toks-toks-toks.....no kurat, mõtles Kaaren, ent ei loobunud veel......
....toks-toks-toks-toks-toks..
...toks-toks-toks...
...toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks...
....toks-TOKS....
...sittagi raisk, vandus Kaaren viimaks ja andis valutavalt alla......
Kogu teravus oli kadunud.....nokk oli peas pehmeks läinud ja teri ei saanud kätte....
.....mis seal ikka, tuli putru edasi lürpida.....
teisipäev, detsember 02, 2008
pühapäev, november 23, 2008
...Viimasel ajal olen ma palju taas mõelnud, aega on liiga palju käes olnud ja nii on saanud seda sihtotstarbetult äramõtlemisse panustada....siiski vist mitte ainult mõtlemisse, rohkem võib olla isegi meenutamisse, meenutamisse ja mõtlemisse.....ning imestamisse
Kui aus olla, siis ega mu meenutused väga kaugele ei ulatu, põgusalt keskkoolini mitte kaugemasse olnusse...aga ei saa kurta, et oleks vähe mida meenutada, pigem vastupidi, pilt kisub õige pea virr-varriliselt kirjuks ja ei loe nüansse välja või kipub kätte sassi minema...
...kogu too teismelise eas igatsetud elu....ma poleks kunagi midagi sellist oodanud, arvanud, unistanud....nii suur hulk tundeid, nii suur hulk tundeelamuslikke variatsioone.....kurbusest, rõõmust, piinlikkusest ja muust.....nii palju elu ühe inimese jaoks....
Naljakas on iseendaga niimoodi riidu minna, et ühes kehas raske olla, naljakas on, kui raske on tegelikult olla enesekindel, aga samas kui kerge on olla enesekeskne, kuidas mingitel momentidel tuleb pohhui peale, kuidas mõnel hetkel on vaja põdeda nii, et ninast veri väljas, kuidas on elus asju mille puhul pole valetamine mingisugune probleem, kuigi ausus on alati eesmärk olnud, kuidas võib leiduda situatsioone, kus hea olemine ei ole variant, kuidas mõnikord tigedus ei taha sisse ära mahtuda ja kõvaketas tuleb peatada voolu välja lülitamisega, kuidas inimene võib olla niimoodi katki, et hing ongi vaid väikeste üksikute tükkide kuhil.......
Ja need inimesed, need kes tulevad su ellu, kui lihtne on nende külge klammerduda, kuidas nad võivad oma uudsusega meeletult huvitavad tunduda, kuidas nad võivad su hinge minna sellega, et nad ei hooli sust sugugi, kui valel hetkel võid sa kohtuda õigete inimestega, kui õigel hetkel sa võid kohtuda õigete inimestega, kuidas vahel tundub, et selles kõiges peab olema mingisugune seatus....kuidas mõnel hetkel tundub inimeste seatus su elus ülekohtune ja ebaõiglane.....
....kuidas on neid, kes jäävad, vaatamata kõigele, kuidas on neid, kes tulevad ja lähevad kergelt, kuid jätavad maha kordumatud hetked, kui palju on lihtsaid sattumuslikkusi, millest saavad elutähtad tandemid....
Ja kui palju, kui palju võib tähendada füüsiline lähedus, kui palju võib leida lohutust teisest inimesest, kui palju on hetki, kus ei ole muud kui mugavus või muud kui põhjendatult põhjendamata hirm üksinda oleku ees, hirm üksikuks jäämise ees....
Kui hästi võivad ühes paadis istuvad võõrad teineteisest läbi näha, kui palju on ühes paadis istuvaid tuttavaid, sõprugi, kes teineteisenigi ei näe, rääkimata läbinägemisest....
Ma poleks teismelise eas kunagi arvanud, et nii palju ruumi antakse inimeseks kasvamiseks, et lagi ei paista kätte....
Oma naiivsuses ei oleks ma suutnud ettegi kujutada, et on nii palju erinevaid variatsioone tunnetest, mida tunda...ja et tundmine võib olla koormav või vajada leppimist....
Ma poleks kunagi arvanud, et enda lihtne elu võib tagantjärgigi imestama panna, et meenutades võib ühtaegu enda üle muiata, piinlikkust tunda ja tahta mitte unustada......ja kuidas sõnakõlks "ma ei kahetse mitte midagi" peidab enda taga alati kompromissidega kokkulepet.......
Kui aus olla, siis ega mu meenutused väga kaugele ei ulatu, põgusalt keskkoolini mitte kaugemasse olnusse...aga ei saa kurta, et oleks vähe mida meenutada, pigem vastupidi, pilt kisub õige pea virr-varriliselt kirjuks ja ei loe nüansse välja või kipub kätte sassi minema...
...kogu too teismelise eas igatsetud elu....ma poleks kunagi midagi sellist oodanud, arvanud, unistanud....nii suur hulk tundeid, nii suur hulk tundeelamuslikke variatsioone.....kurbusest, rõõmust, piinlikkusest ja muust.....nii palju elu ühe inimese jaoks....
Naljakas on iseendaga niimoodi riidu minna, et ühes kehas raske olla, naljakas on, kui raske on tegelikult olla enesekindel, aga samas kui kerge on olla enesekeskne, kuidas mingitel momentidel tuleb pohhui peale, kuidas mõnel hetkel on vaja põdeda nii, et ninast veri väljas, kuidas on elus asju mille puhul pole valetamine mingisugune probleem, kuigi ausus on alati eesmärk olnud, kuidas võib leiduda situatsioone, kus hea olemine ei ole variant, kuidas mõnikord tigedus ei taha sisse ära mahtuda ja kõvaketas tuleb peatada voolu välja lülitamisega, kuidas inimene võib olla niimoodi katki, et hing ongi vaid väikeste üksikute tükkide kuhil.......
Ja need inimesed, need kes tulevad su ellu, kui lihtne on nende külge klammerduda, kuidas nad võivad oma uudsusega meeletult huvitavad tunduda, kuidas nad võivad su hinge minna sellega, et nad ei hooli sust sugugi, kui valel hetkel võid sa kohtuda õigete inimestega, kui õigel hetkel sa võid kohtuda õigete inimestega, kuidas vahel tundub, et selles kõiges peab olema mingisugune seatus....kuidas mõnel hetkel tundub inimeste seatus su elus ülekohtune ja ebaõiglane.....
....kuidas on neid, kes jäävad, vaatamata kõigele, kuidas on neid, kes tulevad ja lähevad kergelt, kuid jätavad maha kordumatud hetked, kui palju on lihtsaid sattumuslikkusi, millest saavad elutähtad tandemid....
Ja kui palju, kui palju võib tähendada füüsiline lähedus, kui palju võib leida lohutust teisest inimesest, kui palju on hetki, kus ei ole muud kui mugavus või muud kui põhjendatult põhjendamata hirm üksinda oleku ees, hirm üksikuks jäämise ees....
Kui hästi võivad ühes paadis istuvad võõrad teineteisest läbi näha, kui palju on ühes paadis istuvaid tuttavaid, sõprugi, kes teineteisenigi ei näe, rääkimata läbinägemisest....
Ma poleks teismelise eas kunagi arvanud, et nii palju ruumi antakse inimeseks kasvamiseks, et lagi ei paista kätte....
Oma naiivsuses ei oleks ma suutnud ettegi kujutada, et on nii palju erinevaid variatsioone tunnetest, mida tunda...ja et tundmine võib olla koormav või vajada leppimist....
Ma poleks kunagi arvanud, et enda lihtne elu võib tagantjärgigi imestama panna, et meenutades võib ühtaegu enda üle muiata, piinlikkust tunda ja tahta mitte unustada......ja kuidas sõnakõlks "ma ei kahetse mitte midagi" peidab enda taga alati kompromissidega kokkulepet.......
esmaspäev, oktoober 20, 2008
Ma ikkagi tihedasti tahaks, et oleks päriselt pärisolemas päris inglid....sellised üdini head ja arukad ja ilusad ja avitavad....sellised, ilma jumalata haldjainglid, kes teavad teed sinna vikerkaare otsa, kust võib lohutusekski kasvõi vaid tuua täitunud unistuste udemeid, sinilinnu või pruuni põrnika lootust toova....kes annavad silmi väikeste asjade märkamiseks ja rõõmustamiseks...kes koputavad õlale ja ütlevad, et vabandage, aga te lähete täiesti vales suunas......keda kõiki võiks kutsuda klaarikateks, sest neid ei ole võimalik varjutada......
Ma nii väga vahel tahaksgi jääda uskuma, et ongi olemas hea headus ning head tegijad....päris pärises
Ma nii väga vahel tahaksgi jääda uskuma, et ongi olemas hea headus ning head tegijad....päris pärises
reede, september 26, 2008
Kaaren tundis ennast räbalasti või suisa räbalana aga ega seal vist suurt erinevust polegi, üks sitt kõik, leidis ta end voodis kerra keerates....
...kuidagi tõrges oli olla, täpselt polnud aru saada, et mis valesti oli, ent miski siiski pigem painas kui paitas....vist oli vares valu, harakas haiguse ja must lind muud mured saanud....
Aga "muud mured" on ju see kõige viletsam kompott.....oleks tahtnud lihtsalt valjusti ja valusalt ropendada aga ei saanud, kuuljaid oli, küsimused oleks aga liiast olnud...nagu ikka juhtudel kui isegi veel ei adu päriselt, et miks.....või kui saad aru kusagil oma linnuaju tagasagaras, ent ei suuda artikuleerida.....lihtsalt väga väsitav on siis seletema hakata, et surub, sisse mässitud tunne on, et oled nagu omadega puntras ja ei oska harutama hakata, et väsinud on, et kahtlused on, et kõhklused on, et hirm on ja et kui päris üdini aus olla siis ikkagi päris täpselt ei tea.....et....
Ja omajagu hästi teadis Kaaren, mis talle selle peale öeldaks, ta teadis isegi enda arust seda, mis sellest omas peas mõeldaks, mida tuntaks....ent kogu sellest teadmisest poleks hetkel karvavõrdki kasu olnud, või vähemalt nii tundus.....
Kaaren avas silmad ning passis trotslikult enda ees laiuvat seinalappi, ta sai aru küll, et ta oli loorberitele puhkama jäänud, et juba ammu oleks pidanud tõusma, mitte end aina ja aina uuesti premeerima ja edasi kiitma...jahh juba ammu oli aeg...aeg oli ammu küps....ent tema ei teinud tegemagi, heal meelel oleks ta lihtsalt tahtnud silmad kinni pigistaa ning öelda, et ei ole, sest ei näe.....aga ei tulnud välja....kusagil enda musta kesta sees teadis ta liigagi hästi asjade seisu, seal sees polnud mingisuguseid pehmemaid asjaolusid, seal oli ta nii nagu ta päriselt oli, ilma igasuguste ilustavate trilleriteta. Ta oleks juba ammu pidanud asja kallale asuma, enda tagumiku närtsinud loorberitelt püsti ajama ning pihta hakkama või vähemalt seisukoha võtma....aga miski tema sees hoidis teda tagasi, see miski oli teadmine, et kaotused ei meeldi, et loobumine on omapeajagu võimatu....
....pfff ehk siis kes enda elu ikka keeruliseks ajab kui mitte isekas ise.....
Njaa, kuid ka see teadmine ei aidanud tegelikult ennast vähem räbalalt tunda, otse vastupidi....Kaaren trampis mõttes jalgu.... see ei viinud kuhugi, ent oli sama otstarbekas kui kõik muu, mis pähe tuli, siis sulges ta silmad.
Ta oli liiga väsinud et mõelda, rääkimata välja mõtlemisest, kaine mõistus magas juba ammu.......või vähemalt nii Kaaren endale lambaid lugedes kordas.......kas ta ka ise uskus, see oli endalegi teadmata....muud mured ei jätnud teadmiseks ruumi vist....
kolmapäev, september 17, 2008
Mina olengi pervert....kole mõelda küll, aga maha salata kah kuidagi enam ei anna.
Olen blogipervert, kes käib ja kiibitseb, neelab ahnelt teiste inimeste sõnu, teiste inimeste elusid....päevagi ei lähe mööda kui ma taas leian end nendelt samadelt lehekülgedelt lootuses, et antakse taas mõni pala, mõni tükike, väike lausekenegi, mida siis järada... kui ei anta lahkun pettunult virtuaalne saba jalgade vahel hädiselt ja otsin uusi ohvreid, sõõme värsket tuttav-võõrast elust.....
Enim meeldivad mulle inimeste blogid, keda ma natuke tean, vahel vähe rohkemgi tuttav olen, kuid kellega mingit pidevamat ja sügavamat tundmist pole antud.....nii hea on mõelda siis, et ahh vot, ahh nii nad siis mõtlevad, et nii siis elavad, et niisiis..vatsiis...poleks arvanudki.....või näed mis uued tuuled....või et vot selline siis on noorem generatsioon.....sedasi siis kasvatakse ja nõnda mõlgutatakse.
Kõrges hinnas on ka kallimate persoonide märked, just nende, kellega muidu räägid harva või kes on kusagil kaugemal ära.....nende siseilma oled võibolla pilke heitnud küll, kuid kuna nad eemal on, või kiirest elavad või kuna ise eemal oled, kuid otsest sidet luua keerulisem, siis on hea kui on vähemalt võimalus nende väikeste käpakestega klahvidele toksitud ridasid lugeda ja kursis olla, kas on hea või halb, kas on miskit huvitavat juhtunud või kummastavat nähtud või muud......
Võõraste inimeste blogirullid mind ei tõmba, pole nagu millegagi seostada, pole nagu huvi, mis ma ikka....kui ilukirjandust tahan, siis loen mõnd head raamatut.....Aga need tuttavate ja kallite blogi.....need teevad ihu imelikuks, need lahutavad igavlevat meelt, need annavad ainest järele mõelda või vahel varrukasse kihistada....nii hea, nii hea, nii hea.....
Olen blogipervert, kes käib ja kiibitseb, neelab ahnelt teiste inimeste sõnu, teiste inimeste elusid....päevagi ei lähe mööda kui ma taas leian end nendelt samadelt lehekülgedelt lootuses, et antakse taas mõni pala, mõni tükike, väike lausekenegi, mida siis järada... kui ei anta lahkun pettunult virtuaalne saba jalgade vahel hädiselt ja otsin uusi ohvreid, sõõme värsket tuttav-võõrast elust.....
Enim meeldivad mulle inimeste blogid, keda ma natuke tean, vahel vähe rohkemgi tuttav olen, kuid kellega mingit pidevamat ja sügavamat tundmist pole antud.....nii hea on mõelda siis, et ahh vot, ahh nii nad siis mõtlevad, et nii siis elavad, et niisiis..vatsiis...poleks arvanudki.....või näed mis uued tuuled....või et vot selline siis on noorem generatsioon.....sedasi siis kasvatakse ja nõnda mõlgutatakse.
Kõrges hinnas on ka kallimate persoonide märked, just nende, kellega muidu räägid harva või kes on kusagil kaugemal ära.....nende siseilma oled võibolla pilke heitnud küll, kuid kuna nad eemal on, või kiirest elavad või kuna ise eemal oled, kuid otsest sidet luua keerulisem, siis on hea kui on vähemalt võimalus nende väikeste käpakestega klahvidele toksitud ridasid lugeda ja kursis olla, kas on hea või halb, kas on miskit huvitavat juhtunud või kummastavat nähtud või muud......
Võõraste inimeste blogirullid mind ei tõmba, pole nagu millegagi seostada, pole nagu huvi, mis ma ikka....kui ilukirjandust tahan, siis loen mõnd head raamatut.....Aga need tuttavate ja kallite blogi.....need teevad ihu imelikuks, need lahutavad igavlevat meelt, need annavad ainest järele mõelda või vahel varrukasse kihistada....nii hea, nii hea, nii hea.....
pühapäev, september 07, 2008
Eeehm...ei teagi, mida üle nii pika aja võiks või peaks ütlema, kogu minu senise vaikuse saab kokku võtta vast tolle lihtsa ja ammutuntud looga...
Elas kord linnuke, linnuke nagu linnuke ikka, lendas ja laulis, laulis ja lendas...ühel heal päeval lendas tema lauldes kõrgel-kõrgel kuni kogemata liiga kaugele sattus ja ära külmus. Külmununa kukkus ta maapinnale, kenale aasale. Aasal sõi parasjagu lehmakari, nende seas Mustu, eriti tore ja suursugune lehmjas elajas....täitsa märkama tegmata sittus Mustu külmunud linnukesele peale suure lehmakoogi, ise rahulikult ristikut edasi mäludes...linnuke aga sai lehmakoogi all sooja, sulas üloes ja hakkas suurest rõõmust laulma....aasal sattus oma jalutuskäigul olema ka naabri kõuts, kes linnkuese laulu kuulis... mahlakat suutäit aimates, kaevas ta linnkuese ũles ja pistis pintsli...
Lool olevat kolm moraalset tahku:
Alati ei ole sulle peale sittuja sinu vaenlane
Alati ei ole sinu väljakaevaja sinu sõber
Ei tasu laulda, kui on hea ja soe olla!
Just selle viimasega põhjendaks siinkohal oma tasast olekut ja ikaldust....
Aga muidu on nii, et praegune aktuaalne koht on Budapest. Ning niikaua kuni on aktuaalne leiab kilde minu olekutest ja äraolekutest järgnevast: buddhaspests.blogspot.com ...
Seal elavad Brunella ja Edgar.....minu ja tähepoisi nahas või vastupidi....
Lubama ei hakka ka, et siinne päris soiku jääb, sest kes seda eestlaslikku laulukirge ikka lõputuseni taltsutada suudab.....
Elas kord linnuke, linnuke nagu linnuke ikka, lendas ja laulis, laulis ja lendas...ühel heal päeval lendas tema lauldes kõrgel-kõrgel kuni kogemata liiga kaugele sattus ja ära külmus. Külmununa kukkus ta maapinnale, kenale aasale. Aasal sõi parasjagu lehmakari, nende seas Mustu, eriti tore ja suursugune lehmjas elajas....täitsa märkama tegmata sittus Mustu külmunud linnukesele peale suure lehmakoogi, ise rahulikult ristikut edasi mäludes...linnuke aga sai lehmakoogi all sooja, sulas üloes ja hakkas suurest rõõmust laulma....aasal sattus oma jalutuskäigul olema ka naabri kõuts, kes linnkuese laulu kuulis... mahlakat suutäit aimates, kaevas ta linnkuese ũles ja pistis pintsli...
Lool olevat kolm moraalset tahku:
Alati ei ole sulle peale sittuja sinu vaenlane
Alati ei ole sinu väljakaevaja sinu sõber
Ei tasu laulda, kui on hea ja soe olla!
Just selle viimasega põhjendaks siinkohal oma tasast olekut ja ikaldust....
Aga muidu on nii, et praegune aktuaalne koht on Budapest. Ning niikaua kuni on aktuaalne leiab kilde minu olekutest ja äraolekutest järgnevast: buddhaspests.blogspot.com ...
Seal elavad Brunella ja Edgar.....minu ja tähepoisi nahas või vastupidi....
Lubama ei hakka ka, et siinne päris soiku jääb, sest kes seda eestlaslikku laulukirge ikka lõputuseni taltsutada suudab.....
pühapäev, juuli 20, 2008
Kaaren istus pingile, 10 minutit veel bussi tulekuni...pole ullu, õhtu oli kaunis... ta vaatas enda ümber, bussipeatuses oli pühapäevaselt vähe inimesi...need kes olid, olid suvised, puhkajalikud....ilus, ei muud....mõtles ta ja heitis pilgu teisele poole laia vöödilist sõiduteed... sealses peatuses istus üks armunud noorpaar, poiss oli toonud tüdrukule lille ning nüüd nad ootasid, teine-teise ümbert kinni hoides, et sõita koju, peitu pilkude eest.
Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....
....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...
...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!
Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....
....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...
...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!
neljapäev, juuli 17, 2008
Meie simunase söögisaali aken on kui üks väärt televiisor....tavaliselt saab sealt väga tõetruud ilmateadet kaeda, kuid vahel on eetris ka muud saated..ükspäev näiteks, näidati jalgpalli, kogu meie rühm sealhulgas rühmajuhid jälgisid mängu kulgu õhinaga...nagu ikka mängis kaks võiskonda, kohalikud noormehed särkidega ja kohalikud särkideta noormehed...muidugi mõista olin mina naiseliku nõrkusega viimaste poolt...kuna mäng aga pikale venis ja võit nägemata, kuigi mänguilu oli palju :)
Eile sai lõunasöögi juurde vaadata loodussaadet - toonekurg jahil....põnev oli... kuid lõppes ootamatult rästiku tabamisega ja toonekure lahkumisega ekraanilt tiibade laperdades...
Kui sporti, ilmateadet või loodusaateid kavas pole on söögisaali televiisori ekraanil imekaunid loodusvaated rapsipõllu, tumeda kuusemetsa viiru ja erivärviliste taevalappidega...sulnis, ei muud...
Eile sai lõunasöögi juurde vaadata loodussaadet - toonekurg jahil....põnev oli... kuid lõppes ootamatult rästiku tabamisega ja toonekure lahkumisega ekraanilt tiibade laperdades...
Kui sporti, ilmateadet või loodusaateid kavas pole on söögisaali televiisori ekraanil imekaunid loodusvaated rapsipõllu, tumeda kuusemetsa viiru ja erivärviliste taevalappidega...sulnis, ei muud...
reede, juuli 11, 2008
neljapäev, juuli 10, 2008
Need uned...need on vahel ikka absoluutselt ülehinnatud....sest tegelikult ei ole üldse naljakas näha väga vastikut suure draamaga lahkuminekut ja sõda unes äärmiselt tõetruude ja asjakohaste märkustega, ning siis leida järgmisel hetkel ennast Väike-Maarja ja Rakke vahelisest koolimajast äratuskella kinni löömas....sellisel hetkel ei saa enam üldse aru, mis on päriselt ja mis on uni...
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....
pühapäev, juuli 06, 2008
Teate, aga mulle meeldib see põhjamaa suve värk........et taevas püsib hele läbi öö ja on niiiii piirituseni ulatuv.... kõrguse kargus, udu ja muu....jahh meeldib küll, hulga enam kui too lõunas pähe kukkuv tuhande tähega kott...ei noh see on ka tore, kuid mitte kogu aeg... sugugi mitte kogu aeg...sugugi mitte terve suve...jaaa...praegu meeldib see paari tähene heledus...
...aga kui sellest käimasolevast valevast eksiilist metsas rääkida, siis kokku võib selle võtta poeetiliselt et:...ja kohviubadest me teeme teed....nagu laulis eile margus, aga muidu hakkab esimene nädal mööda saama, natuke keeruline on, ei ole veel päris taipama hakanud ja natuke kohatu on ka...kahe vana olija kõrval 25 noort kantseldada pole teab mis pidu...aga üldjoontes ma end päris maha ei kannaks....veel vähemalt mitte...
...jahh ja täna lõi tähepoisi igatsus viimaks palgiga jalad alt, mis pole muidugi liialt ootamatu, kuid ega see asja väga kergemaks tee...samas olen olnud muidu tubli niiii mitu päeva juba, et viimane aeg vahepeal igatsuse mõrumagususes supelda..
..njaa...naljakas on see olemine...ma olen siiani imerahulik olnud, mingi kindlusenatukese ja teatava rõõmuga, selline tunne on hea...naljakalt armunud...
...hmmmm, aga nüüd ma tunnen et kisub imalaks ära, ma parem lähen kaen, kes täna ping-pongis kellele ära teeb...või astun välja tsipakeseks ja vaatan veel seda taevast....jaa...ja homme sõidan korra Rakkesse...just, nii ma teengi, samal ajal muidugi mõeldes...teadagi....miu....
...aga kui sellest käimasolevast valevast eksiilist metsas rääkida, siis kokku võib selle võtta poeetiliselt et:...ja kohviubadest me teeme teed....nagu laulis eile margus, aga muidu hakkab esimene nädal mööda saama, natuke keeruline on, ei ole veel päris taipama hakanud ja natuke kohatu on ka...kahe vana olija kõrval 25 noort kantseldada pole teab mis pidu...aga üldjoontes ma end päris maha ei kannaks....veel vähemalt mitte...
...jahh ja täna lõi tähepoisi igatsus viimaks palgiga jalad alt, mis pole muidugi liialt ootamatu, kuid ega see asja väga kergemaks tee...samas olen olnud muidu tubli niiii mitu päeva juba, et viimane aeg vahepeal igatsuse mõrumagususes supelda..
..njaa...naljakas on see olemine...ma olen siiani imerahulik olnud, mingi kindlusenatukese ja teatava rõõmuga, selline tunne on hea...naljakalt armunud...
...hmmmm, aga nüüd ma tunnen et kisub imalaks ära, ma parem lähen kaen, kes täna ping-pongis kellele ära teeb...või astun välja tsipakeseks ja vaatan veel seda taevast....jaa...ja homme sõidan korra Rakkesse...just, nii ma teengi, samal ajal muidugi mõeldes...teadagi....miu....
esmaspäev, juuni 30, 2008
Ei möödu kuudki, kui ma juba....
....või siiski vbl kuu ikkagi möödus, sessiga maadeldes ja lõpuks läbi haiguse alla jäädes, vaheda väitsaga pilvi läbi lõigates ja ikkagi vihmase jaanipäevaga leppides, mõeldes, et nüüd tuleb võtta viimast ja ikkagi tundes, et on puudus ja igatsus jääb kraapima hinge, püüuga puhata meeletult kuni noortega eksiili siirdumisse, kuid lõpuks ikkagi kahetunnise ööune ja 18 tunnise pika päeva järel laagrisse jõudes...
