskas märgi ära tunda, kas ta oli üldse valmis märkama midagi, kui see elu senisest keerulisemaks tegi.Kaaren polnud enam sugugi nii kindel. Lind pööras pilgu taas peeglisse, Bush oli ilmselgelt solvunud, torutas nurgas mossitavalt huuli ning põrnitses Kaarent kulmu alt vaid poole silmaga. Kaaren tundis, kuidas miski nööris kõri, ta koputas nokaga vastu peeglit.

"Kuule, Bush, anna andeks!" sosistas ta. Bush vaikis, ent ta pilk oli juba märksa sõbralikum.
"Nõrk oled sa küll, ent see pole sinu süü, või noh ... on küll, aga ..." pobises Kaaren kuhugi noka alla.
Bushi näos oli trots, ta surus nina vastu klaasi ja näitas Kaarnale keelt.
"Need sinu unenäod, need ajavad mu hulluks. Niisugust igatsust, niisugust kõikehõlmavat igatsust ning armumist täis unenägusid on raske taluda." üritas Kaaren selgitada, "mina olen ka nõrk, noh ... ja piinlik on, lihtsalt ilmatuma piinlik on jälle olla nagu 16-aastane.".

Bush vaatas Kaarent, näitas talle trääsa, keeras selja ning jalutas minema.
Järgmisel hetkel oli Kaaren oma turris peegelpildiga üksi, nagu ka kõige selle kummalise tundemöllu ning rahulolematusega. Ta sai aru küll, et see oli tema asi korda ajada, ent kui ta ei saa, ei või, ei taha, mis siis?