...ehk siis ei miskit uut, omamoodi....plaanid, plaanid, plaanid ja siis see nende teostumatuse rõõm....
Njahh..mis edasi saab ei oska praegu arvata, ei oska ennast kuidagi veel suhestada, aga üks on kindel ees saavad olema põnevad ja kindlasti proovile panevad kolm nädalat...ennustan, et vett ja vilet saab olema... aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb vigaseks.....või kuidagi teisiti.....pfff...ma rohkem kuradeid seinale ei maali....lähen vaatan parem mis toimub või üritan hoopis puhata ehk undki näha.....
....või siiski vbl kuu ikkagi möödus, sessiga maadeldes ja lõpuks läbi haiguse alla jäädes, vaheda väitsaga pilvi läbi lõigates ja ikkagi vihmase jaanipäevaga leppides, mõeldes, et nüüd tuleb võtta viimast ja ikkagi tundes, et on puudus ja igatsus jääb kraapima hinge, püüuga puhata meeletult kuni noortega eksiili siirdumisse, kuid lõpuks ikkagi kahetunnise ööune ja 18 tunnise pika päeva järel laagrisse jõudes...
...ehk siis ei miskit uut, omamoodi....plaanid, plaanid, plaanid ja siis see nende teostumatuse rõõm....
Njahh..mis edasi saab ei oska praegu arvata, ei oska ennast kuidagi veel suhestada, aga üks on kindel ees saavad olema põnevad ja kindlasti proovile panevad kolm nädalat...ennustan, et vett ja vilet saab olema... aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb vigaseks.....või kuidagi teisiti.....pfff...ma rohkem kuradeid seinale ei maali....lähen vaatan parem mis toimub või üritan hoopis puhata ehk undki näha.....
laupäev, mai 31, 2008
Ja ongi käes....minu viimane tööpäev siinses kastis....
Tähepoiss küsis, et kas kurb ei ole natuke ära tulla ja ma olin sunnitud nentima, et ei ole...mul on sellest kohast ja sellest tööst niisuur tüdimus peal, et ei ole sugugi kahju....
Nüüseks olen ma reisikonsultandi tööd teinud 1 aasta ja 8 kuud, see on minu isiklik järjest-töötamise rekord, palju õnne mulle...
Mis ma oskan öelda, täiskohaga võib seda tööd teha, poole kohaga ei ole mõtet...telefoni otsas oli pingelisem, aga ka huvitavam, kastis on igavam kuid kontakt kliendiga on vahetum......
...kuid suures plaanis, pole see päris see töö, mida ma teha tahaksin....ma ei ole nii inimeste inimene ja mulle ei paku huvi kellelegi puhkusepakette soojale maale pähe määrida, ma ei suuda seda tõsiselt võtta.....ei huvita noh......
Tore selle töö juures on olnud toredad kolleegid...pole ammu sellistes kogustes endast nii erinevaid inimesi kohanud, kõik minust teistmoodi, kuid äärmiselt toredad inimesed...ma olen tänulik, et ma nendega koos olen tööd saanud rabada.....neid jääb võib olla hingki pisut igatsema....
Muidu aga on meel eilsete tundemöllude taustal tagasihoidlikult rõõmsameelne, tiritamm ei kasva, kuid mul on siiski siiralt hea meel, et ma siin suvel istuma ei pea ja ühtegi laevapiletit enam müüma ei pea, võin hoopis rahulikult oma kooliasjadega tegeleda ja lastega metsas möllata ja suve nautida...niipalju kui selleks mahti jääb....eks vaatab, mis sügisel saab, kuidas ja kuhu ja miks...vaatab ja näeb....
...Kunagi tuleb kindlasti jälle ka tööle minna....
...kuid sellele ma veel ei mõtle....
...las väike peake tegeleb vahepeal muuga ka....
Tähepoiss küsis, et kas kurb ei ole natuke ära tulla ja ma olin sunnitud nentima, et ei ole...mul on sellest kohast ja sellest tööst niisuur tüdimus peal, et ei ole sugugi kahju....
Nüüseks olen ma reisikonsultandi tööd teinud 1 aasta ja 8 kuud, see on minu isiklik järjest-töötamise rekord, palju õnne mulle...
Mis ma oskan öelda, täiskohaga võib seda tööd teha, poole kohaga ei ole mõtet...telefoni otsas oli pingelisem, aga ka huvitavam, kastis on igavam kuid kontakt kliendiga on vahetum......
...kuid suures plaanis, pole see päris see töö, mida ma teha tahaksin....ma ei ole nii inimeste inimene ja mulle ei paku huvi kellelegi puhkusepakette soojale maale pähe määrida, ma ei suuda seda tõsiselt võtta.....ei huvita noh......
Tore selle töö juures on olnud toredad kolleegid...pole ammu sellistes kogustes endast nii erinevaid inimesi kohanud, kõik minust teistmoodi, kuid äärmiselt toredad inimesed...ma olen tänulik, et ma nendega koos olen tööd saanud rabada.....neid jääb võib olla hingki pisut igatsema....
Muidu aga on meel eilsete tundemöllude taustal tagasihoidlikult rõõmsameelne, tiritamm ei kasva, kuid mul on siiski siiralt hea meel, et ma siin suvel istuma ei pea ja ühtegi laevapiletit enam müüma ei pea, võin hoopis rahulikult oma kooliasjadega tegeleda ja lastega metsas möllata ja suve nautida...niipalju kui selleks mahti jääb....eks vaatab, mis sügisel saab, kuidas ja kuhu ja miks...vaatab ja näeb....
...Kunagi tuleb kindlasti jälle ka tööle minna....
...kuid sellele ma veel ei mõtle....
...las väike peake tegeleb vahepeal muuga ka....
reede, mai 30, 2008
kolmapäev, mai 28, 2008
Kogu tänane päev on möödunud kuidagi üle noatera...algusest pea et otsani välja..töölejõudmisest lõppedes haldjatantsu pärale jõudmisega, minu virtuaalsesse postkasti......kõik on läinud lõpuks üle ootuste hästi vist, kuid toda minekut on saatnud tugev pinge ja ohutunne, et kõik kisub eriliselt halvasti......ja see on omajagu tüütult kurnav....
Koju jõudes valdas mind juba igaljuhul soov end täisulatuses kandadest juukse, peast eemale jääva, otsani veini uputada...selleks otstarbeks sai muretsetud ka poolteist liitrit veinijooki, hoolimata sealjuures vähimatki pangaarvest... praeguseks hetkeks on saavutatud olek, kus on juba natuke tuim olla.....
Tegelikult tahtsin ma jagada, hirmsal kombel, tahtsin jagada, ent sel hetkel kui selleks sobiv hetk tundus avalduvat....ei olnud enam kellegagi seda teha....mitte vähemalt nii nagu ma oskasin tol hetkel ette kujutada.....ja hetkega jõudis kohale meeletu üksinduse hurmav-hirmutav tundmuslik taju.......vastasin antule eemaletõukava trotslikkusega.....
...meid ei ole olemas, on vaid üksikolelus, põkkumistega....on vaid mina ja seal ümber olev mull...ning loota, et keegi jaksab tunda pidevat huvi, mis toimub mullis või sinus, on liig....sest see on hirmus väsitav ja tähendab sinu oma mulli võtmist vast....ning too pole sugugi võimalik koguaeg, eriti siis kui endas ja oma mullis niigi tundub tegemist olevat, ilma sinutagi.....
Tegelikult ma ei tea, kust on pärit minu ideaal, et saab jagada, et kusagil saab jagada alati.... sest leidub too, kes jaksab tunda huvi, alati.... ja ei lepi sugugi pääseteedega, mis pagemiseks viisakusest ikka jäetakse....
Jahh, ega ma olen äärmusteni isekas ka, mulle tundus, et teiselt poolt ei tahetud sugugi jagada...taheti sulgeda välja...ja olla....ning las olla, olgu.....lihtsalt...aga võib ju olla, et ma tegeliku sootuks mõistmata jätsin....
Ma kusagil sisimas mõistan, et tegelikult ei saa keegi, kunagi kellestki teisest päriselt aru...ma suudan aksepteerida noid paratamatusest paratamatult tekkivaid kohaseid üksinduse tunde hetki, mis ajuti suisa vägisi vägagi nauditavad olla saavad ja vabaduse annavad....
....aga kusagil sisemas on mus naiivne soovitäis ootus, et päriselt, päris ideaalvariandis on võimalik tajumuslik hingeline lähedus ja on võimalik see, et teise hingel väga ei trambita, vaid vaid vahel astutakse kergelt varbale....et natuke vähemalt üritatakse tajuda....et, et, et....ma õigupoolst ei tea, mis see on, mis siia otsa käib....
Veiniost selleks, et tuimestada on täna oma eesmärgi saavutanud.... murele kohta ei antud....on ainult kerged värelused ja nõrgad tuiked kahtluste manuses....ja see on hea, sest nad jäävad küll meelde, kuid hetkel ei tekita katkestusi siduvates läbistuvates liigutustes...panevad vaid mõtlema nii kaua kui silm lõpuks plõksakaga kinni vajub....
Koju jõudes valdas mind juba igaljuhul soov end täisulatuses kandadest juukse, peast eemale jääva, otsani veini uputada...selleks otstarbeks sai muretsetud ka poolteist liitrit veinijooki, hoolimata sealjuures vähimatki pangaarvest... praeguseks hetkeks on saavutatud olek, kus on juba natuke tuim olla.....
Tegelikult tahtsin ma jagada, hirmsal kombel, tahtsin jagada, ent sel hetkel kui selleks sobiv hetk tundus avalduvat....ei olnud enam kellegagi seda teha....mitte vähemalt nii nagu ma oskasin tol hetkel ette kujutada.....ja hetkega jõudis kohale meeletu üksinduse hurmav-hirmutav tundmuslik taju.......vastasin antule eemaletõukava trotslikkusega.....
...meid ei ole olemas, on vaid üksikolelus, põkkumistega....on vaid mina ja seal ümber olev mull...ning loota, et keegi jaksab tunda pidevat huvi, mis toimub mullis või sinus, on liig....sest see on hirmus väsitav ja tähendab sinu oma mulli võtmist vast....ning too pole sugugi võimalik koguaeg, eriti siis kui endas ja oma mullis niigi tundub tegemist olevat, ilma sinutagi.....
Tegelikult ma ei tea, kust on pärit minu ideaal, et saab jagada, et kusagil saab jagada alati.... sest leidub too, kes jaksab tunda huvi, alati.... ja ei lepi sugugi pääseteedega, mis pagemiseks viisakusest ikka jäetakse....
Jahh, ega ma olen äärmusteni isekas ka, mulle tundus, et teiselt poolt ei tahetud sugugi jagada...taheti sulgeda välja...ja olla....ning las olla, olgu.....lihtsalt...aga võib ju olla, et ma tegeliku sootuks mõistmata jätsin....
Ma kusagil sisimas mõistan, et tegelikult ei saa keegi, kunagi kellestki teisest päriselt aru...ma suudan aksepteerida noid paratamatusest paratamatult tekkivaid kohaseid üksinduse tunde hetki, mis ajuti suisa vägisi vägagi nauditavad olla saavad ja vabaduse annavad....
....aga kusagil sisemas on mus naiivne soovitäis ootus, et päriselt, päris ideaalvariandis on võimalik tajumuslik hingeline lähedus ja on võimalik see, et teise hingel väga ei trambita, vaid vaid vahel astutakse kergelt varbale....et natuke vähemalt üritatakse tajuda....et, et, et....ma õigupoolst ei tea, mis see on, mis siia otsa käib....
Veiniost selleks, et tuimestada on täna oma eesmärgi saavutanud.... murele kohta ei antud....on ainult kerged värelused ja nõrgad tuiked kahtluste manuses....ja see on hea, sest nad jäävad küll meelde, kuid hetkel ei tekita katkestusi siduvates läbistuvates liigutustes...panevad vaid mõtlema nii kaua kui silm lõpuks plõksakaga kinni vajub....
esmaspäev, mai 26, 2008
Nädalavahetusel pidas minu püha perekond sünnipäevi, sünnipäevi oli kogunenud selleks hetkeks juba kolm, mis kõik pidamata olid jäänud...noh aus olles tegelikult suisa neli aga too viimane oli juba nii paksu unustusehõlma alla vajunud, et meenutuseks sai vaid välja juuritud üks ilusas karbis Jameson, ei muud.... Olemine algas juba varahommikul kui tallinlased kõigi oma kodinatega Taaralinna maabusid ja all korrusel talgute raames tolmutama kukkusid...mina magasin sellel ajal veel küll õndsalt, kuid kuulda sai sellest õhtuni välja.
Kui me Tähepoisiga trepil pahaaimamatult keskpäevast hommikukohvi jõime, tabas minu püha fahmiil, vähendatud kooseisus küll, meid ootamatult selja tagant... paar kohmetut tutvustust ja juba ma olingi kaasatud ürituse ettevalmistuskomitee köögitoimkonda, Tähepoisi suutsime mõneks tunniks siiski säästa ja eksiili saata.......
Pärastlõunal, kui salatid hakitud ja esimesed veinid joodud ning viimane ostlemistiir linnapeal tehtud, hakkas pihta vali grillimine ja pidutsemine tagaaias, ei läinud palju vaja, kui välja said toodud lauluraamatud ja suur katkine pasun...melu jagus, valju laulujoru ja mõne emotsionaalsemagi noodiga tunniks kolmeks vast, siis hakkas vanematel külm ja pool seltskonda puges tuppa peitu, nooremad ja uljamad jäid lihamaialt edasi grillima, sest tuli pajas soojendas õllega päris hästi...
...pärast naabrivalve tõhususe tõestust, paari kiirema jooksusammuga noormeestele, ja elevusega naiste seas, tuli peoperemehel mõte sauna teha... hea mõte oli....saun oli suitsusees grillimisele ilusaks lõpuks...miks pärast sauna, veel ikkagi sellele Jamesonile tuli päkad silma ajad, seda ma ei tea....
...seda kuidas me punkrisse jõudsime, ma veel mäletan, hilisemast tegevistikust on mul kah paar ähmasemat mälupilti, kuid seda, mis tingimustel lõpuks magama jäädi, ma enam küll ei mäleta.....
Hommik oli pehmelt öeldes sinine.... ülestõusmine oli sunnitud ja käis vastu igale mõistuserakule peas....kuid sai siiski suuremate vahejuhtumiteta teostatud, ning eesmärgiks seatud püha perekonna Tallinna poole ärasaatmine toimus tõrgeteta...
Pärastisest tegusast päevast ajalugu vaikib...kleepusime Tähepoisiga minu suure voodi linade vahele. Õhtul küll korra tõusime, kuid ainult selleks, et näljast tigedat ihu vähe kosutada ja massu rongile saata, siis vajusime tagasi....järgmise keskpäevani....
Täna aga olen ma ulakas tujus...tahaks teha, tahaks teha igasugu lollusi ja rumalusi ning huilata pärast laginal.....aga ei saa, ei saa, sest ma olen jälle siin pagana hiinapiina kastis...vastas kellamüüja tibi valges pusas........õnneks, ei ole enam palju kannatada..... ja siis...ja siis ma ütlen, siis saab lollusi kamalutega....
Kui me Tähepoisiga trepil pahaaimamatult keskpäevast hommikukohvi jõime, tabas minu püha fahmiil, vähendatud kooseisus küll, meid ootamatult selja tagant... paar kohmetut tutvustust ja juba ma olingi kaasatud ürituse ettevalmistuskomitee köögitoimkonda, Tähepoisi suutsime mõneks tunniks siiski säästa ja eksiili saata.......
Pärastlõunal, kui salatid hakitud ja esimesed veinid joodud ning viimane ostlemistiir linnapeal tehtud, hakkas pihta vali grillimine ja pidutsemine tagaaias, ei läinud palju vaja, kui välja said toodud lauluraamatud ja suur katkine pasun...melu jagus, valju laulujoru ja mõne emotsionaalsemagi noodiga tunniks kolmeks vast, siis hakkas vanematel külm ja pool seltskonda puges tuppa peitu, nooremad ja uljamad jäid lihamaialt edasi grillima, sest tuli pajas soojendas õllega päris hästi...
...pärast naabrivalve tõhususe tõestust, paari kiirema jooksusammuga noormeestele, ja elevusega naiste seas, tuli peoperemehel mõte sauna teha... hea mõte oli....saun oli suitsusees grillimisele ilusaks lõpuks...miks pärast sauna, veel ikkagi sellele Jamesonile tuli päkad silma ajad, seda ma ei tea....
...seda kuidas me punkrisse jõudsime, ma veel mäletan, hilisemast tegevistikust on mul kah paar ähmasemat mälupilti, kuid seda, mis tingimustel lõpuks magama jäädi, ma enam küll ei mäleta.....
Hommik oli pehmelt öeldes sinine.... ülestõusmine oli sunnitud ja käis vastu igale mõistuserakule peas....kuid sai siiski suuremate vahejuhtumiteta teostatud, ning eesmärgiks seatud püha perekonna Tallinna poole ärasaatmine toimus tõrgeteta...
Pärastisest tegusast päevast ajalugu vaikib...kleepusime Tähepoisiga minu suure voodi linade vahele. Õhtul küll korra tõusime, kuid ainult selleks, et näljast tigedat ihu vähe kosutada ja massu rongile saata, siis vajusime tagasi....järgmise keskpäevani....
Täna aga olen ma ulakas tujus...tahaks teha, tahaks teha igasugu lollusi ja rumalusi ning huilata pärast laginal.....aga ei saa, ei saa, sest ma olen jälle siin pagana hiinapiina kastis...vastas kellamüüja tibi valges pusas........õnneks, ei ole enam palju kannatada..... ja siis...ja siis ma ütlen, siis saab lollusi kamalutega....
neljapäev, mai 22, 2008
Kaaren tundis, et ta on eksinud....ära eksinud....või lihtsalt eksinud, see vist ei olnudki oluline...detailide täpsus sellises pahameeles oli liigne luksus......Kaaren oli kuri, ta oli niiii kuri, et tahtis mõistuse võtta, kuigi polnud vist midagi enam võtta, ning kurb ja abitu sellest kõigest kokku....Ta oleks tahtnud enesest lihtsalt lahti saada, väikesteks tükkideks rebida ja ära visata....Ta ei tulnud toime, ta ei osanud elada...persse, ta polnud kunagi osanud elada.....kuid tavaliselt ei puudutanud see suuremal määral kellegi teise perset......aga nüüd, oli tekkinud olukord, ilus olukord, manuses võimalus olla õnnelik.... aga ka seda ei osanud Kaaren kasutada..... ja seekord oli võimalus, et keegi teine saab samuti haiget....
Kaaren vihkas ennast sel hetkel aga ta vihkas elu veel rohkem....mille kuradi pärast, olid temale kõik asjad ilma kasutusjuhendita serveeritud....ja nii keerulistes pakendites... ta ei osanud niimoodi ju neid kasutada, ta ei osanud olla, ta ei osanud elada, ta ei osanud olla õnnelik ja mitte teha teistele haiget....ta pea oli täis suuri ja ilusaid mõtteid, kuid need ei läinud selle maailmaga kokku, keegi oli ta valesse kohta saatnud, keegi oli teinud rumalat nalja ja Kaarnal oli endast ning neist, kes tema ümber olid pillutud, hale....
Ta oli valmis andma loobumisvõidu...ärge andke mulle õnne sellistes keerulistes pakendites.....ma ei oska neid avada, ma lõhun nad ära ja teised mu kõrval saavad samuti haiget...sisistas ta läbi pisarate...
...ta tundis kuidas afektiseisund hakkas kergelt järele andma.....ta vappus üle keha ja vajus ulgudes voodile.....kurbuse, viha, haleduse, abituse, uhkuse ja armastuse segune tundelaine voolas tast üle....
....Kaarnal oli häbi....ta oli liiga uhke iseenda käitumise jaoks, see tegi haiget......
Kaaren oleks tahtnud sündida aega, kus ta oleks osanud elada, oleks osanud olla õnnelik...või üldse mitte sündida või anda loobumisvõidu, viimast ei suutnud ta teha, sest armastas ennast selleks liiga palju, lootis liiga palju......ta teadis, et see kõik on idiootne...ta teadis, et see kõik on mõistusevastane, arutu ja iga palve oleks juba liiga palju palutud....kuid kusagil tagasagaras oli lootus, see näotu lootus, mis hoidis elu.....äkki siiski...kord keegi annab andeks....
Kaaren vihkas ennast sel hetkel aga ta vihkas elu veel rohkem....mille kuradi pärast, olid temale kõik asjad ilma kasutusjuhendita serveeritud....ja nii keerulistes pakendites... ta ei osanud niimoodi ju neid kasutada, ta ei osanud olla, ta ei osanud elada, ta ei osanud olla õnnelik ja mitte teha teistele haiget....ta pea oli täis suuri ja ilusaid mõtteid, kuid need ei läinud selle maailmaga kokku, keegi oli ta valesse kohta saatnud, keegi oli teinud rumalat nalja ja Kaarnal oli endast ning neist, kes tema ümber olid pillutud, hale....
Ta oli valmis andma loobumisvõidu...ärge andke mulle õnne sellistes keerulistes pakendites.....ma ei oska neid avada, ma lõhun nad ära ja teised mu kõrval saavad samuti haiget...sisistas ta läbi pisarate...
...ta tundis kuidas afektiseisund hakkas kergelt järele andma.....ta vappus üle keha ja vajus ulgudes voodile.....kurbuse, viha, haleduse, abituse, uhkuse ja armastuse segune tundelaine voolas tast üle....
....Kaarnal oli häbi....ta oli liiga uhke iseenda käitumise jaoks, see tegi haiget......
Kaaren oleks tahtnud sündida aega, kus ta oleks osanud elada, oleks osanud olla õnnelik...või üldse mitte sündida või anda loobumisvõidu, viimast ei suutnud ta teha, sest armastas ennast selleks liiga palju, lootis liiga palju......ta teadis, et see kõik on idiootne...ta teadis, et see kõik on mõistusevastane, arutu ja iga palve oleks juba liiga palju palutud....kuid kusagil tagasagaras oli lootus, see näotu lootus, mis hoidis elu.....äkki siiski...kord keegi annab andeks....
kolmapäev, mai 14, 2008
Motivatsioonitus...tabas äkki painav teadmine mu pead....
...jahh just, täielik motiveeringu puuduolek, millel on tavaks elu irooniamaiguliselt põnevaks teha, sest teatav põletav agoonia tahtmatust vegeteerimisest on ju ometi puhas arooniaplekiline põnevus....
...ma tean küll, mida selle kohta eriti targutajalikult öelda võiks - prioriteetide paigutuslikud äpardused ja kevad...
...kuulen suisa kellegi eriti mainitsevat häält oma peas - Sul on ju prioriteedid paigast ära. Mõtle natuke/hoolega järgi!
Hähh...aga ma ei ole nõus, mitte karvavõrdki, mu prioriteedi on täiesti paiklikud, nad on lihtsalt natuke teisel kohal, kui olukord võib olla mõneti nõuaks....või vähemalt on kusagil msikine terve mõistuse kripeldus, tulevikuaimdus ja kohusetunne segatuna kohukese tundega. Kokku annab see kõik teatava äreva sunduse teadmiseks, et vbl peaks tegema tööd ja olema asjalik, et peaks ja võib ju olla, et suisa lausa peabki pühendama vähe rohkem ennast õppimisele....
...jahh jahh jahh... olen teoorias nõus, aga praktikas, siin kastis, nüüd ja praegu puudub igasugune tahe teha seda pagana tüütut tööd....
...õppida veel võiks, kindlasti mitte siin kastis, kui leiaks natukene pikema aja ja ruumi, milles võimalus sukelduda natuke sügavamale entusiastlikku huvvi, millest sünniks keskendumine. Aga hetkel kirjeldatud ruumilist aega pole või kui on siis vaid hetketi ainult jao poolest killuke, mis tapab oma piiratusega kogu entusiasmi ja tekitab haiglasliku paratamatusega kokkujooksmis- ja allajäämistunnet, mis ei motiveeri, kohe absoluutselt mitte....ta pagendab vaid....
Hähh...ja virisengi...aga ainult praegu ja siin.....sest seal, seal olen ma armunud...ning on ilus...seal on teistsugused mõtted, seal on tahtmine ja motivatsioon olla, seal on hea...ma varsti lähengi siit ära, see lohutab...aga seniajani...seniajani virisen....sest kuidas muidu neid luusivaid tunnid kastis mööduksid...
...jahh just, täielik motiveeringu puuduolek, millel on tavaks elu irooniamaiguliselt põnevaks teha, sest teatav põletav agoonia tahtmatust vegeteerimisest on ju ometi puhas arooniaplekiline põnevus....
...ma tean küll, mida selle kohta eriti targutajalikult öelda võiks - prioriteetide paigutuslikud äpardused ja kevad...
...kuulen suisa kellegi eriti mainitsevat häält oma peas - Sul on ju prioriteedid paigast ära. Mõtle natuke/hoolega järgi!
Hähh...aga ma ei ole nõus, mitte karvavõrdki, mu prioriteedi on täiesti paiklikud, nad on lihtsalt natuke teisel kohal, kui olukord võib olla mõneti nõuaks....või vähemalt on kusagil msikine terve mõistuse kripeldus, tulevikuaimdus ja kohusetunne segatuna kohukese tundega. Kokku annab see kõik teatava äreva sunduse teadmiseks, et vbl peaks tegema tööd ja olema asjalik, et peaks ja võib ju olla, et suisa lausa peabki pühendama vähe rohkem ennast õppimisele....
...jahh jahh jahh... olen teoorias nõus, aga praktikas, siin kastis, nüüd ja praegu puudub igasugune tahe teha seda pagana tüütut tööd....
...õppida veel võiks, kindlasti mitte siin kastis, kui leiaks natukene pikema aja ja ruumi, milles võimalus sukelduda natuke sügavamale entusiastlikku huvvi, millest sünniks keskendumine. Aga hetkel kirjeldatud ruumilist aega pole või kui on siis vaid hetketi ainult jao poolest killuke, mis tapab oma piiratusega kogu entusiasmi ja tekitab haiglasliku paratamatusega kokkujooksmis- ja allajäämistunnet, mis ei motiveeri, kohe absoluutselt mitte....ta pagendab vaid....
Hähh...ja virisengi...aga ainult praegu ja siin.....sest seal, seal olen ma armunud...ning on ilus...seal on teistsugused mõtted, seal on tahtmine ja motivatsioon olla, seal on hea...ma varsti lähengi siit ära, see lohutab...aga seniajani...seniajani virisen....sest kuidas muidu neid luusivaid tunnid kastis mööduksid...
Kohmetus....äkiline reaksioon, mõnele teravale, tavatule, ootamatule läbinägevale lausele või olukorrale, hetkeks ei oska midagi teha - piinlik on.....vaba olemine saab hetkega üldse enam mitte nii vabaga vahetatud...kogu olemus barrikaadidel kaitsepositsioonis, nagu siil kerra keeratult ja okkad turris...ootamas järgmist sõna, lauset või tegu, et põhjendatult solvuda, rünnata, veelgi suuremasse piinlikkusse langeda ning ennast välja vabandama hakata, maha rahuneda.
...üsna vastik ühesõnaga....kuid millegi pärast praegusel pikemal hetkel sagenenud nähtus minu elus...ma tean küll miks, aga sellegi poolest, ma olen selleks liiga uhke, ma võtan kõike liiga isiklikult ja minu ebakindlus toitub kohmetusest ja on talle parimaks kasvulavaks......
....kohmetus ei sobi mulle..
...üsna vastik ühesõnaga....kuid millegi pärast praegusel pikemal hetkel sagenenud nähtus minu elus...ma tean küll miks, aga sellegi poolest, ma olen selleks liiga uhke, ma võtan kõike liiga isiklikult ja minu ebakindlus toitub kohmetusest ja on talle parimaks kasvulavaks......
....kohmetus ei sobi mulle..
kolmapäev, mai 07, 2008
Eelmisel nädalal oli puhkus..elik puudus kohustus tulla tööpostile, oli hea....
Põgenesime teisipäeval tähepoisi ja koeraga maale... tee oli pikk, aga mis sa hing teed, kui blond neiu, sasipäine poiss ning väike koeraniru ei näe päikselisel teepervel seistes just liialt usaldusväärsed välja...aga meelt ei jõudnud heita, enne võeti peale ja viidi peaaegu Paidesse ja sealt edasi alguses peaaegu Ardusse, hiljem hoopis kaugemale....ja kohal me olimegi...
Saunas, jões, ojas, köögis, roosas toas, sinises toas, sauna peal, peetri majas, kilplaste nõukojas, grilli ääres, õuel, pöönigul, rabas....kahekesi, kolmekesi, mitmekesi.....irmus hea oli olla, keegi helistanud ja kui helistas, siis ei kuulnud, keegi ei tüüdanud, kellelgi ei olnud kiire, ümberringi oli ligi hiiliv suvine olemus, metshaned, mustad tähised ööd, paljad varbad ja pori nende vahel.....
Linna tagasi oli plaan jõuda ehk juba neljapäeval, millest sai reede, mis moondus sujuvalt laupäevaks, pühapäeva peale lõunal leidsimegi end justkui havi käsul Tartust....koer, tähepoiss ja mina...Linna olid vahepeal jõudnud suvi ja rohelus ning puhkuse ots, koos väikese mure kibrutusega kulmude vahel.....
.....
Põgenesime teisipäeval tähepoisi ja koeraga maale... tee oli pikk, aga mis sa hing teed, kui blond neiu, sasipäine poiss ning väike koeraniru ei näe päikselisel teepervel seistes just liialt usaldusväärsed välja...aga meelt ei jõudnud heita, enne võeti peale ja viidi peaaegu Paidesse ja sealt edasi alguses peaaegu Ardusse, hiljem hoopis kaugemale....ja kohal me olimegi...
Saunas, jões, ojas, köögis, roosas toas, sinises toas, sauna peal, peetri majas, kilplaste nõukojas, grilli ääres, õuel, pöönigul, rabas....kahekesi, kolmekesi, mitmekesi.....irmus hea oli olla, keegi helistanud ja kui helistas, siis ei kuulnud, keegi ei tüüdanud, kellelgi ei olnud kiire, ümberringi oli ligi hiiliv suvine olemus, metshaned, mustad tähised ööd, paljad varbad ja pori nende vahel.....
Linna tagasi oli plaan jõuda ehk juba neljapäeval, millest sai reede, mis moondus sujuvalt laupäevaks, pühapäeva peale lõunal leidsimegi end justkui havi käsul Tartust....koer, tähepoiss ja mina...Linna olid vahepeal jõudnud suvi ja rohelus ning puhkuse ots, koos väikese mure kibrutusega kulmude vahel.....
.....
laupäev, aprill 26, 2008
Kaaren põrnitses suurde peeglisse esikuseinal....peeglist paistsid suitsurõngad, mis laisalt lae poole purjetasid ning kiivalt piipu popsiva peegli Kaarna nägu varjasid. Kaaren astus paar sammu peegli poole, pani käe vastu siledat klaasi ja üritas tahvlilt enda karrikatuuri kustutava õpetaja vastikusega suitsu peeglilt maha nühkida. "Sa oled valel pool, loll!" kostus järgmisel hetkel Kaarna kõrvu tema enda hääl...
Kaaren taganes ehmatusega paar sammu....."Ma tean!" urises ta enda sees vaikselt vastuseks.
"Aga ikka ei saanud rahu enne, kui järgi proovisid! Millal sa viimaks õpid, kullakene, et alati ei pea kõige pasa sisse astuma selleks, et aru saada, millega on tegu!" irvitas Kaaren peegli tagant.
Kaaren heitis pilgu maha. Ta tundis kuidas enesevalitsus tööpäeva lõpetas, kollektiivselt lahkus ning välisukse lustaka klõpsatusega enda järel kinni lõi.
Ta vaatas uuesti peeglisse....vanemad suitsurõngad olid lae all just imeilusa mööbiuse lehe moodustanud ning hõljusid võidukalt avatud katuseakna poole, nooremad katsid vanematelt õpitud visadusega vaatevälja seal, kus oleks pidanud paistma Kaaren.... isegi elavast kujutlusvõimest ei piisanud, et end seal näha....
Kaaren krigistas vaikiva abitusega hambaid ja surus suu kriipsuks kokku. Ta vaatas enda ümber, et leida esimene raskem ese, mis peeglile paituseks saata.....ta oli sunnitud nentima, et esikus valitses raskete esemete ikaldus või suisa üleüldine asjade kriis, ainuke, mis üldse silma hakkas, oli topitud piip peeglilaual....
Närvide rahustuseks, mõtles Kaaren ja süütas piibu. Piip maitses hea ja andis Kaarnale puuduva pidepunkti. Viha küll ei lahtunud kuid popsimine viis mõtted mujale.
"Kas sa läksid ära?" küsis Kaaren teiselt poolt peeglit ärevalt.
Vastust ei tulnud. "ALL-LOO! KAS SA LÄKSID ÄRA?" hüüdis ta kui vaikus hirmutama hakkas. Endiselt ei vastanud keegi. Õhk oli täis paksu tubakasuitsu ja peegel ei paistnud enam kätte.
Peegli Kaaren viskas piibu nurka ja hüüdis veel korra, nüüd ta kartis juba väga.
Keegi ei vastanud endiselt....
Täielik vaikus....kui välja arvata, see kusagilt kaugelt imbuv piibupopsutamise heli, mis ajuti tundus võtvat irvitavaid noote....
Kaaren taganes ehmatusega paar sammu....."Ma tean!" urises ta enda sees vaikselt vastuseks.
"Aga ikka ei saanud rahu enne, kui järgi proovisid! Millal sa viimaks õpid, kullakene, et alati ei pea kõige pasa sisse astuma selleks, et aru saada, millega on tegu!" irvitas Kaaren peegli tagant.
Kaaren heitis pilgu maha. Ta tundis kuidas enesevalitsus tööpäeva lõpetas, kollektiivselt lahkus ning välisukse lustaka klõpsatusega enda järel kinni lõi.
Ta vaatas uuesti peeglisse....vanemad suitsurõngad olid lae all just imeilusa mööbiuse lehe moodustanud ning hõljusid võidukalt avatud katuseakna poole, nooremad katsid vanematelt õpitud visadusega vaatevälja seal, kus oleks pidanud paistma Kaaren.... isegi elavast kujutlusvõimest ei piisanud, et end seal näha....
Kaaren krigistas vaikiva abitusega hambaid ja surus suu kriipsuks kokku. Ta vaatas enda ümber, et leida esimene raskem ese, mis peeglile paituseks saata.....ta oli sunnitud nentima, et esikus valitses raskete esemete ikaldus või suisa üleüldine asjade kriis, ainuke, mis üldse silma hakkas, oli topitud piip peeglilaual....
Närvide rahustuseks, mõtles Kaaren ja süütas piibu. Piip maitses hea ja andis Kaarnale puuduva pidepunkti. Viha küll ei lahtunud kuid popsimine viis mõtted mujale.
"Kas sa läksid ära?" küsis Kaaren teiselt poolt peeglit ärevalt.
Vastust ei tulnud. "ALL-LOO! KAS SA LÄKSID ÄRA?" hüüdis ta kui vaikus hirmutama hakkas. Endiselt ei vastanud keegi. Õhk oli täis paksu tubakasuitsu ja peegel ei paistnud enam kätte.
Peegli Kaaren viskas piibu nurka ja hüüdis veel korra, nüüd ta kartis juba väga.
Keegi ei vastanud endiselt....
Täielik vaikus....kui välja arvata, see kusagilt kaugelt imbuv piibupopsutamise heli, mis ajuti tundus võtvat irvitavaid noote....
esmaspäev, aprill 21, 2008
Vahel olen ma ikkagi algusest lõpuni tobe....no jumal teab miks, aga olen...ikka jube tobe lihtsalt... oskamata oma tobeduses oma tobedusega midagi peale hakata....täitsa naljakas hakkab lõpuks, kui just kõht või pea või tiivanukk samal ajal ei valuta....
Sealjuures muide pole too tobedus sugugi mitte halb või sugugi veel vähem hea... ta lihtsalt on.....ja samalajal tahaks lihtsalt natuke vähem tobe olla....
Praegu olen ma algusest lõpuni tobe....pea on mingeid naljakaid tobemõtteid täis ja tobe on olla, umbes nagu üheksandas klassis, kui ühte klassivenda olin ära armunud, või nagu keska alguses, kui ühte teise klassivenda olin ära armunud või nagu ülikooli esimesel aastal, kui ühe kursavenna sõpra olin ära armunud.....aga üldse mitte niimoodi nagu nende teistega... Aga nood teised ongi alati teistsugused olnud, nad on olnud rohkem minu peas kui päriselt olemas, nood tobedust tekitavad on aga kõik päriselt olemas......või vähemalt olen ma nii arvanud, sest nad on niikuinii jube kaugel olnud, et päriselt näha või teada saada....jahh....nohh...ja nii ongi...
...eks ma siis olen natuke tobe edasi...küllap see läheb jälle üle ja tuleb jälle kaarega tagasi....oeh....tobekägu...
Sealjuures muide pole too tobedus sugugi mitte halb või sugugi veel vähem hea... ta lihtsalt on.....ja samalajal tahaks lihtsalt natuke vähem tobe olla....
Praegu olen ma algusest lõpuni tobe....pea on mingeid naljakaid tobemõtteid täis ja tobe on olla, umbes nagu üheksandas klassis, kui ühte klassivenda olin ära armunud, või nagu keska alguses, kui ühte teise klassivenda olin ära armunud või nagu ülikooli esimesel aastal, kui ühe kursavenna sõpra olin ära armunud.....aga üldse mitte niimoodi nagu nende teistega... Aga nood teised ongi alati teistsugused olnud, nad on olnud rohkem minu peas kui päriselt olemas, nood tobedust tekitavad on aga kõik päriselt olemas......või vähemalt olen ma nii arvanud, sest nad on niikuinii jube kaugel olnud, et päriselt näha või teada saada....jahh....nohh...ja nii ongi...
...eks ma siis olen natuke tobe edasi...küllap see läheb jälle üle ja tuleb jälle kaarega tagasi....oeh....tobekägu...
pühapäev, aprill 20, 2008
Kaaren heitis igatseva pilgu aknast välja.....tal oli endast hale ja ta igatses kuhugi, kus oleks hea, kus oleks parem kui siin......Kaaren tundis, kuidas viimaste päevadega aina rohkem ja rohkem varjuks muutus, kuidas ta iga päevaga aina rohkem ja rohkem ära kadus, kuhugi naljakasse äraolemisse vajus.....Ta enesetunne ei olnud päevadega suurt halvenenud.... tablettide võtmise algusest peale oli kogu aeg olnud samaselt ebameeldiv.....virisema ajav valu ja keeramine kõhus, mis rikkusid tuju ja väsitasid, kerge vedeliku puudus, kohatine peavalu.... viimase kahe päevaga hakkas asi aga mõistuse peale.....Kaaren tundis, kuidas ta mõte tsüklisse kukkus ja ta ei jaksanud enam vastu võidelda, ta ei jaksanud enam sisendada enesele positiivsust ja kui kedagi tuttavat kõrval ei olnud, kellega suhtlemine oleks sundinud ennast adekvaatsena hoidma, siis kadus ta enda sisse ära ja muutus teistele nähtamatuks...Varem polnud ta nii endasse kadunud, kuid täna oli see juhtunud, otse käigu pealt kesklinnas....Kaaren oli vajunud sügavasse mitteolemisse, mis enesetunnet natuke leevendas....korraga aga rataskaevu ja pika tänava ristis jooksis üks keskealine prillidega naine talle, teda nägemata, otsa.... kuigi Kaaren kõndis keset teed ei olnud naine teda lihtsalt märganud ega teinud seda pärast kokkupõrgetki, oli vaid kerges segaduses, justkui taipamata, mille otsa ta komistanud oli, ja jooksis siis sõna lausumata edasi...
...hiljem kui Kaaren rongi peal istus, üritas ta kolm peatusevahet piletöri tähelepanu võita ja piletit osta....kuid piletör, kas ei näinud teda üldse või nägi tema asemel kedagi, kellele ta oli juba pileti müünud.....
Kaaren mõtles, et peaks midagi ütlema, karjatama, varrukast sikutama, ent ta oli liiga ära, et selgitada, teha selgeks, et ta on olemas ja tal ei ole veel piletit... tal oli piisavalt halb olla, et suu lahti tegemine ja suhtlemine liiga tegid.... valutum oli jääda nähtamatuks ja vaikselt pingi peale ära hajuda....natuke südametunnistus küll krpiledas, kuid kõhus keerav hommikusöök oli tunduvalt häirivam......
....Kaaren oli jälle väsinud....ta tahtis jälle magada....ta tahtis, et ta ei tahaks nii, sest see hirmutas teda, ta oli viimase ööpäeva jooksul juba 12h maganud eelmisest ja üleeemisest oli ta samuti keskmiselt poole maha maganud...ta tundis et see ei ole normaalne, ta oli mures ja ta tundis, et varsti polnud tast muud alles kui vari..... see kõik hakkas mõistuse peale....
...hiljem kui Kaaren rongi peal istus, üritas ta kolm peatusevahet piletöri tähelepanu võita ja piletit osta....kuid piletör, kas ei näinud teda üldse või nägi tema asemel kedagi, kellele ta oli juba pileti müünud.....
Kaaren mõtles, et peaks midagi ütlema, karjatama, varrukast sikutama, ent ta oli liiga ära, et selgitada, teha selgeks, et ta on olemas ja tal ei ole veel piletit... tal oli piisavalt halb olla, et suu lahti tegemine ja suhtlemine liiga tegid.... valutum oli jääda nähtamatuks ja vaikselt pingi peale ära hajuda....natuke südametunnistus küll krpiledas, kuid kõhus keerav hommikusöök oli tunduvalt häirivam......
....Kaaren oli jälle väsinud....ta tahtis jälle magada....ta tahtis, et ta ei tahaks nii, sest see hirmutas teda, ta oli viimase ööpäeva jooksul juba 12h maganud eelmisest ja üleeemisest oli ta samuti keskmiselt poole maha maganud...ta tundis et see ei ole normaalne, ta oli mures ja ta tundis, et varsti polnud tast muud alles kui vari..... see kõik hakkas mõistuse peale....
laupäev, aprill 19, 2008
Leidsin täna voodi alt plaadi....ma aiman, kuidas ta sinna sattus...
Panin plaadi imelikku masinasse kohe kui pealinna suunduvas rongis valutuva kõhu ja palavikuga end kerra olin tõmmanud.....Plaadilt läbi masina voolas kõrvadesse muusika....mhmmm.....ma polnud seda plaati liiga ammu kuulanud....ma polnud liiga ammu niimoodi mõelnud
Panin plaadi imelikku masinasse kohe kui pealinna suunduvas rongis valutuva kõhu ja palavikuga end kerra olin tõmmanud.....Plaadilt läbi masina voolas kõrvadesse muusika....mhmmm.....ma polnud seda plaati liiga ammu kuulanud....ma polnud liiga ammu niimoodi mõelnud
reede, aprill 18, 2008
Täna puhkan palaviku roosidel...
...täitsa veider on.... ma olin juba päris ära unustanud need väikesest sisemisest temperatuuritõusust tekkivad nihked.....kuidas liikmed ja pea muutuvad aina raskemaks ja raskemaks ning meel vajub aeglaselt kuhugi ära, mingisse naljakasse letargiasse, mõtlemisvõime saab halvatud, arusaamise juhtmed tõmmatakse korraga läbi narva ja keegi teeb nende peal kulutuld, põskedele tekivad palaviku roosid ning kusagilt seest jookseb välja miskine külm, mis paneb hetketi värisema, aina enam ja enam on tahtmine pugeda kuhugi sooja ja kerida ennast kerra, sulgeda silmad, magada, ehk undki näha....kogu olemus sulgub endasse, keha ja meel võtavad kaitsepositsiooni....toimub mingi naljakas kodusõda millele oled sina tandriks....kõik on ühtaegu hästi lähedal ja väga kaugel, meel on meeletult herk ja õrn ning samas on igasugune välise tajumine pärsitud, tundub nagu keegi oleks keeranud su sisemuse väljapoole.....ning torkida ei tasu, meel saab kohe kurjaks, hammustab......
.....aga Pariisis õitsevad praegu mingid eriti ilusad puud...
...täitsa veider on.... ma olin juba päris ära unustanud need väikesest sisemisest temperatuuritõusust tekkivad nihked.....kuidas liikmed ja pea muutuvad aina raskemaks ja raskemaks ning meel vajub aeglaselt kuhugi ära, mingisse naljakasse letargiasse, mõtlemisvõime saab halvatud, arusaamise juhtmed tõmmatakse korraga läbi narva ja keegi teeb nende peal kulutuld, põskedele tekivad palaviku roosid ning kusagilt seest jookseb välja miskine külm, mis paneb hetketi värisema, aina enam ja enam on tahtmine pugeda kuhugi sooja ja kerida ennast kerra, sulgeda silmad, magada, ehk undki näha....kogu olemus sulgub endasse, keha ja meel võtavad kaitsepositsiooni....toimub mingi naljakas kodusõda millele oled sina tandriks....kõik on ühtaegu hästi lähedal ja väga kaugel, meel on meeletult herk ja õrn ning samas on igasugune välise tajumine pärsitud, tundub nagu keegi oleks keeranud su sisemuse väljapoole.....ning torkida ei tasu, meel saab kohe kurjaks, hammustab......
.....aga Pariisis õitsevad praegu mingid eriti ilusad puud...
teisipäev, aprill 15, 2008
Viriseda....jahh muidugi, ikka saab....
Töö, kellele ja miks ja miks mitte mulle, hetkel antud kujul?!
Sel teemal võiks kirjutada päris hea argumentatsiooni, teemaarenduse ja (k)ilukirjaliste näidetaga imelise keskkooli lõpukirjandliku tüki, mille puhul punkte kaotaks ainult panemata jäänud komade ja poolitusvigade pärast ja kindlasti mitte rohkem kui kümme, sest kirjand saaks igati veenev, aus ja ladus ning mõtlemisvõime olemasolu peegeldav, kuigi kõiki töökasvatuslikke põhimõtteid eirav...
Ei aga päriselt, ma üldse ei taha siin istuda ja vastata rumalate klientide rumalatele küsimustele.....tegelikult ei taha vastata tarkade klientide tarkadele küsimustele ka mitte... heal juhul võin vastata toredate klientide huvitavatele küsimustele, aga seda maili teel ja vbl ülehomme.....
Ja ma tõesti ei tea, miks Helsinki hotellid 17.04-18.04 nii täis on ja kui aus olla, siis mind isegi ei huvita...
Ja, mis mõttes Te küsite mu käest, et mida kujutab endast Milaano reis, FlyLALi kodulehel kirjaga, üks ots alates 925- eeki??? Palun pakkuge oma julge variant ja ma ütlen, kas läks täppi või mitte, ärge häbenege.....
Ja ma tõesti ei oska öelda, miks Te pole tagasi saanud lubatut 500 EEKi, ekskursioonide soodustuse arvelt, aga ma uurin ja annan Teile teada niipea kui ma midagi teada saan, luban, annan oma sõna ja visiitkaardi....
Jahh, mul on sama kahju kui Teil, et Teile kingiti just meie firma kinkekaart, millega ei saagi tellida kõiki suvalisi viimasehetke reise algusega ülehomme maailma eri paigust, minu siiras kaastunne, tõesti....
Ma tahaks raamatut lugeda, ma tahaks minna istuda rampsi ja kaevata välja teaduslikke artikleid ja õhinaga neid lugeda, ma tahaks sõita rattaga raudtee sillani ja vaadata päikeseloojangut, ma tahaks istuda kusagil kuivaval mättal ning kimuda suitsu, võib olla teha sinna juurde mõne õlle, ma tahaks vahtida lakke ja ronida kaissu, ma tahaks et ma ei peaks mõtlema, et homme on tööpäev ja täna ei saa teha seda või toda.....ohh...Ja ma üldse ei taha Teie soove ja muresid kuulata ning naeratada abivalmilt, ma ei söö lilli ja ma olen sellest kremplist siin nii lõpmata tüdinenud....pealegi, mu nina tilgub jälle ja see ei olegi üldse tore...
Töö, kellele ja miks ja miks mitte mulle, hetkel antud kujul?!
Sel teemal võiks kirjutada päris hea argumentatsiooni, teemaarenduse ja (k)ilukirjaliste näidetaga imelise keskkooli lõpukirjandliku tüki, mille puhul punkte kaotaks ainult panemata jäänud komade ja poolitusvigade pärast ja kindlasti mitte rohkem kui kümme, sest kirjand saaks igati veenev, aus ja ladus ning mõtlemisvõime olemasolu peegeldav, kuigi kõiki töökasvatuslikke põhimõtteid eirav...
Ei aga päriselt, ma üldse ei taha siin istuda ja vastata rumalate klientide rumalatele küsimustele.....tegelikult ei taha vastata tarkade klientide tarkadele küsimustele ka mitte... heal juhul võin vastata toredate klientide huvitavatele küsimustele, aga seda maili teel ja vbl ülehomme.....
Ja ma tõesti ei tea, miks Helsinki hotellid 17.04-18.04 nii täis on ja kui aus olla, siis mind isegi ei huvita...
Ja, mis mõttes Te küsite mu käest, et mida kujutab endast Milaano reis, FlyLALi kodulehel kirjaga, üks ots alates 925- eeki??? Palun pakkuge oma julge variant ja ma ütlen, kas läks täppi või mitte, ärge häbenege.....
Ja ma tõesti ei oska öelda, miks Te pole tagasi saanud lubatut 500 EEKi, ekskursioonide soodustuse arvelt, aga ma uurin ja annan Teile teada niipea kui ma midagi teada saan, luban, annan oma sõna ja visiitkaardi....
Jahh, mul on sama kahju kui Teil, et Teile kingiti just meie firma kinkekaart, millega ei saagi tellida kõiki suvalisi viimasehetke reise algusega ülehomme maailma eri paigust, minu siiras kaastunne, tõesti....
Ma tahaks raamatut lugeda, ma tahaks minna istuda rampsi ja kaevata välja teaduslikke artikleid ja õhinaga neid lugeda, ma tahaks sõita rattaga raudtee sillani ja vaadata päikeseloojangut, ma tahaks istuda kusagil kuivaval mättal ning kimuda suitsu, võib olla teha sinna juurde mõne õlle, ma tahaks vahtida lakke ja ronida kaissu, ma tahaks et ma ei peaks mõtlema, et homme on tööpäev ja täna ei saa teha seda või toda.....ohh...Ja ma üldse ei taha Teie soove ja muresid kuulata ning naeratada abivalmilt, ma ei söö lilli ja ma olen sellest kremplist siin nii lõpmata tüdinenud....pealegi, mu nina tilgub jälle ja see ei olegi üldse tore...
reede, aprill 11, 2008
Kaaren rippus pea-alaspidi hariliku jugapuu alumise oksa küljes ja üürgas laulda....
Ta meel loksus vaikselt kiikumise ja laulutakti rütmis ning üritas mitte kõrva kaudu välja kukkuda. Keeruline oli too üritus sellise ulaka tujuga, oli ta sunnitud nentima.
Mõistusel oli juba puu otsa ronimise peale paha hakanud ja ta otsustas kiiresti sääred teha, nii tilkuski ta ennast, õige vargsi alla murule sinilillede vahele.
Kaaren ei pannud viimase kadumist aga tähelegi....ta oli liiga ametis enese puuotsas hoidmise, telepaatiliste kallistuste saatmise, laulmise ja unede unustamisega.
Pealegi oli mõistus mõni aeg tagasi tal maksa täiesti üle kopsu ajanud. Selline egoistlik kaotsiminek ei olnud tolereeritav. Kaaren oli südamest solvunud, ta mõistis küll et tähepoisi väljailmumine võis tekitada armukadedust ja mõningat vimma, kuid see ei olnud mingi arvestatav vabandus, sestap keeldus ta siiani mõistusega üle paari lause päeva jooksul vahetamast. Tema elu see just kergemaks ei teinud, kuid enesetunne paranes see-eest märgatavalt.
Meel tundis, kuidas pähe valguv veri oli juba põlveni, kui see hullus peatselt ei lõppe, tuleb varsti seljas olev lilleline kevadkleit määrdumise ohus pea peale turbaniks siduda, leidis ta kriitilise pilguga olukorda hinnates. Aga kirevase päralt küll, ta polnud elus midagi turbaniks sidunud, ning sobivaid kiirkursuse pidajaid ei paistnud silmapiirilgi. Meel muutus kergelt murelikuks, talle väga meeldis tema uus kevadkleit. Õnneks hakkas jugapuu alumine oks just samal silmapilgul liialt soonima Kaarna põlveõndlaid ning neiu keerutas end pehme mütsatuse ja kukerpalli saatel alla murule, otse mõistuse suure varba peale.
Hetk hiljem tundis mõistus peale varbavalu ka rasket pilku turjal. Kaaren oli katkestanud laulmise ja silmitses mõistust üllatunult altkulmu, viimase pilk üritas pingsalt leida pidet sinilillede õrnal lõhnal ja tundis end süüdi. Pahura pominaga ning kerge alistuva ohkega korjas Kaaren ta pärast poolt põrnitsust siiski hellalt oma peole, puhus mullast puhtaks ja surus tagataskusse nätsupaki kõrvale. Kaaren teadis, et ükskord nad lepivad ära ja elavad õnnelikult järgmise korrani, kuid ta kahtlustas, et selle ühe korrani on veel mitu korda aega...
Meel keerutas end aga oma ilusas kleidis, naeris lõbusalt ning ihkas pannkooke, vanaema Teelelikke pakse ja väikesi keefiiri pannkooke.....
Ta meel loksus vaikselt kiikumise ja laulutakti rütmis ning üritas mitte kõrva kaudu välja kukkuda. Keeruline oli too üritus sellise ulaka tujuga, oli ta sunnitud nentima.
Mõistusel oli juba puu otsa ronimise peale paha hakanud ja ta otsustas kiiresti sääred teha, nii tilkuski ta ennast, õige vargsi alla murule sinilillede vahele.
Kaaren ei pannud viimase kadumist aga tähelegi....ta oli liiga ametis enese puuotsas hoidmise, telepaatiliste kallistuste saatmise, laulmise ja unede unustamisega.
Pealegi oli mõistus mõni aeg tagasi tal maksa täiesti üle kopsu ajanud. Selline egoistlik kaotsiminek ei olnud tolereeritav. Kaaren oli südamest solvunud, ta mõistis küll et tähepoisi väljailmumine võis tekitada armukadedust ja mõningat vimma, kuid see ei olnud mingi arvestatav vabandus, sestap keeldus ta siiani mõistusega üle paari lause päeva jooksul vahetamast. Tema elu see just kergemaks ei teinud, kuid enesetunne paranes see-eest märgatavalt.
Meel tundis, kuidas pähe valguv veri oli juba põlveni, kui see hullus peatselt ei lõppe, tuleb varsti seljas olev lilleline kevadkleit määrdumise ohus pea peale turbaniks siduda, leidis ta kriitilise pilguga olukorda hinnates. Aga kirevase päralt küll, ta polnud elus midagi turbaniks sidunud, ning sobivaid kiirkursuse pidajaid ei paistnud silmapiirilgi. Meel muutus kergelt murelikuks, talle väga meeldis tema uus kevadkleit. Õnneks hakkas jugapuu alumine oks just samal silmapilgul liialt soonima Kaarna põlveõndlaid ning neiu keerutas end pehme mütsatuse ja kukerpalli saatel alla murule, otse mõistuse suure varba peale.
Hetk hiljem tundis mõistus peale varbavalu ka rasket pilku turjal. Kaaren oli katkestanud laulmise ja silmitses mõistust üllatunult altkulmu, viimase pilk üritas pingsalt leida pidet sinilillede õrnal lõhnal ja tundis end süüdi. Pahura pominaga ning kerge alistuva ohkega korjas Kaaren ta pärast poolt põrnitsust siiski hellalt oma peole, puhus mullast puhtaks ja surus tagataskusse nätsupaki kõrvale. Kaaren teadis, et ükskord nad lepivad ära ja elavad õnnelikult järgmise korrani, kuid ta kahtlustas, et selle ühe korrani on veel mitu korda aega...
Meel keerutas end aga oma ilusas kleidis, naeris lõbusalt ning ihkas pannkooke, vanaema Teelelikke pakse ja väikesi keefiiri pannkooke.....
kolmapäev, aprill 09, 2008
Harjutusi sabale....jaburaid harjutusi sabale....
....uhhh, kuidas ma ei armasta neid olukordi, kus ei ole olemas häid ja õigeid valikuivariante ja kõik on üht või teistpidi hinge närimajäävad nihkes kaabakvõimalused.....uhhhh, vastikvastikvastik.....
...ma tunnen ennast liiga hästi....uhhh....
....vahel on see kõik nii jabur, aga oma varjust üle ju ei hüppa ja raskesti kätte õpitud teadmisest ei anna sugugi nii kergelt mööda vaadata kui võiks....naiivsust ega tolerantsi siit ei leia, veel mitte nii pea.....dumdumdum
....niisiis toksisin viimase jupi koduteest kinganinaga ja ilmselge pahurusega kivikesi ning irvitasin oma jabura elu üle.....uhhh....kuidas ma küll tahaks, et seda poleks....kuid uhhhhhh, kuidas see ikkagi kõik on.......mau...
....ja selle kõige ette see uni.....oiiijahhh....mulle pole kunagi meeldinud ärgata nuttes ja mulle ei ole kunagi meeldinud, kuidas vahel neil magamisnägudel oli kombeks kogu muu eluga justkui sätitult kokku mängida......
....naerma ajab....üsna kibedat naeru ajab naerma.....ja kuigi ma tean, et lõpuks jääb õigus vaid haldjale....ning sellel kõigel pole lõpuks üldse mingit mõtet....ei saa ma end peatada naermast...ei saa, ei, ei.....
....neil hetkil tahaks teha kannapöörde 180 kraadi ja joosta....kuid ei, kui jaburaid harjutusi sabale, siis jaburaid harjutusi sabale.......
....tagantjärele piisavalt alkoholi juues muutuvad nad kõik äärmiselt põhjendatult vajalik-õpetlikeks....
....uhhhh.....
....uhhh, kuidas ma ei armasta neid olukordi, kus ei ole olemas häid ja õigeid valikuivariante ja kõik on üht või teistpidi hinge närimajäävad nihkes kaabakvõimalused.....uhhhh, vastikvastikvastik.....
...ma tunnen ennast liiga hästi....uhhh....
....vahel on see kõik nii jabur, aga oma varjust üle ju ei hüppa ja raskesti kätte õpitud teadmisest ei anna sugugi nii kergelt mööda vaadata kui võiks....naiivsust ega tolerantsi siit ei leia, veel mitte nii pea.....dumdumdum
....niisiis toksisin viimase jupi koduteest kinganinaga ja ilmselge pahurusega kivikesi ning irvitasin oma jabura elu üle.....uhhh....kuidas ma küll tahaks, et seda poleks....kuid uhhhhhh, kuidas see ikkagi kõik on.......mau...
....ja selle kõige ette see uni.....oiiijahhh....mulle pole kunagi meeldinud ärgata nuttes ja mulle ei ole kunagi meeldinud, kuidas vahel neil magamisnägudel oli kombeks kogu muu eluga justkui sätitult kokku mängida......
....naerma ajab....üsna kibedat naeru ajab naerma.....ja kuigi ma tean, et lõpuks jääb õigus vaid haldjale....ning sellel kõigel pole lõpuks üldse mingit mõtet....ei saa ma end peatada naermast...ei saa, ei, ei.....
....neil hetkil tahaks teha kannapöörde 180 kraadi ja joosta....kuid ei, kui jaburaid harjutusi sabale, siis jaburaid harjutusi sabale.......
....tagantjärele piisavalt alkoholi juues muutuvad nad kõik äärmiselt põhjendatult vajalik-õpetlikeks....
....uhhhh.....
teisipäev, aprill 08, 2008
Kaaren keerutas pead....kael oli kangekaelselt kange....taamal aga oli vihma sees näha päikesepaistet....hea, värske ja hea, nii võis peaaegu kaela ära unustada ja minema tatsuda....
EI,aga ei....laud oli ees ja laua taga oli ees klaas-kips-seinu rohkem kui üks....päike vihmas oli vaid suitsupausi mälupilt...ei tatsutud kuhugi veel, keerutati vaid pead kaela otsas.....kui keegi oleks andnud natuke aega juurde, oleks selle kaela võinud täitsa sinnapaika jätta...mõned tunnid ööpäeva või mõne päeva kuusse juurde ja oleks olnud suht ükskõik, kas kange või kanguseta....
Kaaren oleks kõik lisaminutit kasutanud ilmselgelt maha magamiseks, ei millekski asjalikuks, kuid see olekski ju olnud lisatundide veetlev eesmärk.... Unetundidest polnud küll väga puudu jäänud, ent Kaaren tundis endas siiski miskit tinarasket tüdimust, ta tundis kohustuste ahelaid poomas vaba mõttelendu.
Ta tundis, et ta ei taha teha tööd...sugugi mitte ei taha ei praegu ei natukese aja pärast..... Tahtis ta hoopis jalutada ja peakohal sõudvaid pilvi passida, lugeda, olla akadeemilinegi, kuulata kuidas kasvavad kevade tiivad, rääkida imelugusid, näha, olla õues, mitte kastis, olla toas, mitte keskuses ja tunda, tunda seda pärastlõunast sooja lõhna, milles puudus kiirustamise sundus, kohustuste sundus, kus olid olematud mõisted ´peab´ ja ´tuleb´ kehtisid vaid ´võib´ja ´saab´.....
....Njaa.....Kaaren liigutas pead...kael on endiselt kui meetri etalon ja õnneks polnud tunde tööpäeva siiski vahepeal juurde tulnud.....
EI,aga ei....laud oli ees ja laua taga oli ees klaas-kips-seinu rohkem kui üks....päike vihmas oli vaid suitsupausi mälupilt...ei tatsutud kuhugi veel, keerutati vaid pead kaela otsas.....kui keegi oleks andnud natuke aega juurde, oleks selle kaela võinud täitsa sinnapaika jätta...mõned tunnid ööpäeva või mõne päeva kuusse juurde ja oleks olnud suht ükskõik, kas kange või kanguseta....
Kaaren oleks kõik lisaminutit kasutanud ilmselgelt maha magamiseks, ei millekski asjalikuks, kuid see olekski ju olnud lisatundide veetlev eesmärk.... Unetundidest polnud küll väga puudu jäänud, ent Kaaren tundis endas siiski miskit tinarasket tüdimust, ta tundis kohustuste ahelaid poomas vaba mõttelendu.
Ta tundis, et ta ei taha teha tööd...sugugi mitte ei taha ei praegu ei natukese aja pärast..... Tahtis ta hoopis jalutada ja peakohal sõudvaid pilvi passida, lugeda, olla akadeemilinegi, kuulata kuidas kasvavad kevade tiivad, rääkida imelugusid, näha, olla õues, mitte kastis, olla toas, mitte keskuses ja tunda, tunda seda pärastlõunast sooja lõhna, milles puudus kiirustamise sundus, kohustuste sundus, kus olid olematud mõisted ´peab´ ja ´tuleb´ kehtisid vaid ´võib´ja ´saab´.....
....Njaa.....Kaaren liigutas pead...kael on endiselt kui meetri etalon ja õnneks polnud tunde tööpäeva siiski vahepeal juurde tulnud.....
reede, aprill 04, 2008
Huumor.... poleks arvanudki, kuid see oli nüüd küll täishuumor...
Issand kuidas ma armastan neid vanakooli arste... ei ole liiga delikaatseid teemasid ja ei ole asju, mille üle ei saa nalja heita või läbi sõimata.....
....no las see tsükkel olla sassis ega Teil munasarjad selle pärast kuhugi kadunud ei ole.....
...no uurige välja millega on tegu, saadke kas või lihtsalt sõnum naeratava küsimusega, lõbusaltki.... ja kui vastus käes, siis vaatame edasi....
.....jaanuaris olid testid kõik negatiivsed ju, mis nüüd siis juhtus....
...ega see meditsiin ei ole nii lihtne, see on keeruline värk....
.....juba veneajal küsis iga arst, et mitu retsepti ma välja kirjutan......
20 minutit lihtsalt väga vahetut kummalist huumorit, lõpuks kui kabineti ukse selja taga klõpsatusega kinni lasin kukkuda ei osanud muud kui naerda... ei saanud nagu arugi, mis must just üle oli sõitnud......
...õues panin suitsu ette ja tundsin, et igaljuhul tasus tulla... kuigi midagi selgemaks ei saanud, taandus siiski miskisugune mure ja tõsidus......loodetavasti siiski saab sõnumita ja piisab vajadusel lisaretseptist.....
... või siis tuleb tagasi tulla....
...huumorit olekski rohkem...
Issand kuidas ma armastan neid vanakooli arste... ei ole liiga delikaatseid teemasid ja ei ole asju, mille üle ei saa nalja heita või läbi sõimata.....
....no las see tsükkel olla sassis ega Teil munasarjad selle pärast kuhugi kadunud ei ole.....
...no uurige välja millega on tegu, saadke kas või lihtsalt sõnum naeratava küsimusega, lõbusaltki.... ja kui vastus käes, siis vaatame edasi....
.....jaanuaris olid testid kõik negatiivsed ju, mis nüüd siis juhtus....
...ega see meditsiin ei ole nii lihtne, see on keeruline värk....
.....juba veneajal küsis iga arst, et mitu retsepti ma välja kirjutan......
20 minutit lihtsalt väga vahetut kummalist huumorit, lõpuks kui kabineti ukse selja taga klõpsatusega kinni lasin kukkuda ei osanud muud kui naerda... ei saanud nagu arugi, mis must just üle oli sõitnud......
...õues panin suitsu ette ja tundsin, et igaljuhul tasus tulla... kuigi midagi selgemaks ei saanud, taandus siiski miskisugune mure ja tõsidus......loodetavasti siiski saab sõnumita ja piisab vajadusel lisaretseptist.....
... või siis tuleb tagasi tulla....
...huumorit olekski rohkem...
kolmapäev, aprill 02, 2008
....On standby....
...Eile olin ära, väsinud olin vist ka...aga ei taibanud seda piisavalt varakult ausalt välja öelda...varjasin.....korraga olin hooletult sattunud väga libedale rajale......sellises meeleseisundis ei saa võtta üles hapraid teemasid....sest neid ei kanna tahumatu olemus välja ja enne kui arugi saad on järgi killud mis torgivad...äraolev meel on segaduses....ning tulemuseks hirm ja paanika, mis takistab juba algfaasis igasuguse ratsionaalse mõtlemisvõime ning külvab aina ogarat hirmu......
...maharahunedes on sel puhul absoluutselt arusaamatu, millest miski tingitud sai ja kuidas asjad tegelikult on.....oled sa tagasi või ei, kõik väreleb sees......
...Kui sinna juurde on veel silmad ka paistes ja kõrval keegi, kes kogu selle paanika kõrvaltvaatajana läbi elas.... on lugu mitmekesiselt puntras ja kohmetu.......
.....Kõik mis räägitud sai, tuli äärmuslikult ausana, sealt, kus kedagi teist ei ole....terav-äraolev ausus....
.....Kõik, mis kuuldud sai, ei olnud sugugi oma olemuselt halb, pigem vastupidi...kuid tol hetkel puudus võime mõista....
Edasi?
.....paanikas tekkinud mõtted on tsüklisse kukkunud.....ise olen tagasi...aga mõttel on vint peal.....kui teen suu lahti...tulevad aina need samad sõnad.....kuigi öelda tahaks hoopis midagi muud.....
Parem vist täitsa vaikki olla ja mõte hetkeks välja lülitada...
....ma ütlen, kohe, kui mõelda suudan......
....loodan, et jõuab siiski ka ära kuulata...
...loodan ja panen end ootele
...Eile olin ära, väsinud olin vist ka...aga ei taibanud seda piisavalt varakult ausalt välja öelda...varjasin.....korraga olin hooletult sattunud väga libedale rajale......sellises meeleseisundis ei saa võtta üles hapraid teemasid....sest neid ei kanna tahumatu olemus välja ja enne kui arugi saad on järgi killud mis torgivad...äraolev meel on segaduses....ning tulemuseks hirm ja paanika, mis takistab juba algfaasis igasuguse ratsionaalse mõtlemisvõime ning külvab aina ogarat hirmu......
...maharahunedes on sel puhul absoluutselt arusaamatu, millest miski tingitud sai ja kuidas asjad tegelikult on.....oled sa tagasi või ei, kõik väreleb sees......
...Kui sinna juurde on veel silmad ka paistes ja kõrval keegi, kes kogu selle paanika kõrvaltvaatajana läbi elas.... on lugu mitmekesiselt puntras ja kohmetu.......
.....Kõik mis räägitud sai, tuli äärmuslikult ausana, sealt, kus kedagi teist ei ole....terav-äraolev ausus....
.....Kõik, mis kuuldud sai, ei olnud sugugi oma olemuselt halb, pigem vastupidi...kuid tol hetkel puudus võime mõista....
Edasi?
.....paanikas tekkinud mõtted on tsüklisse kukkunud.....ise olen tagasi...aga mõttel on vint peal.....kui teen suu lahti...tulevad aina need samad sõnad.....kuigi öelda tahaks hoopis midagi muud.....
Parem vist täitsa vaikki olla ja mõte hetkeks välja lülitada...
....ma ütlen, kohe, kui mõelda suudan......
....loodan, et jõuab siiski ka ära kuulata...
...loodan ja panen end ootele
teisipäev, aprill 01, 2008
esmaspäev, märts 31, 2008
Kevad..... ma lihtsalt ei oska seda muud moodi kirjeldada.....
Kevad, mis näpistab unetunde ja hammustab õlgu
Kevad, mis toob pikki pilke ja vastupandamatuid soove
Kevad, mis paneb unistama ja laginal naerma
Kevad, mille Päike paistab aknast sisse ja otse silma
Kevad, mida saab veeta sängides, ka lagunevates
Kevad, mil tahaks karata pähe ja kaela ja sülle ja selga......
Kevad, kus õhtutes on sooja ja öödes sosinaid
Kevad, milles muigaimisi ja küsimusi
Kevad, kus katked on tähtsad ja pausid kannavad
Kevad, milles on heameelt olemistes ja väikesi nukrusi pilkudes
Kevad, kus leida võib vaigupesasid ja tähepoisse
Kevad südames ja taas tilkuvas ninas...
Kevad, mis näpistab unetunde ja hammustab õlgu
Kevad, mis toob pikki pilke ja vastupandamatuid soove
Kevad, mis paneb unistama ja laginal naerma
Kevad, mille Päike paistab aknast sisse ja otse silma
Kevad, mida saab veeta sängides, ka lagunevates
Kevad, mil tahaks karata pähe ja kaela ja sülle ja selga......
Kevad, kus õhtutes on sooja ja öödes sosinaid
Kevad, milles muigaimisi ja küsimusi
Kevad, kus katked on tähtsad ja pausid kannavad
Kevad, milles on heameelt olemistes ja väikesi nukrusi pilkudes
Kevad, kus leida võib vaigupesasid ja tähepoisse
Kevad südames ja taas tilkuvas ninas...
reede, märts 28, 2008
Kaaren tahtis huilata ja karelda ja keerutada...
...naljakas tunne oli ta sees ja see tahtis väljaelamist...ta oli rõõmus, ta oli alla tuult sülitavas tujus.....tundus, et mingid asjad olid mõnusalt häguseks mikstuuriks kokkuloksunud.... tema pangaarvele oli üsna meeldiva kolksakaga Alma Materi kukrust kukkunud mitte sugugi ebameeldiv, elu hetkeks kergendav, summa....ta oli ootamatult kohtunud kauaoodatud nägudega ja veendunud, et ei olnud lootusetu asjade seis...isegi see jube paberimajandus tundus hakkavat kokku sobituma ja mingit pilti looma.......meeldiv mikstuur, väsimusest, rahulolust, asjade seisust ja paljust muust oli seest soojaks teinud....meeldiv käega löömine ronis hinge ja selle peale, et kusagil olid lahti läinud mingid jutud ja siit-sealt oli kuulda erinevaid intrigeerivaid kuulujutte, ta vilistas hetkel.....ta ei tahtnud isegi veel teada, kas miski vastas ka tõele....
...naljakas tunne oli ta sees ja see tahtis väljaelamist...ta oli rõõmus, ta oli alla tuult sülitavas tujus.....tundus, et mingid asjad olid mõnusalt häguseks mikstuuriks kokkuloksunud.... tema pangaarvele oli üsna meeldiva kolksakaga Alma Materi kukrust kukkunud mitte sugugi ebameeldiv, elu hetkeks kergendav, summa....ta oli ootamatult kohtunud kauaoodatud nägudega ja veendunud, et ei olnud lootusetu asjade seis...isegi see jube paberimajandus tundus hakkavat kokku sobituma ja mingit pilti looma.......meeldiv mikstuur, väsimusest, rahulolust, asjade seisust ja paljust muust oli seest soojaks teinud....meeldiv käega löömine ronis hinge ja selle peale, et kusagil olid lahti läinud mingid jutud ja siit-sealt oli kuulda erinevaid intrigeerivaid kuulujutte, ta vilistas hetkel.....ta ei tahtnud isegi veel teada, kas miski vastas ka tõele....
pühapäev, märts 23, 2008
Tallinnasse minek on igakord nagu loterii-allegrii, kus iga loos võib kaotada....
..või pigem nagu köielkõnd, närveerid enne, teed lõpuks südame külmaks ja astud, teades, et peab, lootes, et seekord ei libastu.... pilk suunatud köie teisele otsale, tunne pingutatult kindel....
...vahel jagub külma närvi ja suudad ukerdades tasakaalu lõpuni vedada, vahel ei ja kukud siiski, umbes kahel kolmandikul korral kui kukud, on unustatud võrk alla tõmmata....neil juhtudel vihastad enda ja teiste peale ning loivad kuhugi peitu haavu lakkuma.....
...seekord, oli teada et libastumine on vältimatu, loota jäi jõudsale julgestuteenistusele ja võrgule......kuid sedakorda oli lootus luhtumisele määratud.....libastumine leidis aset esimesel sammul, kui Tallinnani veel nii mõnigi kilomeeter oli jäänud, autojuhi sõnad ja sellest vallandunud mõttelõng, viis tasakaalu ja võrgukudujad polnud veel oma tööd valmis saanud......
.....kui Magdaleena haigla ees autost väljusin, oli tahtmine esimese bussiga tagasi Tartu põgeneda....kuid ei, kohusetunne, antud lubadused......etendus, tuli lõpuni vastu pidada....istusin tundmatule trepile, tegin suitsu ja kogusin end pooltunni, enne kui öömaja lubanud sõbrale ukse taha julgesin minna..... lobin ja jutud peidsid ilusti ära kukkumise, köis oli tühi, kuid pilk oli sunnatud punase ninaga klounile, kes laval lollusi tegi.....
...esimesed valuoiged kostsid alles järgmisel õhtul, kui end Tartu bussi pealt leidsin......etendus oli läbi....nüüd võis....mõtted said voli ja pisarad jooksid........ kui mitu korda varem seda juba oli juhtunud ja kui mitu korda veel juhtuma saab.....küsimused millele vastust lihtsalt ei tahagi teada....
....las jääda lootus, et järgmise korrani on aega ja harjutamine on tasakaalu taas nõksu paremaks teinud......las jääda lootus, et järgmine kord on kõik teisiti...
..või pigem nagu köielkõnd, närveerid enne, teed lõpuks südame külmaks ja astud, teades, et peab, lootes, et seekord ei libastu.... pilk suunatud köie teisele otsale, tunne pingutatult kindel....
...vahel jagub külma närvi ja suudad ukerdades tasakaalu lõpuni vedada, vahel ei ja kukud siiski, umbes kahel kolmandikul korral kui kukud, on unustatud võrk alla tõmmata....neil juhtudel vihastad enda ja teiste peale ning loivad kuhugi peitu haavu lakkuma.....
...seekord, oli teada et libastumine on vältimatu, loota jäi jõudsale julgestuteenistusele ja võrgule......kuid sedakorda oli lootus luhtumisele määratud.....libastumine leidis aset esimesel sammul, kui Tallinnani veel nii mõnigi kilomeeter oli jäänud, autojuhi sõnad ja sellest vallandunud mõttelõng, viis tasakaalu ja võrgukudujad polnud veel oma tööd valmis saanud......
.....kui Magdaleena haigla ees autost väljusin, oli tahtmine esimese bussiga tagasi Tartu põgeneda....kuid ei, kohusetunne, antud lubadused......etendus, tuli lõpuni vastu pidada....istusin tundmatule trepile, tegin suitsu ja kogusin end pooltunni, enne kui öömaja lubanud sõbrale ukse taha julgesin minna..... lobin ja jutud peidsid ilusti ära kukkumise, köis oli tühi, kuid pilk oli sunnatud punase ninaga klounile, kes laval lollusi tegi.....
...esimesed valuoiged kostsid alles järgmisel õhtul, kui end Tartu bussi pealt leidsin......etendus oli läbi....nüüd võis....mõtted said voli ja pisarad jooksid........ kui mitu korda varem seda juba oli juhtunud ja kui mitu korda veel juhtuma saab.....küsimused millele vastust lihtsalt ei tahagi teada....
....las jääda lootus, et järgmise korrani on aega ja harjutamine on tasakaalu taas nõksu paremaks teinud......las jääda lootus, et järgmine kord on kõik teisiti...
reede, märts 21, 2008
Tänane hommik oli üdini päikesepaistet täis ja rahulik, nii-nii rahulik....
...hea on niimoodi ärgata, õige vaikselt, üks haaval varbaid liigutades, silmi lahti ja uuesti kinni pannes kaks haaval, siis lõpuks pooleldi teki alt välja libisedes, muusika mängima pannes ja kohe tagasi teki alla ronides...sest väljatulemiseks puudub põhjus...
....senini jätkub see ärkamine kuni suitsu- ja kohvinälg, unest sooja keha tekiga kööki ajab ja akna alla istuma paneb.....ja seal on külm lasnje vaigu moodi, kohe pliidi peal, millega end eelmisel päeval poputatud sai, saab hommikulgi, sest tegelikult on kõht tühjaks läinud.....väljast kostab linnulaulu ja naabripoisi rulatrikke, päike on, ent õhk on kargelt külm...hea et tekk ümber on, muidu võiks jahegi hakata....njaa ja siis viib tee kuuma dushi alla ja ringiga tagasi voodisse....
...Üks hetk tuleb voodist tõusta ja Tallinnasse minna, aga selleni on ometi veel aega...
.....Täna öösel nägin unes, et massu pakkus mulle sinist pudelipesu harja, et tal olla üks üle.....see oli üks paganama naljakas hari, aga mul oleks sellele kindlasti kasutust.....mul on suisa kahju, et see päriselt ei olnud....või äkki ikkagi oli??....prrrr....
...hea on niimoodi ärgata, õige vaikselt, üks haaval varbaid liigutades, silmi lahti ja uuesti kinni pannes kaks haaval, siis lõpuks pooleldi teki alt välja libisedes, muusika mängima pannes ja kohe tagasi teki alla ronides...sest väljatulemiseks puudub põhjus...
....senini jätkub see ärkamine kuni suitsu- ja kohvinälg, unest sooja keha tekiga kööki ajab ja akna alla istuma paneb.....ja seal on külm lasnje vaigu moodi, kohe pliidi peal, millega end eelmisel päeval poputatud sai, saab hommikulgi, sest tegelikult on kõht tühjaks läinud.....väljast kostab linnulaulu ja naabripoisi rulatrikke, päike on, ent õhk on kargelt külm...hea et tekk ümber on, muidu võiks jahegi hakata....njaa ja siis viib tee kuuma dushi alla ja ringiga tagasi voodisse....
...Üks hetk tuleb voodist tõusta ja Tallinnasse minna, aga selleni on ometi veel aega...
.....Täna öösel nägin unes, et massu pakkus mulle sinist pudelipesu harja, et tal olla üks üle.....see oli üks paganama naljakas hari, aga mul oleks sellele kindlasti kasutust.....mul on suisa kahju, et see päriselt ei olnud....või äkki ikkagi oli??....prrrr....
Paranoiline....
..jahh mina, tõesti olen küll....
...ja kui mõtlema hakata, siis teeb omajagu nukraks....
...tundub nagu oleks keegi kusagil, kunagi võtnud ära tüki...
...ja endast ongi hale....kes surkis ära tüdruku?...ei, ei mõtle enam.......
....ja enam ei ole õhtused naljad meeles...ning kaunilt klanitud nägu läheb peas laiali....
.....tean, et hommik on uus, tean......
...ja on rõõm, olemisest..... ja mõttest...... võimalikkusest.....
....niikaua kui keegi suudab pea peal seistes tagurpidi kitarri sõrmitseda.... niikaua on kõik korras....
...ei mõtle rohkem....kõik jääb võimalikuks sedasi ju??....
...Palun, ütle jahh!
..jahh mina, tõesti olen küll....
...ja kui mõtlema hakata, siis teeb omajagu nukraks....
...tundub nagu oleks keegi kusagil, kunagi võtnud ära tüki...
...ja endast ongi hale....kes surkis ära tüdruku?...ei, ei mõtle enam.......
....ja enam ei ole õhtused naljad meeles...ning kaunilt klanitud nägu läheb peas laiali....
.....tean, et hommik on uus, tean......
...ja on rõõm, olemisest..... ja mõttest...... võimalikkusest.....
....niikaua kui keegi suudab pea peal seistes tagurpidi kitarri sõrmitseda.... niikaua on kõik korras....
...ei mõtle rohkem....kõik jääb võimalikuks sedasi ju??....
...Palun, ütle jahh!
kolmapäev, märts 19, 2008
Kui, siis ikka palju ja korraga....
...ma olen alati arvanud, et igav ei tohi hakata, aga nohh....zu gut ist nicht so gut...ütles juba minu ajaloo õpetaja....siinkohal on naljakas tõdeda, et terve keskkooli aja oli mul üks ja seesama ajaloo õpetaja....olen seega õppinud vaid tema ajalugu.....njaaa...
...aga tegelikult on nii, et välja ilmus too heledapäine energia, kes toob silmadesse sära ja kelle enda silmad kummaliselt tavaliselt on kilanud, läbiimbununa eemalolekust....enam ei kila, tundub et nad on selle läike ravimitega päris kenasti ära summutanud....
....üha enam hakkab tunduma, et nad on tal täiesti valesse aega lasknud sündida, nad on lasknud salongiinimese aega, kus salonge ei ole, on vaid tsirkuslik karneval, mis küll püüdleb samas suunas, kuid pole isegi hale vari....nad on lasknud ta eksleva olemuse sündida aega, kus kõik veidrikud suure olemise vabaduse tähe all siiski kolgatale viiakse või ära põletatakse....
....ma batuke hakkan juba mõistma ja mida enam ma näen, seda rohkem ei oska aidata...kuigi tahaks, nii hirmsasti tahaks... siis püüan niisama olla olemas, kuid see ka alati ei taha õnnestuda....teeb natuke abituks see värk....
...palmipuude pühal tõi aga ema unistuse komme, esimesel õhtul pistsin kommi põske ja leidsin end hetk hiljem vana jumala selja tagant unistamast.... hea oli.... ma ei suutnud hiljem meenutada, millal ma viimati ennast niimoodi olin saanud tunda....vist päris ammust aega tagasi, sest sellised hetked jäävad tavaliselt meelde päris sügavale.....seekord jäid lisaks meelele jäljed ka kaelale, põnevust sellest rohkem kui rubla eest....ja seleta siis, et imesid kaelalt tolmu....
Unistuse kommid hakkavad nüüd juba otsa saama, aga ma loodan siiralt, et unistamised mitte päris koos nendega....
...ma olen alati arvanud, et igav ei tohi hakata, aga nohh....zu gut ist nicht so gut...ütles juba minu ajaloo õpetaja....siinkohal on naljakas tõdeda, et terve keskkooli aja oli mul üks ja seesama ajaloo õpetaja....olen seega õppinud vaid tema ajalugu.....njaaa...
...aga tegelikult on nii, et välja ilmus too heledapäine energia, kes toob silmadesse sära ja kelle enda silmad kummaliselt tavaliselt on kilanud, läbiimbununa eemalolekust....enam ei kila, tundub et nad on selle läike ravimitega päris kenasti ära summutanud....
....üha enam hakkab tunduma, et nad on tal täiesti valesse aega lasknud sündida, nad on lasknud salongiinimese aega, kus salonge ei ole, on vaid tsirkuslik karneval, mis küll püüdleb samas suunas, kuid pole isegi hale vari....nad on lasknud ta eksleva olemuse sündida aega, kus kõik veidrikud suure olemise vabaduse tähe all siiski kolgatale viiakse või ära põletatakse....
....ma batuke hakkan juba mõistma ja mida enam ma näen, seda rohkem ei oska aidata...kuigi tahaks, nii hirmsasti tahaks... siis püüan niisama olla olemas, kuid see ka alati ei taha õnnestuda....teeb natuke abituks see värk....
...palmipuude pühal tõi aga ema unistuse komme, esimesel õhtul pistsin kommi põske ja leidsin end hetk hiljem vana jumala selja tagant unistamast.... hea oli.... ma ei suutnud hiljem meenutada, millal ma viimati ennast niimoodi olin saanud tunda....vist päris ammust aega tagasi, sest sellised hetked jäävad tavaliselt meelde päris sügavale.....seekord jäid lisaks meelele jäljed ka kaelale, põnevust sellest rohkem kui rubla eest....ja seleta siis, et imesid kaelalt tolmu....
Unistuse kommid hakkavad nüüd juba otsa saama, aga ma loodan siiralt, et unistamised mitte päris koos nendega....
laupäev, märts 15, 2008
neljapäev, märts 13, 2008
Kaaren ei jaksanud enam minutitki naeratada.....
....selleks päevaks oli jõud otsas, ta kandis selle isegi ju äärmiselt kenasti välja...kell oli palju....miski ta sees kiitis otsuse heaks....
....Kaaren tahtis, et ta elus oleks midagi...midagi, mis oleks andnud jõudu, aga kui ei olnud, siis ei olnud....
....ta siiski tahtis, tahtis, et selles elus oleks midagi.....
klappidest kõrvul, kostis muusika, see lohutas...mäest üles, või kes teab, võib ju olla, et siiski alla minnes ta taipas, et kui keegi oleks talle kuuli sellel samal või veidi hilisemalgi hetkel kuklasse saatnud, oleks muusika mänginud edasi...vana hea panasonic, vist,...niiakaua kui patakad tühjad
....enam ei lohutanud muusika nii palju......
Kaarnal oli ees tema parim surnumatja nägu, ta polnud, kunagi näinud ühtegi surnumatjat....teadlikult vähemalt....ent ta arvas, et parimal surnumatjal võiks just selline nägu ees olla...ta ei jaksanud enam naeratada.....
...ta ei jaksanud enam ka kõndida...ta istus...valgele pingile laterna all ja toetas pead.....ta oli olnud väsinud juba enne kui ta väljus...aga ta teadis juba neid unenägusid...sealt ei tulnud puhkust, seal olid vaid nood totakad uned....
Möödus purjus kodanik, kes ütles midagi....kodanikul polnud ju vigagi, ent Kaaren ei tahtnud olla täna auguks kellegi voodil....ta polnud kunagi tahtnud olla auguks kellegi voodil, neile oli lihtsalt tundunud nii...talle endalegi oli lihtsalt tundunud nii.....
....Kusagil oli soe kodune olemine, kindlasti oli...ta oli ju enne lahkumist ometi kütnud.......
Kaaren korjas end pingilt kokku ja tõusis...soe on hea, püüdis ta end veenda, soe on hea.....
kusagil eemal kaugemal liikusid kaks kuju, käest kinni....kusagil oli soe ja hea....järgmisel tänavanurgal pöörasid kogud vasakule....kusagil on soe ja hea..... Kaaren teadis, et sellel samal nurgal pöörab tema paremale....tal oli hea meel... kusagil......
....kus aga oli tõotatud Maa?....
....selleks päevaks oli jõud otsas, ta kandis selle isegi ju äärmiselt kenasti välja...kell oli palju....miski ta sees kiitis otsuse heaks....
....Kaaren tahtis, et ta elus oleks midagi...midagi, mis oleks andnud jõudu, aga kui ei olnud, siis ei olnud....
....ta siiski tahtis, tahtis, et selles elus oleks midagi.....
klappidest kõrvul, kostis muusika, see lohutas...mäest üles, või kes teab, võib ju olla, et siiski alla minnes ta taipas, et kui keegi oleks talle kuuli sellel samal või veidi hilisemalgi hetkel kuklasse saatnud, oleks muusika mänginud edasi...vana hea panasonic, vist,...niiakaua kui patakad tühjad
....enam ei lohutanud muusika nii palju......
Kaarnal oli ees tema parim surnumatja nägu, ta polnud, kunagi näinud ühtegi surnumatjat....teadlikult vähemalt....ent ta arvas, et parimal surnumatjal võiks just selline nägu ees olla...ta ei jaksanud enam naeratada.....
...ta ei jaksanud enam ka kõndida...ta istus...valgele pingile laterna all ja toetas pead.....ta oli olnud väsinud juba enne kui ta väljus...aga ta teadis juba neid unenägusid...sealt ei tulnud puhkust, seal olid vaid nood totakad uned....
Möödus purjus kodanik, kes ütles midagi....kodanikul polnud ju vigagi, ent Kaaren ei tahtnud olla täna auguks kellegi voodil....ta polnud kunagi tahtnud olla auguks kellegi voodil, neile oli lihtsalt tundunud nii...talle endalegi oli lihtsalt tundunud nii.....
....Kusagil oli soe kodune olemine, kindlasti oli...ta oli ju enne lahkumist ometi kütnud.......
Kaaren korjas end pingilt kokku ja tõusis...soe on hea, püüdis ta end veenda, soe on hea.....
kusagil eemal kaugemal liikusid kaks kuju, käest kinni....kusagil oli soe ja hea....järgmisel tänavanurgal pöörasid kogud vasakule....kusagil on soe ja hea..... Kaaren teadis, et sellel samal nurgal pöörab tema paremale....tal oli hea meel... kusagil......
....kus aga oli tõotatud Maa?....
teisipäev, märts 11, 2008
Kui ma vana raip oskaks vilistada, siis oleks ma seda täna keskpäeva aegu tööle tulles kindlasti teinud..... kuna ma aga vilistamist sugugi pole käppa ega keelde saanud, siis kasutasin ma tööle minemist muiete pugistamiseks, keksimiseks ja Puhhi hommikulaulu ümisemiseks....
...praeguseks on julged pool tööpäeva kah möödas ja täitsa edukalt. Kuigi too Mati, kes serveeris mulle kõigepealt kolm tundi sürri kuubis ning lõpuks kell 5 mu ärkvele ehmatas ning pärast seda mintsast häbematult vehkat tegi, nii et uuesti uinumine luhtus, on tööpäeva kasuteguri shaboteerimise eest füüsilist noomitust väärt.....karistust kergendava asjaoluna võib arvesse võtta vaid päikesetõusu, mis oli puhas nauding, nagu nad ikka kipuvad olema........
.......hommikul, kui ma oma avatud katuseakna all pesumasinal istudes, päikest piieldes kohvikõrvale suitsu kimusin ja jalgu kõlgutades hedoneerisin.... ei saanud ma jätta Lissule nentimata, et kui ta ka täna kavatseb terve päeva toas veeta, siis ma hammustan teda õhtul sabast.... Lissu näos peegeldus selle avalduse peale siiras hämming....ei kostunud a-d ei o-d ning toauks tõmmati enda järel arusaamatusega igaksjuhuks kinni....
....ta vist ei tunne oma tädi ikka veel absoluutselt....
...aga eile, istusime haldjaga Illegaardis, kuiva siidri kõrval ärevale hingele rahu leides ja siis kostis korraga Smog - Dress Sexy at my Funeral.....miu, rohkem polnudki tarvis....
.....koju jõudes otsisin selle loo ajaloolise tolmu alt välja, puhusin puhtaks ja nautisin, nautisin, nautisin.....puhast mõnu.....
...praeguseks on julged pool tööpäeva kah möödas ja täitsa edukalt. Kuigi too Mati, kes serveeris mulle kõigepealt kolm tundi sürri kuubis ning lõpuks kell 5 mu ärkvele ehmatas ning pärast seda mintsast häbematult vehkat tegi, nii et uuesti uinumine luhtus, on tööpäeva kasuteguri shaboteerimise eest füüsilist noomitust väärt.....karistust kergendava asjaoluna võib arvesse võtta vaid päikesetõusu, mis oli puhas nauding, nagu nad ikka kipuvad olema........
.......hommikul, kui ma oma avatud katuseakna all pesumasinal istudes, päikest piieldes kohvikõrvale suitsu kimusin ja jalgu kõlgutades hedoneerisin.... ei saanud ma jätta Lissule nentimata, et kui ta ka täna kavatseb terve päeva toas veeta, siis ma hammustan teda õhtul sabast.... Lissu näos peegeldus selle avalduse peale siiras hämming....ei kostunud a-d ei o-d ning toauks tõmmati enda järel arusaamatusega igaksjuhuks kinni....
....ta vist ei tunne oma tädi ikka veel absoluutselt....
...aga eile, istusime haldjaga Illegaardis, kuiva siidri kõrval ärevale hingele rahu leides ja siis kostis korraga Smog - Dress Sexy at my Funeral.....miu, rohkem polnudki tarvis....
.....koju jõudes otsisin selle loo ajaloolise tolmu alt välja, puhusin puhtaks ja nautisin, nautisin, nautisin.....puhast mõnu.....
pühapäev, märts 09, 2008
Oma särk on kõige ligedam
Mulle meeldib see keel, ta on paganlikult krutskeid täis....
Aga muidu on nii, et asi on ikka minus, nagu minu elus ikka, peaaegu et tautoloogiline...
Nii et hingevalust rääkida ei maksa,
see on kõigil. Kõigil, kel ta on.
Miks, öelda, kui ta on juba selle kõik ära öeldnud, nii tabavalt....
Müra tekitamise mõttes?
Vaikus, liiga hirmutav?
....
Kordamise mõttes?
Jahh, tõesti tasub vahel üle korrata.....tuleb meelde loeng retoorikast....
tühi tunne, ennast täis,
tühi paber, sõnu täis.
Tihti ei peaks siiski midagi ütlema, tahavaates saan aru,
kirjutama, ka ei peaks, kui siis ainult kellegi sisse, mitte endast välja.....
endast välja kirjutades, ei saa lugija sageli aru ja tunneb et tehakse ülekohut.....tehaksegi...aga mitte alati....vahel kirjutatakse lihtsalt välja...
aga ei, aga jaa.....
Mõtle või ära mõtle
aidata keegi ei saa
Ma olen harjunud tundma, muljetama, kogema, meenutama,
mulle on see alati meeldinud, seetõttu kohkun kui tekib äkitselt tahtmine, mittetunda.
Ja kui ei tunnegi enam midagi, siis olen surnud...
keha elab aga meel on surnud...nii on juhtunud küll, aga nii ei meeldi mulle....
....Ma parem armastan edasi....
Nokk kinni, saba lahti
Mulle meeldib see keel, ta on paganlikult krutskeid täis....
Aga muidu on nii, et asi on ikka minus, nagu minu elus ikka, peaaegu et tautoloogiline...
Nii et hingevalust rääkida ei maksa,
see on kõigil. Kõigil, kel ta on.
Miks, öelda, kui ta on juba selle kõik ära öeldnud, nii tabavalt....
Müra tekitamise mõttes?
Vaikus, liiga hirmutav?
....
Kordamise mõttes?
Jahh, tõesti tasub vahel üle korrata.....tuleb meelde loeng retoorikast....
tühi tunne, ennast täis,
tühi paber, sõnu täis.
Tihti ei peaks siiski midagi ütlema, tahavaates saan aru,
kirjutama, ka ei peaks, kui siis ainult kellegi sisse, mitte endast välja.....
endast välja kirjutades, ei saa lugija sageli aru ja tunneb et tehakse ülekohut.....tehaksegi...aga mitte alati....vahel kirjutatakse lihtsalt välja...
aga ei, aga jaa.....
Mõtle või ära mõtle
aidata keegi ei saa
Ma olen harjunud tundma, muljetama, kogema, meenutama,
mulle on see alati meeldinud, seetõttu kohkun kui tekib äkitselt tahtmine, mittetunda.
Ja kui ei tunnegi enam midagi, siis olen surnud...
keha elab aga meel on surnud...nii on juhtunud küll, aga nii ei meeldi mulle....
....Ma parem armastan edasi....
Nokk kinni, saba lahti
laupäev, märts 08, 2008
Allo!!
Vabandage, te ajate mind kellegagi segi!
Mina tõesti pole see, kes kõik kaunishinged peaks ära päästma nende endi käest... jahh, ma otseloomulikult päästaks, kuid kahjuks kui nad ise üldse ei taha päästetud saada, siis ei ole must abi.... tuuleveskitega võitlev maailmaparandaja minus, töötab hetkel teise projekti kallal....
Ärge palun mõistke mind valesti..... Ma saan aru, küll, et vahel on hea enesehaletsuses kümmelda ja maailmale oma käitumisega jalaga tagumikku lüüa ning siis lasta end lohutada kohale tormanute paitavate pilkude ja käte all...on tõesti hea....aga selline muster enda käitumisse tugevalt sisse juurutada on üdini õigustuseta. Kes kurat te enda meelest olete, õlimaalid peldiku seinal??
Kaabakad, mingisugune aukartus elu ees võiks siiski olla, rääkimata pisukesest respektist nende vastu, kes teie ümber on ja vastutusest oma teguda ees....
Mulle meeldib olla Teie ingel, mõnel õhtul, mõnes öös, paitada ning pakkuda lohutust.....kuid see ei ole mu päevatöö.....no, Sir ma olen selleks liiga nõrk, ma vajan selleks hoopis rohkem hoolimist.....pealegi, kõik inglid tuleb oma käitumisega välja teenida...eriti isehakanud......
Ja vot kurjustangi, sest mul on tunne nagu lapsel, kes on kõik mängukannid käest andnud ja keegi ei taipa neid tagasi anda....
Kurjustan enesekaitseks, sest päriselt ma ju hoolin.....
Vabandage, te ajate mind kellegagi segi!
Mina tõesti pole see, kes kõik kaunishinged peaks ära päästma nende endi käest... jahh, ma otseloomulikult päästaks, kuid kahjuks kui nad ise üldse ei taha päästetud saada, siis ei ole must abi.... tuuleveskitega võitlev maailmaparandaja minus, töötab hetkel teise projekti kallal....
Ärge palun mõistke mind valesti..... Ma saan aru, küll, et vahel on hea enesehaletsuses kümmelda ja maailmale oma käitumisega jalaga tagumikku lüüa ning siis lasta end lohutada kohale tormanute paitavate pilkude ja käte all...on tõesti hea....aga selline muster enda käitumisse tugevalt sisse juurutada on üdini õigustuseta. Kes kurat te enda meelest olete, õlimaalid peldiku seinal??
Kaabakad, mingisugune aukartus elu ees võiks siiski olla, rääkimata pisukesest respektist nende vastu, kes teie ümber on ja vastutusest oma teguda ees....
Mulle meeldib olla Teie ingel, mõnel õhtul, mõnes öös, paitada ning pakkuda lohutust.....kuid see ei ole mu päevatöö.....no, Sir ma olen selleks liiga nõrk, ma vajan selleks hoopis rohkem hoolimist.....pealegi, kõik inglid tuleb oma käitumisega välja teenida...eriti isehakanud......
Ja vot kurjustangi, sest mul on tunne nagu lapsel, kes on kõik mängukannid käest andnud ja keegi ei taipa neid tagasi anda....
Kurjustan enesekaitseks, sest päriselt ma ju hoolin.....
teisipäev, märts 04, 2008
sattusin, nagu ikka minu puhul vaheldi juhtub, kuulama muusikat...ja tuli järgnevate ridadega laul:
Minä olen kova ylipuhumaan
tiedän miten ihmisille sanotaan
asioita joita ne tahtovat kuulla
Tähän meni multa vuosia tottua
mutta nyttemmin kun olen niin taitava
en ajattele sitä juurikaan
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Sinä olet sillä tavalla niin viaton
että uskot aivan kaiken mitä minä sanon
sinä uskot jos kerron että oot kaunis
Ja se on totta, enhän minä valehtele
mutta paljon on kiinnostavampaa se
miksi minä sen sinulle kerron
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka nimesi muistaa aamulla
Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka tekisi aamuista lauhkeita
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
....prrr....njah, ma maigutasin hetkeks suud....äratundmine oli nii suur, et tahtis alla neelata....paratamatult küsisin endalt, et mitu korda olen ma kohtunud meestega, kes räägivad sellist juttu, soome, eesti, inglise või mistahes muus suupärases keeles???.....
....naersin luksumiseni....njahh...
Õigem oleks küsida, mitu mitte säärase jutuga meest, mu teele on juhtunud?
...piisab ühest nukrast saekaatri mehe käest, et üles lugeda vist....
Ei saa öelda muidugi, et põnev ei oleks....
...Luksumiseni põnev......jaaah...just!
(....wierd I don´t see nobody else smiling...)
Minä olen kova ylipuhumaan
tiedän miten ihmisille sanotaan
asioita joita ne tahtovat kuulla
Tähän meni multa vuosia tottua
mutta nyttemmin kun olen niin taitava
en ajattele sitä juurikaan
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Sinä olet sillä tavalla niin viaton
että uskot aivan kaiken mitä minä sanon
sinä uskot jos kerron että oot kaunis
Ja se on totta, enhän minä valehtele
mutta paljon on kiinnostavampaa se
miksi minä sen sinulle kerron
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka nimesi muistaa aamulla
Jos sinulla on mies jonka todella tahdot
ja sinulla on mies jota todella etsit
sinulla on mies joka tekisi aamuista lauhkeita
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen
kun sinulla on mies jonka todella tahdot
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
jonka voisit säästää siihen kun
sinulla on mies jota todella etsit
Älä tee minun kanssani mitään sellaista
....prrr....njah, ma maigutasin hetkeks suud....äratundmine oli nii suur, et tahtis alla neelata....paratamatult küsisin endalt, et mitu korda olen ma kohtunud meestega, kes räägivad sellist juttu, soome, eesti, inglise või mistahes muus suupärases keeles???.....
....naersin luksumiseni....njahh...
Õigem oleks küsida, mitu mitte säärase jutuga meest, mu teele on juhtunud?
...piisab ühest nukrast saekaatri mehe käest, et üles lugeda vist....
Ei saa öelda muidugi, et põnev ei oleks....
...Luksumiseni põnev......jaaah...just!
(....wierd I don´t see nobody else smiling...)
esmaspäev, märts 03, 2008
Kaaren oli hetkeks valmis murre minema.
Ta lamas voodil, kulm kipras ja vahtis pimedusse peitunud lae suunas, suu pisut totralt irvakile vajunud...intensiivse mõttetöö tulemina....
Enda vastu aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et kõige parema meelega karanuks ta püsti ja laamendanuks...... vihaga tahtis ta peksta laiali kogu selle korda seatud mööblitükkide ja riiete ning pisiasjade krempli oma ümber, ta tahtis karjuda ja trampida jalgu.
Aga ei, kindlasti mitte, tema enesekontroll oli selleks spontaanseks väljaelamiseks liiga heas vormis, pealegi puudus igasugune põhjus niimoodi käituda. Kaarna mõistus ei kiitnud tühipaljast kihku põhjusena heaks, algusest lõpuni nõrk argumentatsioon taoliseks tundeliseks plahvatuseks, liiga häiriv nii endale kui teistele.
Kaaren pööras pilgu enda kõrval lamavale kehale. Teki alla kerratõmbunud alastus, ilmatuma rahulik, magav, unist soojust kiirgav teine. Kaaren surus põse patja, tema oleks samuti pidanud magama. Magama ja mitte minema murre, mitte mõtlema. Ta sulges silmad ja avas nad samal hetkel uuesti. Keha ta kõrval rapsis teki jalgadelt.... rahunes.
Õhtul oli ta tahtnud teada saada, miks Kaaren teda vihkab. Otseloomulik lollus, ta teadis ise sama hästi, et Kaaren ei vihka teda. Aga ta ei jätnud, käis ja küsis korda mitu, palus vabandust, ta oli purjus, Kaaren oli ka ja vastas üha uuesti, et ei vihka ju.
Ta sihtis pilguga seina sees olevasse öös paistmatusse aknasse, ta ei vihanud, kuid ei armastanud ka. Viimane ajaski südame täis.
Ta oleks pidanud ehk veidi ära kasutatuna tundma, ta ju oli näinud küll neid punaseks nutetud pisarais silmi ja juba esimestest keelega üheselt pehmetest sõnadest oli tunda, kuhu see kõik tüürib.
Oli olnud riid või midagi tõsisemat, mis jonnima ajas, lohutust nõudis.
Kaaren ei tundunud kaasa, ta armastas ennast selleks liiga palju, kuid ometi oli ta tulnud kaasa ja lõpetas siililegi selgelt siin voodis.
Jahh, ta oleks võinud tunda end ärakasutatuna...aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde...
.....ta ohkas hommikul korra, kuid see oli ka kõik, ta hoolis liiga vähe......
Keha Kaarna kõrval keeras end ootamatult näoga tüdruku suunas, tiris ta üles ärkamata oma kaisutusse ning kattis tekiga.
Kaaren sulges silmad, ta hoolis liiga vähe, kuid oskas sellele vaatamata naudiskleda.
Ta lamas voodil, kulm kipras ja vahtis pimedusse peitunud lae suunas, suu pisut totralt irvakile vajunud...intensiivse mõttetöö tulemina....
Enda vastu aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et kõige parema meelega karanuks ta püsti ja laamendanuks...... vihaga tahtis ta peksta laiali kogu selle korda seatud mööblitükkide ja riiete ning pisiasjade krempli oma ümber, ta tahtis karjuda ja trampida jalgu.
Aga ei, kindlasti mitte, tema enesekontroll oli selleks spontaanseks väljaelamiseks liiga heas vormis, pealegi puudus igasugune põhjus niimoodi käituda. Kaarna mõistus ei kiitnud tühipaljast kihku põhjusena heaks, algusest lõpuni nõrk argumentatsioon taoliseks tundeliseks plahvatuseks, liiga häiriv nii endale kui teistele.
Kaaren pööras pilgu enda kõrval lamavale kehale. Teki alla kerratõmbunud alastus, ilmatuma rahulik, magav, unist soojust kiirgav teine. Kaaren surus põse patja, tema oleks samuti pidanud magama. Magama ja mitte minema murre, mitte mõtlema. Ta sulges silmad ja avas nad samal hetkel uuesti. Keha ta kõrval rapsis teki jalgadelt.... rahunes.
Õhtul oli ta tahtnud teada saada, miks Kaaren teda vihkab. Otseloomulik lollus, ta teadis ise sama hästi, et Kaaren ei vihka teda. Aga ta ei jätnud, käis ja küsis korda mitu, palus vabandust, ta oli purjus, Kaaren oli ka ja vastas üha uuesti, et ei vihka ju.
Ta sihtis pilguga seina sees olevasse öös paistmatusse aknasse, ta ei vihanud, kuid ei armastanud ka. Viimane ajaski südame täis.
Ta oleks pidanud ehk veidi ära kasutatuna tundma, ta ju oli näinud küll neid punaseks nutetud pisarais silmi ja juba esimestest keelega üheselt pehmetest sõnadest oli tunda, kuhu see kõik tüürib.
Oli olnud riid või midagi tõsisemat, mis jonnima ajas, lohutust nõudis.
Kaaren ei tundunud kaasa, ta armastas ennast selleks liiga palju, kuid ometi oli ta tulnud kaasa ja lõpetas siililegi selgelt siin voodis.
Jahh, ta oleks võinud tunda end ärakasutatuna...aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde...
.....ta ohkas hommikul korra, kuid see oli ka kõik, ta hoolis liiga vähe......
Keha Kaarna kõrval keeras end ootamatult näoga tüdruku suunas, tiris ta üles ärkamata oma kaisutusse ning kattis tekiga.
Kaaren sulges silmad, ta hoolis liiga vähe, kuid oskas sellele vaatamata naudiskleda.
reede, veebruar 29, 2008
Kui nüüd hetkel, peaks olema keegi, kes tahaks kujutada vaiku portreelisel maalil, millel ka kogu kogu vaigu olemuslik ja kodune miljöö näha jääks, ning millel saaks väljendatud kõik tema klaasistunud pilgus peituvad salasoovid, siis peaks too agar indiviid maalima kõigepealt ühe suure aurava teetassi, väikese ninatilgapudelikese ja nende vahele hunnikusse vaigu, suure adolfi vuntse meenutava punetusega nina ja ülahuule vahelisel alal, alumise kultuurkihina võiksid maalil välja paista hunnikus täis nuusatud ja nuuskamata valged salvrätikud, mis kui lumi ümbrust kataks. Mis puutub pilku, siis see on veidikese tüdinud ja hädine, kuid mitte sugugi veel alla andja oma, sest niikaua kui puudub palavik on mul siiski plaan minna täna veel ka tantsima......
Aga eile käisin ma teatris, Athenas, kaasas hulk nuuskamiseks mõeldud pabereid ja seljas haiglasele sitahipile kohaselt katkised teksad ja kamsi...nohh ikka selline hädine lõnkuja....juba välisuksel tuli hakata rinda pistma kõrgete tikk-kontsade ja õhtutualettidega, kes samuti olid oma tee teatrisse leidnud...heitnud pilgu all fujeees kriitiliselt peeglisse, olin sunnitud lööma käega, õhtukleiti ei oleks ma kõige parema tahtmise juuresgi sellise olekuga välja kandnud.....
...tükk ise oli, nagu oli...ei olnud halb, sugugi mitte, aga väga naerma ka ei ajanud, aga rõkkava saali keskel rõkkamata istudes hakkab lõpuks imelik....pärast välja tulles oli aga etendusest tulenevalt totter lauseid moodustada, piinlik oli nohh.....aga see läks pärast esimesi veinilonkse taas mööda....
....ma usun, et nii umbes keskkoolis oleks ma antud tükist kindlasti vaimustunud, rõkanud ja suurest elevusest veel mitu päeva hiljemgi käsi plaksutanud, praegu aga, olen ma liiga vana ja liiga palju oma sisimas antud teemat arutanud, keelelisele tühjusele ning täitmatusele mõtelnud ning ei ole sellest tulenevalt enam nii vaimustuv.... kuigi samas tuleb nentida, et puudutas ju küll, muidu poleks olnud pärast totter...jahhh ja ikka on tore kui tehakse....
Muidu on nii, et üritan jõuda rohkem ja mõelda vähem, sageli aga läheb ikka nii, et mõtlen rohkem ja jõuan vähem...aga mis teha, mõtteis on paljutki....õnneks hakkavad aja jooksul kokku tõmbuma kõik lahtised otsad ja varsti lihtsalt ei saa tegutsemata olla.... aprillis näiteks tuleb stipendiumi avalduse tähtaeg, siinkohal on tore mainida, et niipea kui konkurss avati saatsid mulle viis inimest antud konkursi avamisest teate edasi, olen vist väga avalikult ümbritsevatele selgeks teinud, kuhu saada ja mida teha tahan (: ning lisaks tulevad aprillis peale koolitused, et saaks minna suvel lastega metsa......jaa, mitu nädalavahetust koolitavad ja siis juunis saab lõpuks minna päriselt ka....ma hetkel veel ei ole kindel, et mis ja kuidas, aga ma olen tähele pannud et julge hakkamine on alles pool sõgedusest..... njahh ja siis olen ma edasi lükanud seda va avalduse kirjuamist, kauem enam vist lükata ei anna...ooeh....aga kuidas siis ikkagi kirjutatakse soovist lahkuda meeldivast kollektiiv leekide seltskonnast....pagan... ma olen sellistes asjades nõrk....pfff...olgu olgu rohkem ei virise.....joon hoopis tassikese teed.....
- Kiilaspäine lauljanna?
- Temal on ikka endine soeng.
Aga eile käisin ma teatris, Athenas, kaasas hulk nuuskamiseks mõeldud pabereid ja seljas haiglasele sitahipile kohaselt katkised teksad ja kamsi...nohh ikka selline hädine lõnkuja....juba välisuksel tuli hakata rinda pistma kõrgete tikk-kontsade ja õhtutualettidega, kes samuti olid oma tee teatrisse leidnud...heitnud pilgu all fujeees kriitiliselt peeglisse, olin sunnitud lööma käega, õhtukleiti ei oleks ma kõige parema tahtmise juuresgi sellise olekuga välja kandnud.....
...tükk ise oli, nagu oli...ei olnud halb, sugugi mitte, aga väga naerma ka ei ajanud, aga rõkkava saali keskel rõkkamata istudes hakkab lõpuks imelik....pärast välja tulles oli aga etendusest tulenevalt totter lauseid moodustada, piinlik oli nohh.....aga see läks pärast esimesi veinilonkse taas mööda....
....ma usun, et nii umbes keskkoolis oleks ma antud tükist kindlasti vaimustunud, rõkanud ja suurest elevusest veel mitu päeva hiljemgi käsi plaksutanud, praegu aga, olen ma liiga vana ja liiga palju oma sisimas antud teemat arutanud, keelelisele tühjusele ning täitmatusele mõtelnud ning ei ole sellest tulenevalt enam nii vaimustuv.... kuigi samas tuleb nentida, et puudutas ju küll, muidu poleks olnud pärast totter...jahhh ja ikka on tore kui tehakse....
Muidu on nii, et üritan jõuda rohkem ja mõelda vähem, sageli aga läheb ikka nii, et mõtlen rohkem ja jõuan vähem...aga mis teha, mõtteis on paljutki....õnneks hakkavad aja jooksul kokku tõmbuma kõik lahtised otsad ja varsti lihtsalt ei saa tegutsemata olla.... aprillis näiteks tuleb stipendiumi avalduse tähtaeg, siinkohal on tore mainida, et niipea kui konkurss avati saatsid mulle viis inimest antud konkursi avamisest teate edasi, olen vist väga avalikult ümbritsevatele selgeks teinud, kuhu saada ja mida teha tahan (: ning lisaks tulevad aprillis peale koolitused, et saaks minna suvel lastega metsa......jaa, mitu nädalavahetust koolitavad ja siis juunis saab lõpuks minna päriselt ka....ma hetkel veel ei ole kindel, et mis ja kuidas, aga ma olen tähele pannud et julge hakkamine on alles pool sõgedusest..... njahh ja siis olen ma edasi lükanud seda va avalduse kirjuamist, kauem enam vist lükata ei anna...ooeh....aga kuidas siis ikkagi kirjutatakse soovist lahkuda meeldivast kollektiiv leekide seltskonnast....pagan... ma olen sellistes asjades nõrk....pfff...olgu olgu rohkem ei virise.....joon hoopis tassikese teed.....
- Kiilaspäine lauljanna?
- Temal on ikka endine soeng.
teisipäev, veebruar 26, 2008
Sitahipi kepisonks.....milline imeline keeleloome.....
...nojahh, võib olla mitte nii imeline, aga peegeldab hästi asjade seisu ja üldist olukorda, milles loome algus...... ehk siis läinud on kuidagi äärmiselt jätkusuutliku pidususe lainel....
...kõik algas sedakorda sellest, et meie oma Lauri kaitses ära oma seminaritöö, pärast seda aga oli mingi kontsert kusagil ja siis oligi juba kätte jõudmas vabariigi aastapäev.....Õelt kingituseks saadud liitrine Absolut, mis külmas oma aega oli pandud ootama, ei teinud kogu asja sugugi kergemaks...vähemalt massu sünnipäeva hommikul, pärast pidulikku Vabariigi sünnipäeva, oli olek raske.....peavalust, ma siinkohal üldse ei räägi.... pärast mõningaid meenutusi sai õhtu siiski täitsa korralikult kokku pandud, kuid mõistus ei tahtnud veel päriselt aru saada, kuidas küll jälle nii....aga mis seal ikka, mis läinud, see läinud, parem juba siis nautides leppida või vastupidi......kõigest sellest tulenevalt voodist lahkuda enne õhtut polnud mõtteski....ammu polnud niimoodi vedelenud...mõnus..... Kui lõpuks voodist välja sai, tuli joosta linna, poodi, koju ja tagasi linna, sest kui sünnipäev, siis sünnipäev....kohustusliku elemendina shampus pirogovis ja siis lõbusalt edasi, tordi aseaineks tehase pelmeenid ja morsi asemel gin toonikus....kaaslasteks sõprade ringi ja rõõmsad näod......mis hetkel või millest sai alguse spontaanne õllesõda, seda enam ei mäletagi, aga elevust oli hetkeks palju....njaaa.......kojumineks oli õhtule kohaselt samuti meeleolukas...väljas on muide juba hulga kevadet.....
...seda, kuidas jõudis hommik enam ei mäleta, uni oli magus... ärgates oli tõeline ettevõtmine enese organiseerimine järjekordseks ajapeale pealinna minekuks.....lõpuks bussis olles, ei uskunud isegi, et nii hästi läks...muidugi värin kadus seest alles päris kohale jõudes.....njaaa, aga pole vist ka ime...kui kõik saab alguse sellest et Lauri kaitseb lõpuks oma seminaritöö....
...nojahh, võib olla mitte nii imeline, aga peegeldab hästi asjade seisu ja üldist olukorda, milles loome algus...... ehk siis läinud on kuidagi äärmiselt jätkusuutliku pidususe lainel....
...kõik algas sedakorda sellest, et meie oma Lauri kaitses ära oma seminaritöö, pärast seda aga oli mingi kontsert kusagil ja siis oligi juba kätte jõudmas vabariigi aastapäev.....Õelt kingituseks saadud liitrine Absolut, mis külmas oma aega oli pandud ootama, ei teinud kogu asja sugugi kergemaks...vähemalt massu sünnipäeva hommikul, pärast pidulikku Vabariigi sünnipäeva, oli olek raske.....peavalust, ma siinkohal üldse ei räägi.... pärast mõningaid meenutusi sai õhtu siiski täitsa korralikult kokku pandud, kuid mõistus ei tahtnud veel päriselt aru saada, kuidas küll jälle nii....aga mis seal ikka, mis läinud, see läinud, parem juba siis nautides leppida või vastupidi......kõigest sellest tulenevalt voodist lahkuda enne õhtut polnud mõtteski....ammu polnud niimoodi vedelenud...mõnus..... Kui lõpuks voodist välja sai, tuli joosta linna, poodi, koju ja tagasi linna, sest kui sünnipäev, siis sünnipäev....kohustusliku elemendina shampus pirogovis ja siis lõbusalt edasi, tordi aseaineks tehase pelmeenid ja morsi asemel gin toonikus....kaaslasteks sõprade ringi ja rõõmsad näod......mis hetkel või millest sai alguse spontaanne õllesõda, seda enam ei mäletagi, aga elevust oli hetkeks palju....njaaa.......kojumineks oli õhtule kohaselt samuti meeleolukas...väljas on muide juba hulga kevadet.....
...seda, kuidas jõudis hommik enam ei mäleta, uni oli magus... ärgates oli tõeline ettevõtmine enese organiseerimine järjekordseks ajapeale pealinna minekuks.....lõpuks bussis olles, ei uskunud isegi, et nii hästi läks...muidugi värin kadus seest alles päris kohale jõudes.....njaaa, aga pole vist ka ime...kui kõik saab alguse sellest et Lauri kaitseb lõpuks oma seminaritöö....
pühapäev, veebruar 24, 2008
Kusagil sügaval minu sees on üks patrioot täitsa olemas, kahtluseta...just tema on see, kes veab mu Vabariigi aastapäeval hommikul, enne kui Päike jõuab üles horisondile ronida, Toompeale, seda juba mitmendat aastat, vaatama kuidas heisatakse lipp, pidulikult, lauluga au andes...Tõeliselt ilus on see vaatepilt, kuidas see sini-must-valge plagu tõuseb väärikalt sinisesse teavasse Hermanni kupul....ja patrioot minus üürgab isekeskis rõõmust ja uhkusest särades, ahnelt sööb ta ka laulupidusid, trallides rõõmust ja leides et hetkel ongi kõige parem koht kus olla, siin, siiras armastuses oma riigi ja rahva vastu....
...ülejäänud aja on too kodumaa arm enamasti peidus, suurt rohkemat sõna ei võta, kipituse toob kurku vaid vahel, kui pilk kissitades kaugele silmapiirini jooksvat raba püüab tabada ja paljajalu Muhumaa karjamaal käies, kus torgib taldu nii mõnusasti ja kadakate vahel suveleitsakus metsistund maasikaid noppides ning halli hülge karva tuules mäslevat Läänemerd vahtides.....jaaa....ilus on ta küll... ja mul on hea meel, et ta mul siiski olemas on..... see va sindrinahk, kodumaa ja armastus ta vastu....
...ülejäänud aja on too kodumaa arm enamasti peidus, suurt rohkemat sõna ei võta, kipituse toob kurku vaid vahel, kui pilk kissitades kaugele silmapiirini jooksvat raba püüab tabada ja paljajalu Muhumaa karjamaal käies, kus torgib taldu nii mõnusasti ja kadakate vahel suveleitsakus metsistund maasikaid noppides ning halli hülge karva tuules mäslevat Läänemerd vahtides.....jaaa....ilus on ta küll... ja mul on hea meel, et ta mul siiski olemas on..... see va sindrinahk, kodumaa ja armastus ta vastu....
teisipäev, veebruar 19, 2008
Intensiiv intensioon........elik väljakutse olla kolm päeva standis tragi ning pärast seda veel kaks päeva tööl käia on vastu võetud ja läbi mängitud.....
tulemus - ikka veel seisan, kui nõutakse ja kõigile päringutele on paari ületunni hinnaga vastatud......
....meel on kummalisel kombel naljakalt rahuldunud....intensiivne töö siiski annab vahel pääsemise läbi eneseteostuse momendi... ja pealegi oli Tallinnas omajagu ootamatult tore - pehme voodi ja vanniga hotellituba, kuhu armunute päeval peitu pugeda, tähtsa näoga onud ja tädid messil ja palju abivajavaid pilke, naljakas sattumine keset trendipeo sissejuhatust, kus kõrgete kontsade konsentratsioon tõusis üle keerdtrepi astmete otse teisele korrusele ja hirmutas päris ära, halb pidu millest sai pääsemine Kloostriaidas kallite pilkude all ja Juuksur ja Mutant, kus pole käinud lubatud vanusega vist veel kunagi....jäine tuul ja linnamelu, saun seal kus ikka on saun...hommikused lõhesaiad ja tunne, et aeg saab otsa......
Lõpuks kui Tartus tagasi, siis oli kogu olek läbini väsinud aga nõudmas veel enne väljamagamist endale üht purjuskäiku...sobivalt leidus ka kompanjone, oma ungarlane ja punane vein...millest kasvas välja tühi tehas oma Nirvaanase pühapäeva ööga ja naabrid põhjast, keda ikka vaid seal näha saab ja keda ammu polnud näinud ja kes tublid olnud...
Hommikul kliendi äreva kõne peale ärgates puudus mälestus kojujõudmise detailidest, kuid suu nurka surus end muie....hea oli olla....kohv ja sigaret ja välja, sinna kus ootamatult soe päikesepaitus ja libedad tänavad.....
Hirmus hea on vahel kiirustada, kui on selline tuju ja samal ajal koht kuhu ja peidetud siht mille pärast kiirustada....jahh...vahel võib olla ajatult asjalik ja õhtul kaotada kainuse sõprade turvalises seltskonnas, vilavate pilkudeta....pistes põske kommi...
tulemus - ikka veel seisan, kui nõutakse ja kõigile päringutele on paari ületunni hinnaga vastatud......
....meel on kummalisel kombel naljakalt rahuldunud....intensiivne töö siiski annab vahel pääsemise läbi eneseteostuse momendi... ja pealegi oli Tallinnas omajagu ootamatult tore - pehme voodi ja vanniga hotellituba, kuhu armunute päeval peitu pugeda, tähtsa näoga onud ja tädid messil ja palju abivajavaid pilke, naljakas sattumine keset trendipeo sissejuhatust, kus kõrgete kontsade konsentratsioon tõusis üle keerdtrepi astmete otse teisele korrusele ja hirmutas päris ära, halb pidu millest sai pääsemine Kloostriaidas kallite pilkude all ja Juuksur ja Mutant, kus pole käinud lubatud vanusega vist veel kunagi....jäine tuul ja linnamelu, saun seal kus ikka on saun...hommikused lõhesaiad ja tunne, et aeg saab otsa......
Lõpuks kui Tartus tagasi, siis oli kogu olek läbini väsinud aga nõudmas veel enne väljamagamist endale üht purjuskäiku...sobivalt leidus ka kompanjone, oma ungarlane ja punane vein...millest kasvas välja tühi tehas oma Nirvaanase pühapäeva ööga ja naabrid põhjast, keda ikka vaid seal näha saab ja keda ammu polnud näinud ja kes tublid olnud...
Hommikul kliendi äreva kõne peale ärgates puudus mälestus kojujõudmise detailidest, kuid suu nurka surus end muie....hea oli olla....kohv ja sigaret ja välja, sinna kus ootamatult soe päikesepaitus ja libedad tänavad.....
Hirmus hea on vahel kiirustada, kui on selline tuju ja samal ajal koht kuhu ja peidetud siht mille pärast kiirustada....jahh...vahel võib olla ajatult asjalik ja õhtul kaotada kainuse sõprade turvalises seltskonnas, vilavate pilkudeta....pistes põske kommi...
kolmapäev, veebruar 13, 2008
See on üsna rõlge tunne, kui miskisel arutul hetkel taipad, et elad konnatiigis ja ujumisoskus ununes Aura dushiruumi nagisse.....
....Eino-aino, et siis päriselt...kui sa ühel õhtul pärast iseenda heroiiniks tunnistamist kaalud, et kas minna välja või ei...sealjuures teisel vaekausil on asjade pakkimine ruudulisse riidest kohvrisse, mis ei mahuta palju ning ööle järgnev kell 10 algav koolipäev....ja sa otsustad ei, sest Illegaardis, mis antud võrrandis oleks "väljas", on neli inimest, keda sa tead, kuid kes ei ole sulle rohkemat kui tuttavad ja neist neljast ühega sa oled kunagi mingitel otsekohestel asjaoludel ühte voodisse magama sattunud ning kolm ülejäänut teavad seda...ehk siis kokkuvõttes tundub lihtsalt liiga imelik väljatoodud asjaoludel üksi "väljasse" minna, eriti siis, kui ei ole plaan raskelt jooki teha........et kuidas palun???....et siis inimlik piinlikkus, häbelikkus, uhkus......ja äng....sest miks ei võiks "väljas" olla hulk toredaid inimesi, keda sa ühtegi ei tunne ja kellega ei ole mingit lugu, kusagil......
Jahh..olen märganud varemgi, et kui sattuda ruumi, koos hulga inimestega, kellest keskmiselt 3-5 on sul miskine intiimne lugu, siis läheb olemine sees kitsaks....jälgid samme ja sattumisi, zheste ja silmanurgast liikumisi..... ja samas nagu kusagil mujal käia ka ei taha, sest neis ruumides on mul hea olnud, alati parem kui mujal...või meeldib mulle nii vaid enesepettuseks uskuda...aga ei aga jaa.... ma tunnen et oleks jub aeg vist, vast hakata astuma ehk....
...lähengi pakin siis asju sinna ruudulisse riidest kohvrisse, kuhu palju ei mahu...jahh ja olen nõus, see kanne käiks rubriigi alla liiga palju informatsiooni....kui mul kanded rubriigitatud oleks vaid.......
nokk kinni, saba lahti.....
....Eino-aino, et siis päriselt...kui sa ühel õhtul pärast iseenda heroiiniks tunnistamist kaalud, et kas minna välja või ei...sealjuures teisel vaekausil on asjade pakkimine ruudulisse riidest kohvrisse, mis ei mahuta palju ning ööle järgnev kell 10 algav koolipäev....ja sa otsustad ei, sest Illegaardis, mis antud võrrandis oleks "väljas", on neli inimest, keda sa tead, kuid kes ei ole sulle rohkemat kui tuttavad ja neist neljast ühega sa oled kunagi mingitel otsekohestel asjaoludel ühte voodisse magama sattunud ning kolm ülejäänut teavad seda...ehk siis kokkuvõttes tundub lihtsalt liiga imelik väljatoodud asjaoludel üksi "väljasse" minna, eriti siis, kui ei ole plaan raskelt jooki teha........et kuidas palun???....et siis inimlik piinlikkus, häbelikkus, uhkus......ja äng....sest miks ei võiks "väljas" olla hulk toredaid inimesi, keda sa ühtegi ei tunne ja kellega ei ole mingit lugu, kusagil......
Jahh..olen märganud varemgi, et kui sattuda ruumi, koos hulga inimestega, kellest keskmiselt 3-5 on sul miskine intiimne lugu, siis läheb olemine sees kitsaks....jälgid samme ja sattumisi, zheste ja silmanurgast liikumisi..... ja samas nagu kusagil mujal käia ka ei taha, sest neis ruumides on mul hea olnud, alati parem kui mujal...või meeldib mulle nii vaid enesepettuseks uskuda...aga ei aga jaa.... ma tunnen et oleks jub aeg vist, vast hakata astuma ehk....
...lähengi pakin siis asju sinna ruudulisse riidest kohvrisse, kuhu palju ei mahu...jahh ja olen nõus, see kanne käiks rubriigi alla liiga palju informatsiooni....kui mul kanded rubriigitatud oleks vaid.......
nokk kinni, saba lahti.....
pühapäev, veebruar 10, 2008
Pidu, saab otsa, pidu saab otsa!....laulsid juba klassikud, nohhh... ma igaljuhul loodan et see saab toimuma hetkel kui kõik rõemsad, tervise juures ja valmis koju minema....
Tegelikult aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Mööduv nädal on täis olnud vaheaega ja vanu ning armsaid inimesi...ning olnud üdini tore, kui välja arvata, need esmas- ja teisipäevased töötunnid ja kolmapäevane kriiskava häälega koolituse õud....
aga ikkagi neist toredustest rääkides, siis kõigepealt sai õepojale õnne soovitud suure sünnipäeva puhul, juba kaheksa aastat, arusaamatu, kuhu need päevad küll läevad.....
......siis sai kaetud üle Nelli uus elamine, kiidan heaks, ilus...
......Kuna juba Tallinnas olin, siis külastasime mõnekesi Tõnu, kes elab nüüd 5-7 minutit baltast patarei vangla suunal. Tõnu kodu on ilus ja peremees ise on endiselt stressivabalt meeldiv kaaslane. Sai võetud õlled ja väike viin hapukrugi ja süldi kõrvale. Veeretati juttu, muusika taustal ja lõpuks jõuti nagu ikka levist välja vastu ööd ja balta tseburekki vastu hommikut... lõpuks oli täitsa purjus olla ja uni sai magus, miks kõik hommikul helistama hakkasid, on tänini selgusetult arusaamatu...aga hommikune õlu hoidis ära pohmeluse ja burks toitis keha.....
....varsti saabus aga uus õhtu, mis sedakorda möödus kuninglikult kaunis seltskonnas Hellas, veinijooki juues ja vesteldes aktuaalsetel teemadel läbi semiootiliselt naiseliku prisma möödus aeg. Kui jutt otsa sai, olin ma bussilt maha jäämas, kuid see ei olnud variant...nii sai Oksana takso abil siiski jõutud...tagasi Tartus oli olla hea...
Tartus sai koristada ja poes käia ja kütta sai ka...ja siis tulid juba Mari ja Nelli üks ühelt ja teine teiselt poolt, kaasas lagritsakott ja suur ilmakaart, mis seinale sai....meeldiv on meeldivaid inimesi tartus näha ja seda peab tähistama ju alati ka....nii sai õhtu, mis nii kaunilt algas plaanitult jätku lutsus, kus oli jüri ja kompanjonide elektroonikat ja kütet ja tantsutantsutantsu.
Kuidas Mari aga Lutsust Toomele jõudis ja Jaanusele tellitud taksole sai Nelliga pandud, sellest ajalugu vaikib, nagu ka sellest, kuidas mina üle kivide ja kändude tehasesse jõudsin, tuttavaid nägusid nägin, ripsmeid laksutasin ja lõpuks omaaegse geograafiaõpsi poja enda juurde magama viisin....öelda võib vaid, et mõni inimene kohe tundub usaldusväärne, eriti kui tal on säravad silmad ja kena naeratus......hommikuks oli õnneks kõik endine ja inimesi minu juures genraalplaani järgselt kokku kolm....sai juua vett ja mennutada, siis viisid jalad pilku ja hammast heitma esimesele nime poolest lesilale taaralinnas...nohhh, meiepoolne hunnitu hinnang oli, et natuke loksuv ja liimist lahti...aga kui neile endile meeldib, lasku edasi, sest pikapeale saab kõht siiski täis ja ega lilla-must värvikooslus interjööris ei olegi teabmis halb.....
Mari lahkus meie meeldivast seltskonnast Tallinna suunas juba siis, kui me veel õhtuks uute jookide järgi polnud jõudnud.... aga mis seal ikka, meie tee viis koju ja sealt tagasi eelmise päeva kuriteopaika noori setosid kuulama.....sedakorda vedas pea ja süda alt nellit ja taas sai jaanuse nimel auto kutsutud, taas tehase ette....
Oeh ja nii see nädal mööda saama kipubki...ja hea vist ongi...sest jaks kipub otsa saama...ja homme yuleb minna kooli....tõotab tulla päris hurja viikko, kui end soome keeles väljendada....
Aga muidu on nii, et kummaliselt palju on peas naljakaid pulki...aga ma ei kurda, see on veel kõik meeldivuse piiresse jäämas....
Tegelikult aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Mööduv nädal on täis olnud vaheaega ja vanu ning armsaid inimesi...ning olnud üdini tore, kui välja arvata, need esmas- ja teisipäevased töötunnid ja kolmapäevane kriiskava häälega koolituse õud....
aga ikkagi neist toredustest rääkides, siis kõigepealt sai õepojale õnne soovitud suure sünnipäeva puhul, juba kaheksa aastat, arusaamatu, kuhu need päevad küll läevad.....
......siis sai kaetud üle Nelli uus elamine, kiidan heaks, ilus...
......Kuna juba Tallinnas olin, siis külastasime mõnekesi Tõnu, kes elab nüüd 5-7 minutit baltast patarei vangla suunal. Tõnu kodu on ilus ja peremees ise on endiselt stressivabalt meeldiv kaaslane. Sai võetud õlled ja väike viin hapukrugi ja süldi kõrvale. Veeretati juttu, muusika taustal ja lõpuks jõuti nagu ikka levist välja vastu ööd ja balta tseburekki vastu hommikut... lõpuks oli täitsa purjus olla ja uni sai magus, miks kõik hommikul helistama hakkasid, on tänini selgusetult arusaamatu...aga hommikune õlu hoidis ära pohmeluse ja burks toitis keha.....
....varsti saabus aga uus õhtu, mis sedakorda möödus kuninglikult kaunis seltskonnas Hellas, veinijooki juues ja vesteldes aktuaalsetel teemadel läbi semiootiliselt naiseliku prisma möödus aeg. Kui jutt otsa sai, olin ma bussilt maha jäämas, kuid see ei olnud variant...nii sai Oksana takso abil siiski jõutud...tagasi Tartus oli olla hea...
Tartus sai koristada ja poes käia ja kütta sai ka...ja siis tulid juba Mari ja Nelli üks ühelt ja teine teiselt poolt, kaasas lagritsakott ja suur ilmakaart, mis seinale sai....meeldiv on meeldivaid inimesi tartus näha ja seda peab tähistama ju alati ka....nii sai õhtu, mis nii kaunilt algas plaanitult jätku lutsus, kus oli jüri ja kompanjonide elektroonikat ja kütet ja tantsutantsutantsu.
Kuidas Mari aga Lutsust Toomele jõudis ja Jaanusele tellitud taksole sai Nelliga pandud, sellest ajalugu vaikib, nagu ka sellest, kuidas mina üle kivide ja kändude tehasesse jõudsin, tuttavaid nägusid nägin, ripsmeid laksutasin ja lõpuks omaaegse geograafiaõpsi poja enda juurde magama viisin....öelda võib vaid, et mõni inimene kohe tundub usaldusväärne, eriti kui tal on säravad silmad ja kena naeratus......hommikuks oli õnneks kõik endine ja inimesi minu juures genraalplaani järgselt kokku kolm....sai juua vett ja mennutada, siis viisid jalad pilku ja hammast heitma esimesele nime poolest lesilale taaralinnas...nohhh, meiepoolne hunnitu hinnang oli, et natuke loksuv ja liimist lahti...aga kui neile endile meeldib, lasku edasi, sest pikapeale saab kõht siiski täis ja ega lilla-must värvikooslus interjööris ei olegi teabmis halb.....
Mari lahkus meie meeldivast seltskonnast Tallinna suunas juba siis, kui me veel õhtuks uute jookide järgi polnud jõudnud.... aga mis seal ikka, meie tee viis koju ja sealt tagasi eelmise päeva kuriteopaika noori setosid kuulama.....sedakorda vedas pea ja süda alt nellit ja taas sai jaanuse nimel auto kutsutud, taas tehase ette....
Oeh ja nii see nädal mööda saama kipubki...ja hea vist ongi...sest jaks kipub otsa saama...ja homme yuleb minna kooli....tõotab tulla päris hurja viikko, kui end soome keeles väljendada....
Aga muidu on nii, et kummaliselt palju on peas naljakaid pulki...aga ma ei kurda, see on veel kõik meeldivuse piiresse jäämas....
pühapäev, veebruar 03, 2008
Kaarnale meeldis vihm.....aga kõike toda lobjakat, mis jäi oma olekult lume ja vihma vahele ja mida juba mitu tundi oli taevast lastud alla kukkuda, ta jälestas. Vastikusvärin jooksis üle ta selja.
Kaaren pööras pilgu akna taga toimuvalt helendavale arvutiekraanile tagasi. Räpspostituste seksiooni oli saabunud kuus uut kirja. Pealkirjade järgi võis aimata, et teemaks seekordki peenise suurendamine. Jahh, Kaarnale hakkas too igapäevane ajupesu mõjuma. Ta oli juba mitu korda, rituaaliks muutunud rämpskirjade kustutamise kõrvale heietanud mõtet, et võibolla peaks tõesti peenise suurendamisele mõtlema hakkama. Siimaani pole küll probleemi olnud aga mine sa tea millal see sinder tabada võib. Kaaren ohkas ja vajutas virtuaalsele klahvile "Delete", ehk täna veel mitte.
Ta võttis lonksu ingverist tehtud teed ja tundis kuidas soe jutt kurgust alla vajus. Eelmine õhtu keeras ikka veel sees. Lisaks oli huul paistes, eilse ootamatu agressiooni tulemus arvatavasti, kuigi täpne mälestus juhtunust puudus. Täiesti kindlalt aga olid tal huule siseküljel hambajäljed.
Ingver oma kratsiva kibedusega kosutas......
Kaaren tundis, kuidas ta oli natuke sassis, hommikul kohmetult vabandusi telefonitorusse sosistades oli ta taibanud, et kõik pole päris korras ja, et tal õigupoolest pole midagi enda vabanduseks öelda....Telefonist kostunud haigutav hääl vabandas samuti. Kaarnale jäi selgusetuks miks, ta kahtlustas et hääle omanik ei teadnud isegi. Tüdruk oli ta lihtsalt ootamatult tabanud ja kohmetus nähtavasti nakkas......
Ülejäänud päeva oli ta üritanud mõelda välja, end kokku korjata ning särada. Ei õnnestunud. Kogu olek oli alkoholist värisev ja õhtu võik lõpp hommikuste koduseinte vahel pani pea valutama ja põdeja ronis sisse.
Õhtuks oli Kaaren joonud liitreid vett ja maganud, istunud arvuti taga, joonud ingverist teed, söönud, kuid midagi ei aidanud....põdeja küll lahkus poole päeva pealt, ent raudse eesriide taha pääsenud õhk ja sellest siginenud rahutud mõtted segasid olekut. Oma rahuliku, austusväärse ja targa positsiooni oli ta ausas mängus kaotanud ning tal oli hirm. Noor võlur oli oma sõnu juhuslikult seades Kaarna korraga relvituks teinud. Seda polnud kunagi varem juhtunud ning tundus absurdne.... nii see, et varem polnud kui ka see, et nüüd oli.
Kaaren sulges arvuti ja jõi veel lonksu teed....pikaldaselt tõstis ta sisemuse nurgas pead uudishimu. Kui keegi tõmbab raudse eesriide eest, siis hea või halva õnne korral tullakse varsti ka peegliga. Viimane mõte muutis olukorra peaaegu seeditavaks..... segaduses peitus klaarumise võimalikkust....
Kaaren pööras pilgu akna taga toimuvalt helendavale arvutiekraanile tagasi. Räpspostituste seksiooni oli saabunud kuus uut kirja. Pealkirjade järgi võis aimata, et teemaks seekordki peenise suurendamine. Jahh, Kaarnale hakkas too igapäevane ajupesu mõjuma. Ta oli juba mitu korda, rituaaliks muutunud rämpskirjade kustutamise kõrvale heietanud mõtet, et võibolla peaks tõesti peenise suurendamisele mõtlema hakkama. Siimaani pole küll probleemi olnud aga mine sa tea millal see sinder tabada võib. Kaaren ohkas ja vajutas virtuaalsele klahvile "Delete", ehk täna veel mitte.
Ta võttis lonksu ingverist tehtud teed ja tundis kuidas soe jutt kurgust alla vajus. Eelmine õhtu keeras ikka veel sees. Lisaks oli huul paistes, eilse ootamatu agressiooni tulemus arvatavasti, kuigi täpne mälestus juhtunust puudus. Täiesti kindlalt aga olid tal huule siseküljel hambajäljed.
Ingver oma kratsiva kibedusega kosutas......
Kaaren tundis, kuidas ta oli natuke sassis, hommikul kohmetult vabandusi telefonitorusse sosistades oli ta taibanud, et kõik pole päris korras ja, et tal õigupoolest pole midagi enda vabanduseks öelda....Telefonist kostunud haigutav hääl vabandas samuti. Kaarnale jäi selgusetuks miks, ta kahtlustas et hääle omanik ei teadnud isegi. Tüdruk oli ta lihtsalt ootamatult tabanud ja kohmetus nähtavasti nakkas......
Ülejäänud päeva oli ta üritanud mõelda välja, end kokku korjata ning särada. Ei õnnestunud. Kogu olek oli alkoholist värisev ja õhtu võik lõpp hommikuste koduseinte vahel pani pea valutama ja põdeja ronis sisse.
Õhtuks oli Kaaren joonud liitreid vett ja maganud, istunud arvuti taga, joonud ingverist teed, söönud, kuid midagi ei aidanud....põdeja küll lahkus poole päeva pealt, ent raudse eesriide taha pääsenud õhk ja sellest siginenud rahutud mõtted segasid olekut. Oma rahuliku, austusväärse ja targa positsiooni oli ta ausas mängus kaotanud ning tal oli hirm. Noor võlur oli oma sõnu juhuslikult seades Kaarna korraga relvituks teinud. Seda polnud kunagi varem juhtunud ning tundus absurdne.... nii see, et varem polnud kui ka see, et nüüd oli.
Kaaren sulges arvuti ja jõi veel lonksu teed....pikaldaselt tõstis ta sisemuse nurgas pead uudishimu. Kui keegi tõmbab raudse eesriide eest, siis hea või halva õnne korral tullakse varsti ka peegliga. Viimane mõte muutis olukorra peaaegu seeditavaks..... segaduses peitus klaarumise võimalikkust....
teisipäev, jaanuar 29, 2008
Ära mine närvi ega närv ei ole Sharm el Sheikh, kuhu minna.....ütlesid juba klassikud...
Noh ma siis kuulasin ja valisin Sharm el Sheikhi ja närvi minemise vahel esimese....4,5h lendu, mis nii tüütu, nii tüütu ja kohal me olimegi, mustade alati vaid naeratavat meeste keskel, kesk kõrbe ja kivisid, eestlaste lemmik kuurortis.... hilisõhtul kohale jõudes oli õhk suvist lõhna täis....mõnus....keset siinset talve oli see natuke kummastav aga oi kui mõnus... kepslesime bussiga oma suur-suurde 5 tärni hotelli, kus ühe inimese voodisse mahuks vabalt magama kolm nälginud tudengit, ja keerasime magama.....
Sharm el Sheikh on oma olemuselt Siinai poolsaare tippu keset igavat liiva ja tühja välja ehitatud suurte hotellidega puhkekuurort, mida ühendab üks ca 30 km pikkune tänav.... ühest hotellist teise minna pole eriti võimalik, inimesed kohtuvad suure tänava keskel, väikesel jalakäijate tänaval, kus on pidutsemispaik, paljude-paljude kohvikute ja miljonite mustade meestega, kes üritavad sulle midagi pähe määrida, kohta kutsutakse Naama Bayks ja seal käib mürgel 24h.... shoppamiskirge rahuldavad turistid aga nn vanas Sharmis, mis on turutänav natuke Naama Bayst eemal.....
Liigutakse seda suurt tänavat mööda, kas turismibussidega või taksodega, mida juhivad mustad väikesed mehed, kelle igapäevane leivateenimine käib läbi lõputu kauplemise....jahhh, lõputu kauplemine on seal omamoodi elustiil, mulle tundub.....
Üldiselt on aga kogu paik süstemaatiliselt üles ehitatud turisti rahast tühjaks imemisele ja see tundub töötavat.....Kui sa oled aga heleda nahaga ja heleda juuksepahmakaga naisterahvas, siis algab igasugune suhtlus väljenditega: You are sweet/You are nice/I like You/I like Your body/Hi, what´s Your name!......etc ja lõpuks jõutakse ikkagi selleni, et sa peaksid midagi ostma, hakkama mustamehe tüdruksõbraks ja midagi ostma, suudlema musta väikest meest ja midagi ostma või vähemalt tulema omme midagi ostma, sest sa oled nii ilus....... Minusugusele kalgile põhjamaisele esstlasele oli too kõik väga tüütu......aga ilm oli seal ometi ilus ja päike kõrgel taevas ning vesi sini-sinine ning taamal paitmas kivikaljud, ning igav liiv....see kõik mulle meeldis, Punane meri oma korallide ja värviliste kaladega meeldis ka....seda võiks kunagi uuestigi vaatama minna.....aga too maapealne keskkond oli ikkagi kuidagi kummastav, kui kogu rohelus hotelliaias on lihtsalt kirkaga kivi sisse taotud aukudesse kasvama pandud ja kasvab vaid tohutu vee kuluga ja ainult sellel ruutmeetril, siis tundub see mulle kuidagi ajulage, veidike vägistamisena....ma teataval määral mõistan, miks seda tehakse....aga miskine vimm minu sees ei kiida seda heaks.....inimesed on ikka ühe naljakad loomad aga see, mis nad vahel loodusega teevad tekitab õõva ja puudub igasugune tahtmine naerda....
Pärast kaht päeva Sharm el Sheikhis, suur-suures hotellis ja erinevadel ekskursioonidel, olin ma täitsa valmis juba koju tulema....õnneks meie lühike reis sedakorda kauem ei kestnudki....nii et hulk formaalsusi lennujaamas ja 5,5h lennukisõitu ning tagasi Eesti talveta talves olingi.....Mõttes tegin linnukese Sharm el Sheikhi ees olevasse tühja lahtrisse ja tundsin teatavat rahul olu....kerge päikese jume jäi näkku ja päikese sain kaela....ning nüüd ma tean, kus mu kliendid oma puhkusi veedavad.....miks ka mitte, päike on tore.....ise aga ma sinna raha eest ei kavatse minna, või kui ainult siiskord, kui ma olen vana ja ei tahagi puhkuselt muud kui päikest ja 5 tärni suur-suurt hotelli väikeste mustade naeratavate meestega......
Noh ma siis kuulasin ja valisin Sharm el Sheikhi ja närvi minemise vahel esimese....4,5h lendu, mis nii tüütu, nii tüütu ja kohal me olimegi, mustade alati vaid naeratavat meeste keskel, kesk kõrbe ja kivisid, eestlaste lemmik kuurortis.... hilisõhtul kohale jõudes oli õhk suvist lõhna täis....mõnus....keset siinset talve oli see natuke kummastav aga oi kui mõnus... kepslesime bussiga oma suur-suurde 5 tärni hotelli, kus ühe inimese voodisse mahuks vabalt magama kolm nälginud tudengit, ja keerasime magama.....
Sharm el Sheikh on oma olemuselt Siinai poolsaare tippu keset igavat liiva ja tühja välja ehitatud suurte hotellidega puhkekuurort, mida ühendab üks ca 30 km pikkune tänav.... ühest hotellist teise minna pole eriti võimalik, inimesed kohtuvad suure tänava keskel, väikesel jalakäijate tänaval, kus on pidutsemispaik, paljude-paljude kohvikute ja miljonite mustade meestega, kes üritavad sulle midagi pähe määrida, kohta kutsutakse Naama Bayks ja seal käib mürgel 24h.... shoppamiskirge rahuldavad turistid aga nn vanas Sharmis, mis on turutänav natuke Naama Bayst eemal.....
Liigutakse seda suurt tänavat mööda, kas turismibussidega või taksodega, mida juhivad mustad väikesed mehed, kelle igapäevane leivateenimine käib läbi lõputu kauplemise....jahhh, lõputu kauplemine on seal omamoodi elustiil, mulle tundub.....
Üldiselt on aga kogu paik süstemaatiliselt üles ehitatud turisti rahast tühjaks imemisele ja see tundub töötavat.....Kui sa oled aga heleda nahaga ja heleda juuksepahmakaga naisterahvas, siis algab igasugune suhtlus väljenditega: You are sweet/You are nice/I like You/I like Your body/Hi, what´s Your name!......etc ja lõpuks jõutakse ikkagi selleni, et sa peaksid midagi ostma, hakkama mustamehe tüdruksõbraks ja midagi ostma, suudlema musta väikest meest ja midagi ostma või vähemalt tulema omme midagi ostma, sest sa oled nii ilus....... Minusugusele kalgile põhjamaisele esstlasele oli too kõik väga tüütu......aga ilm oli seal ometi ilus ja päike kõrgel taevas ning vesi sini-sinine ning taamal paitmas kivikaljud, ning igav liiv....see kõik mulle meeldis, Punane meri oma korallide ja värviliste kaladega meeldis ka....seda võiks kunagi uuestigi vaatama minna.....aga too maapealne keskkond oli ikkagi kuidagi kummastav, kui kogu rohelus hotelliaias on lihtsalt kirkaga kivi sisse taotud aukudesse kasvama pandud ja kasvab vaid tohutu vee kuluga ja ainult sellel ruutmeetril, siis tundub see mulle kuidagi ajulage, veidike vägistamisena....ma teataval määral mõistan, miks seda tehakse....aga miskine vimm minu sees ei kiida seda heaks.....inimesed on ikka ühe naljakad loomad aga see, mis nad vahel loodusega teevad tekitab õõva ja puudub igasugune tahtmine naerda....
Pärast kaht päeva Sharm el Sheikhis, suur-suures hotellis ja erinevadel ekskursioonidel, olin ma täitsa valmis juba koju tulema....õnneks meie lühike reis sedakorda kauem ei kestnudki....nii et hulk formaalsusi lennujaamas ja 5,5h lennukisõitu ning tagasi Eesti talveta talves olingi.....Mõttes tegin linnukese Sharm el Sheikhi ees olevasse tühja lahtrisse ja tundsin teatavat rahul olu....kerge päikese jume jäi näkku ja päikese sain kaela....ning nüüd ma tean, kus mu kliendid oma puhkusi veedavad.....miks ka mitte, päike on tore.....ise aga ma sinna raha eest ei kavatse minna, või kui ainult siiskord, kui ma olen vana ja ei tahagi puhkuselt muud kui päikest ja 5 tärni suur-suurt hotelli väikeste mustade naeratavate meestega......
teisipäev, jaanuar 22, 2008
Kaarnale meeldis magavate inimeste lõhn. See väsimuse hõng ning too magavate kehade rahu. Too unise higi ja unenägude lehk, mida nood magavate inimeste voodid välja õhkasid. Too kehade rammestuse ja dushigeeli, padjale laiali laotunud juuste ja öökreemi, kehade all välja surevate käte ja kaisutuste lõhn, mis tuli vooditesse kägardatud ihudest.....
Ja nood pimedad toad, kus värve pole, on vaid pinnad ja lõhnad ja helid. Nohinad, pikad ja ilmatuma rahulikud hingetõmbed, üksikud oiged ja kilked, tekkide kahin ja patjade sahin, mis tekib uniste liigutustest..kella tiksumine öökapil, läbi akende tungiv tuul ja öise liikluse sosin....kõik nii omasoodu voolav ja vaikne, nii ilmatumalt üksik ja vaikne....
Kaarnale meeldis istuda neis tubades ja vaadata magavate inimeste unesid, õige vargsi kusagil nurgas, nii et unenäod ära ei ehmuks, ja nuusutada magavate inimeste lõhnu.
Magavate inimeste, magavad toad, Kaaren polnud kunagi suutnud lahkuda neist vabatahtlikult.....alati aga leidus sundusi ja käskijaid...ta oli veetnud vaid viive...ahminud endasse kiirelt sõõme, sulgenud silmad ja nautinud sekundeid, vaadanud unesid, nuhutanud lõhnu ja lahkunud siis...
Kaaren hingas sügavalt sisse, ta ei mäletanud enam millal viimati oli ta nuusutand tubades uinunud inimeste lõhnu. Kui ammu polnud keegi maganud nendes, kus tema viimastel aegadel viibis.
Kõik olid aina ja aina vaid ärkvel, kui olid....
Ja nood pimedad toad, kus värve pole, on vaid pinnad ja lõhnad ja helid. Nohinad, pikad ja ilmatuma rahulikud hingetõmbed, üksikud oiged ja kilked, tekkide kahin ja patjade sahin, mis tekib uniste liigutustest..kella tiksumine öökapil, läbi akende tungiv tuul ja öise liikluse sosin....kõik nii omasoodu voolav ja vaikne, nii ilmatumalt üksik ja vaikne....
Kaarnale meeldis istuda neis tubades ja vaadata magavate inimeste unesid, õige vargsi kusagil nurgas, nii et unenäod ära ei ehmuks, ja nuusutada magavate inimeste lõhnu.
Magavate inimeste, magavad toad, Kaaren polnud kunagi suutnud lahkuda neist vabatahtlikult.....alati aga leidus sundusi ja käskijaid...ta oli veetnud vaid viive...ahminud endasse kiirelt sõõme, sulgenud silmad ja nautinud sekundeid, vaadanud unesid, nuhutanud lõhnu ja lahkunud siis...
Kaaren hingas sügavalt sisse, ta ei mäletanud enam millal viimati oli ta nuusutand tubades uinunud inimeste lõhnu. Kui ammu polnud keegi maganud nendes, kus tema viimastel aegadel viibis.
Kõik olid aina ja aina vaid ärkvel, kui olid....
reede, jaanuar 18, 2008
Ma leian, et nüüd ei jää varsti küll enam muud üle, kui lihtsalt vihastada.... lõpuni.... kohe niimoodi, et on vihastatud ja siis suure vihaga midagi suurt tehtud, sest mul on tunne, et see jama, mis siin juba nädalaid kestab, ei saagi muidu otsa... muudkui mingi tüdimus, nutt ja hala, enesepiinajalikud unenäod ja kogu see kõrini efekt metsa peitumise soovi krempliga....pfff....Tra, maivõi....sellist asja ei saa tolereerida!
Pff....et siis plaanis lähima(te) päeva(de) jooksul lihtsalt põhjani iseenda peale välja vihastada ja oleks selleks korraks taas korras....
Saaks rahulikult printsess edasi olla ja naeratada muigega....
Pff....et siis plaanis lähima(te) päeva(de) jooksul lihtsalt põhjani iseenda peale välja vihastada ja oleks selleks korraks taas korras....
Saaks rahulikult printsess edasi olla ja naeratada muigega....
teisipäev, jaanuar 15, 2008
Kõik kaob ära, andke vaid piisavalt aega ja oodake....
See teeb mind pisut mõtlikuks, sügavalt sisemusestki ei saa aru....mõistmatus, misjaoks siis nii ometi??
Ja miks nad räägivad lõppude diskursuses alati algustest...pagan, see ei puutu ju tol hetkel üldse asjasse....see pole ju sugugigi oluline.....jaaaaa.....natuke nukker värk.....ja ma üldse ei kipu mõistma.....see kõik tundub olema üks arusaamatus....jonnin...üldse mitte siinjuures äkiline olles, olen täitsa rahulik, täiesti leppiv, natuke abitu, lihtsalt mossitan ja jonnin, sest raske on rallit sõita, kui kõik nii kaduv on...
...palun, palun ärge kaduge!
See teeb mind pisut mõtlikuks, sügavalt sisemusestki ei saa aru....mõistmatus, misjaoks siis nii ometi??
Ja miks nad räägivad lõppude diskursuses alati algustest...pagan, see ei puutu ju tol hetkel üldse asjasse....see pole ju sugugigi oluline.....jaaaaa.....natuke nukker värk.....ja ma üldse ei kipu mõistma.....see kõik tundub olema üks arusaamatus....jonnin...üldse mitte siinjuures äkiline olles, olen täitsa rahulik, täiesti leppiv, natuke abitu, lihtsalt mossitan ja jonnin, sest raske on rallit sõita, kui kõik nii kaduv on...
...palun, palun ärge kaduge!
laupäev, jaanuar 12, 2008
Mulle toodi Väike Prints....madjarite moodi, kes gujashit vist küll ei söö, aga kellest madjari keeles on jutt...jaa...madjarimaa poeg ise tuli ja tõi....hirmus hea meel oli teda näha üle pika aja...ma olin juba igatsemas täitsa.....
Jahh, jällekohtumised on toredad....seekord sai pai, sai gruusia viskit juua ja maailma kanatiibu, sai ikka neid vildakaid nalju ja jutte kaugest maast, kuhu ihkab hing, kuulda...sai veel ka uuelaadset imemaitsvat palinka kokteili, õige mitu, tehase kära sees jutelda sai, seista ja rõõmustada ka, sai inimesi ja shotsho mängu vaadelda, sai nii mõndagi uut kuulda ja uudistada, sai imestada rahvarohkuse üle, ning vahepeal, teades et tulnu ei ole kaugel, rääkida ka teiste headega, naljatleda sai ja kella kaheksani istutud sai, magusat jooki limpsides ja lukustatud ukse taga suitsu kimudes ning tantsides, sai teineteisele tuge pakkudes ära minna, siis kui hakid olid juba üleval ja puhata sai turvalisuse aspektidel külg külje kõrval....ärgata sai ärkamise peale, koos sai õhtuselt hommikust süüa, rõõmustada sai jällekohtumise, kuid mitte tagasiolemise üle ja teadmisega, et varsti juba võib kohtuda jälle, sai lõpuks laiali minna....
Nüüd on laual Väike Prints, soome-ugri karumuinasjutte ja vendade Grimmide paremik madjarite eelkooliealistele....ja meel on rahul
Jahh, jällekohtumised on toredad....seekord sai pai, sai gruusia viskit juua ja maailma kanatiibu, sai ikka neid vildakaid nalju ja jutte kaugest maast, kuhu ihkab hing, kuulda...sai veel ka uuelaadset imemaitsvat palinka kokteili, õige mitu, tehase kära sees jutelda sai, seista ja rõõmustada ka, sai inimesi ja shotsho mängu vaadelda, sai nii mõndagi uut kuulda ja uudistada, sai imestada rahvarohkuse üle, ning vahepeal, teades et tulnu ei ole kaugel, rääkida ka teiste headega, naljatleda sai ja kella kaheksani istutud sai, magusat jooki limpsides ja lukustatud ukse taga suitsu kimudes ning tantsides, sai teineteisele tuge pakkudes ära minna, siis kui hakid olid juba üleval ja puhata sai turvalisuse aspektidel külg külje kõrval....ärgata sai ärkamise peale, koos sai õhtuselt hommikust süüa, rõõmustada sai jällekohtumise, kuid mitte tagasiolemise üle ja teadmisega, et varsti juba võib kohtuda jälle, sai lõpuks laiali minna....
Nüüd on laual Väike Prints, soome-ugri karumuinasjutte ja vendade Grimmide paremik madjarite eelkooliealistele....ja meel on rahul
neljapäev, jaanuar 10, 2008
Eile
...läksin koju plaaniga järgmiseks päevaks tugevalt välja puhata , et siis ülemusega arenguvestlusel rikkalikult areneda. Uneaega pingsalt oodates sattusin lugema, noh kõigepealt kergem ajakirjandus ja siis silmi sattunud Brautigan.... ammu oli Abort laenuks mu raamaturiiulit kaunistanud...viimane aeg ahju kütmise kõrvale läbi lugeda....
Brautigan oli oma headuses....torkis ja silitas üheaegselt...
....kummastav, kuidas....ei teagi mis...kogu see värk ühesõnaga, meeldivalt õiene ja ilus, samas täis pikitud teravaid oigama panevaid kujundeid....ausad, võimatult võimalikud samas...sissehingates nii valusalt hingepugevad.....tegi ärevaks.....
Kui raamatu viimane lause läbi pea lastud, oli magamajäämine võimatu... ilmselgelt liiga palju tahetud.... sees värises, kohises, mühises.... ja pea oli ülekuumenenud....liiga palju mõtteid.....
...klaar, tuli väljuda....damn, sa ei tohiks seda endale lubada, vigises südametunnistus.....aga ärevus ei kuulanud....
Õue, surusin klapid pähe ja kimusin ägedalt suitsu, libe oli, jalad viisid sinna, kuhu ikka....autopiloot.... õnneks olin massu kätte saanud, kohtusime keskplatsil...tema meeldivalt purjakil.... mina, mitte nii meeldivalt, kaine....
Zav oli rahvaküllane, kuid mõistlikkuse piires....hingasin sügavalt sisse, arendasin tuttavlikke ridasid juba olnud vestlustest...rohkem minult ei nõutudki...sinna juurde üks õlu.....reaalsus tilkus vaikselt tagasi sisse....mõtted vajusid ära......ja pärast äraoodatult karukallistust.....oli aeg lahkuda....jalad kandsid ja kell kolm ma juba kodus magasingi.....
...läksin koju plaaniga järgmiseks päevaks tugevalt välja puhata , et siis ülemusega arenguvestlusel rikkalikult areneda. Uneaega pingsalt oodates sattusin lugema, noh kõigepealt kergem ajakirjandus ja siis silmi sattunud Brautigan.... ammu oli Abort laenuks mu raamaturiiulit kaunistanud...viimane aeg ahju kütmise kõrvale läbi lugeda....
Brautigan oli oma headuses....torkis ja silitas üheaegselt...
....kummastav, kuidas....ei teagi mis...kogu see värk ühesõnaga, meeldivalt õiene ja ilus, samas täis pikitud teravaid oigama panevaid kujundeid....ausad, võimatult võimalikud samas...sissehingates nii valusalt hingepugevad.....tegi ärevaks.....
Kui raamatu viimane lause läbi pea lastud, oli magamajäämine võimatu... ilmselgelt liiga palju tahetud.... sees värises, kohises, mühises.... ja pea oli ülekuumenenud....liiga palju mõtteid.....
...klaar, tuli väljuda....damn, sa ei tohiks seda endale lubada, vigises südametunnistus.....aga ärevus ei kuulanud....
Õue, surusin klapid pähe ja kimusin ägedalt suitsu, libe oli, jalad viisid sinna, kuhu ikka....autopiloot.... õnneks olin massu kätte saanud, kohtusime keskplatsil...tema meeldivalt purjakil.... mina, mitte nii meeldivalt, kaine....
Zav oli rahvaküllane, kuid mõistlikkuse piires....hingasin sügavalt sisse, arendasin tuttavlikke ridasid juba olnud vestlustest...rohkem minult ei nõutudki...sinna juurde üks õlu.....reaalsus tilkus vaikselt tagasi sisse....mõtted vajusid ära......ja pärast äraoodatult karukallistust.....oli aeg lahkuda....jalad kandsid ja kell kolm ma juba kodus magasingi.....
kolmapäev, jaanuar 09, 2008
Suts ja valmis....
Ehk siis Helsinkis Mari juures käik selleks korraks taas möödas ja juba jõutud ka aklimatiseeruda....
Seda et Soome läheme otsustasime millalgi novembris Nellig Hundis istudes ja hea sõnaga soomestuvat Mari meenutades... esimene 2008 aasta nädalavahetus sobis ideaalselt, sest pühad läbi, Maril töö läbi ja meil selleks hetkeks palk käes... nii et jusrtkui loodud selleks, et külastada põhjanaabreid...
Kui reedel viimaks oma kodinatega Galaxy nimelisel alusel laevusime, oli kohe esimesest momendist aru saada kuhu reis viib... naer tükkis peale... nii palju jubedaid soome mehi ja me ikkagi läheme kohale :D:D... eino mis seal ikka.... ei minua sittenkään väsyttää....sai kinnitatud ühele noormehele ja suitsunurgast ma juba end leidsingi....
Helsinki asus seal kus vanastigi ja ka Tallinki palgal oleval kaptenil oli koht teada, ümarad 80 km üle Tallinna lahe ja kohal me olimegi... suurlinhnas... nagu hiljem selgus... Mari oli ilusti vastas ja 2.20 eest me ennast peatselt kesklinnast leidsimegi... Soomes oli hulka soojem kui mäletamise järgi samal hommikul Tartus... mõnus selline -5 ja meretuul......
Mari elab nüüd peaaegu kesklinnas... enam ei tule rongiga kuhugi Tikkurilasse, Pasilast mööda sõita, ja siis käia ja käia ja käia... nüüd piisab 10 minutitst raitiovaunussa ja siis lipsti üle tee ning seal ongi Mari kodu.... väike armas maja, 30. aastatest ja väike armas kahtoaline korter......must-valge, maitsekas, äratuntavalt Marine.....otsustame, et täna saab olema kodune õhtu, veini, punasega, enda valmistatud pina colada, lumekrabi, ja kõike armastatud youtube videode ning muude uudistega.....
Vahetades aega taas minevikku, tuleb nentida, et järgmine päev sai veedetud kõiki võimalikke ALEsid külastades.... saagiks lõpuks natuke rõivanodi ja palutud plaat, Ojale.... hiljem läbi nagu läti rahad, leidsime end tusaselt lasanjet valmistamas...tõele au andes tegi Mari tusaselt lasanjet, Nelli salatit ja mina oli lihtsalt taas kasutult teelt eemale hoidmas.....
....hää külm valge vein, lahutas tusatuju õnneks ruttu ja romantiline komöödia lasanja (for thee) kõrvale viis vestluse jälle teadagi kuhu... ohh ma nii armastan neid lõppematuid kõnelusi lõppematul ja lahendamatul teemal...inimsuhted, meie...ja muidugi - Mehed...
...Õnneks, me siiski jõudsime ka välja.... kohas nimega Redrum, esines täiesti juhuslikult Moody Mann....ja see oli hea....Hello Helsinki! How are You?! I asked...how ARE YOU?!... Happy fucking New Year!!!....
....lõime tantsu mitu head tundi järjest.....pilgud olid kuumad, kehad olid kuumad ja baarist sai tasuta jääga vett... nii et kõik oli nii kui peab... selle hetkeni kui mu põlvele tuli meelde, et ta oli ju just välja venitatud, ja hakkas valutama... siis tuli koju minna... kõrvus kumisemas just see lugu, mille saatel Detroidis kunagi rulluisutati.....
...Ööbussis oli preili, kes oli end joonud meeldivasse ebakainusesse ja keda vitutti ihan uskotomasti....ja kellel oli hirveän järkyttävä nälkä....ai-jaa, tore teada....
Hommik saabus päikesepaiste ja unise olemisega, dushi all käik, hommikusöök, viimased virisemised lõputu rahapuuduse üle, kallistused ja kokkulepped, et järgmisel korral Eestis...ja läinud me olimegi...trammiga keskustaan, metrooga Ruoholahteen, bussiga Länsisatamaan ja Stariga Tallinna....
Ehk siis Helsinkis Mari juures käik selleks korraks taas möödas ja juba jõutud ka aklimatiseeruda....
Seda et Soome läheme otsustasime millalgi novembris Nellig Hundis istudes ja hea sõnaga soomestuvat Mari meenutades... esimene 2008 aasta nädalavahetus sobis ideaalselt, sest pühad läbi, Maril töö läbi ja meil selleks hetkeks palk käes... nii et jusrtkui loodud selleks, et külastada põhjanaabreid...
Kui reedel viimaks oma kodinatega Galaxy nimelisel alusel laevusime, oli kohe esimesest momendist aru saada kuhu reis viib... naer tükkis peale... nii palju jubedaid soome mehi ja me ikkagi läheme kohale :D:D... eino mis seal ikka.... ei minua sittenkään väsyttää....sai kinnitatud ühele noormehele ja suitsunurgast ma juba end leidsingi....
Helsinki asus seal kus vanastigi ja ka Tallinki palgal oleval kaptenil oli koht teada, ümarad 80 km üle Tallinna lahe ja kohal me olimegi... suurlinhnas... nagu hiljem selgus... Mari oli ilusti vastas ja 2.20 eest me ennast peatselt kesklinnast leidsimegi... Soomes oli hulka soojem kui mäletamise järgi samal hommikul Tartus... mõnus selline -5 ja meretuul......
Mari elab nüüd peaaegu kesklinnas... enam ei tule rongiga kuhugi Tikkurilasse, Pasilast mööda sõita, ja siis käia ja käia ja käia... nüüd piisab 10 minutitst raitiovaunussa ja siis lipsti üle tee ning seal ongi Mari kodu.... väike armas maja, 30. aastatest ja väike armas kahtoaline korter......must-valge, maitsekas, äratuntavalt Marine.....otsustame, et täna saab olema kodune õhtu, veini, punasega, enda valmistatud pina colada, lumekrabi, ja kõike armastatud youtube videode ning muude uudistega.....
Vahetades aega taas minevikku, tuleb nentida, et järgmine päev sai veedetud kõiki võimalikke ALEsid külastades.... saagiks lõpuks natuke rõivanodi ja palutud plaat, Ojale.... hiljem läbi nagu läti rahad, leidsime end tusaselt lasanjet valmistamas...tõele au andes tegi Mari tusaselt lasanjet, Nelli salatit ja mina oli lihtsalt taas kasutult teelt eemale hoidmas.....
....hää külm valge vein, lahutas tusatuju õnneks ruttu ja romantiline komöödia lasanja (for thee) kõrvale viis vestluse jälle teadagi kuhu... ohh ma nii armastan neid lõppematuid kõnelusi lõppematul ja lahendamatul teemal...inimsuhted, meie...ja muidugi - Mehed...
...Õnneks, me siiski jõudsime ka välja.... kohas nimega Redrum, esines täiesti juhuslikult Moody Mann....ja see oli hea....Hello Helsinki! How are You?! I asked...how ARE YOU?!... Happy fucking New Year!!!....
....lõime tantsu mitu head tundi järjest.....pilgud olid kuumad, kehad olid kuumad ja baarist sai tasuta jääga vett... nii et kõik oli nii kui peab... selle hetkeni kui mu põlvele tuli meelde, et ta oli ju just välja venitatud, ja hakkas valutama... siis tuli koju minna... kõrvus kumisemas just see lugu, mille saatel Detroidis kunagi rulluisutati.....
...Ööbussis oli preili, kes oli end joonud meeldivasse ebakainusesse ja keda vitutti ihan uskotomasti....ja kellel oli hirveän järkyttävä nälkä....ai-jaa, tore teada....
Hommik saabus päikesepaiste ja unise olemisega, dushi all käik, hommikusöök, viimased virisemised lõputu rahapuuduse üle, kallistused ja kokkulepped, et järgmisel korral Eestis...ja läinud me olimegi...trammiga keskustaan, metrooga Ruoholahteen, bussiga Länsisatamaan ja Stariga Tallinna....
reede, jaanuar 04, 2008
Kui portselanist tüdrukud purunevad kildudeks, siis kas plastmasstüdrukud sulavad, või?
Ja kui plastmassist tüdrukud sulavad, siis mis juhtub lihast ja luust ja veest tüdrukutega?
Külmuvad lihtsalt ühel hetkel ära...väikeste tikumüüjate ilmaga??
Kaarna pea oli täis punkteismelise mõtteid...
Viimasel ajal oli üsna külmaks tõmmanud, ilm langes miinuskraadidesse ja korstnad suitsid.... enam ei köetud sügisise niiskuse, vaid talvekülma peletamiseks...
Jahh, üsna ebameeldiv jahedus, mis kontidesse ja naha vahele puges....
Ptüi!!...Kindaid ei olnud, Kaaren polnud jõudnud kududa veel, aga müts ja särk ja püksid olid!....need olid eelmise aasta jäänukid...kõik ei olnud seega halvasti.....
Jõgi oli mõne tunniga jäässe läinud, veel ei kandnud, aga õhk oli jää lõhnast ja maitsest pea, et tiine...hakkide silmades tundus kajavat ta tulek....
Ptüi!! Kodu oli kütmata, ei jäänud muud üle kui istuda pooltühjades lokaalides ja juua teed ...nurgalauas....ise pingutatult tähtsat, mõtlikku asjalikkust täis nägu tehes...ikkagi haritlane ju..... parema meelega oleks võtnud ühe jacky tee kõrvale, aga palgapäev oli alles pärast ööd
...ikaldus...sulaselgelt...
Kaarna pea oli tühjuse müra täis...milline kohutav poeetiline liialdus...tee sai ka otsa, samas....kõrvallaua organiseeritud naistudengite valjult säravad mõtted muutusidki juba tüütuks...ptüi!
Krt, külm oli...ja sees polnud isegi ühtegi sooja mõtet.....Kaaren püüdis mõelda...
....Suur Reheahi...
...köetud.....
Ptüi....väikeste külmunud tikumüüjate ilm!!
Ja kui plastmassist tüdrukud sulavad, siis mis juhtub lihast ja luust ja veest tüdrukutega?
Külmuvad lihtsalt ühel hetkel ära...väikeste tikumüüjate ilmaga??
Kaarna pea oli täis punkteismelise mõtteid...
Viimasel ajal oli üsna külmaks tõmmanud, ilm langes miinuskraadidesse ja korstnad suitsid.... enam ei köetud sügisise niiskuse, vaid talvekülma peletamiseks...
Jahh, üsna ebameeldiv jahedus, mis kontidesse ja naha vahele puges....
Ptüi!!...Kindaid ei olnud, Kaaren polnud jõudnud kududa veel, aga müts ja särk ja püksid olid!....need olid eelmise aasta jäänukid...kõik ei olnud seega halvasti.....
Jõgi oli mõne tunniga jäässe läinud, veel ei kandnud, aga õhk oli jää lõhnast ja maitsest pea, et tiine...hakkide silmades tundus kajavat ta tulek....
Ptüi!! Kodu oli kütmata, ei jäänud muud üle kui istuda pooltühjades lokaalides ja juua teed ...nurgalauas....ise pingutatult tähtsat, mõtlikku asjalikkust täis nägu tehes...ikkagi haritlane ju..... parema meelega oleks võtnud ühe jacky tee kõrvale, aga palgapäev oli alles pärast ööd
...ikaldus...sulaselgelt...
Kaarna pea oli tühjuse müra täis...milline kohutav poeetiline liialdus...tee sai ka otsa, samas....kõrvallaua organiseeritud naistudengite valjult säravad mõtted muutusidki juba tüütuks...ptüi!
Krt, külm oli...ja sees polnud isegi ühtegi sooja mõtet.....Kaaren püüdis mõelda...
....Suur Reheahi...
...köetud.....
Ptüi....väikeste külmunud tikumüüjate ilm!!
Tellimine:
Postitused (Atom)