Kaaren ei jaksanud enam minutitki naeratada.....

....selleks päevaks oli jõud otsas, ta kandis selle isegi ju äärmiselt kenasti välja...kell oli palju....miski ta sees kiitis otsuse heaks....

....Kaaren tahtis, et ta elus oleks midagi...midagi, mis oleks andnud jõudu, aga kui ei olnud, siis ei olnud....

....ta siiski tahtis, tahtis, et selles elus oleks midagi.....

klappidest kõrvul, kostis muusika, see lohutas...mäest üles, või kes teab, võib ju olla, et siiski alla minnes ta taipas, et kui keegi oleks talle kuuli sellel samal või veidi hilisemalgi hetkel kuklasse saatnud, oleks muusika mänginud edasi...vana hea panasonic, vist,...niiakaua kui patakad tühjad

....enam ei lohutanud muusika nii palju......

Kaarnal oli ees tema parim surnumatja nägu, ta polnud, kunagi näinud ühtegi surnumatjat....teadlikult vähemalt....ent ta arvas, et parimal surnumatjal võiks just selline nägu ees olla...ta ei jaksanud enam naeratada.....

...ta ei jaksanud enam ka kõndida...ta istus...valgele pingile laterna all ja toetas pead.....ta oli olnud väsinud juba enne kui ta väljus...aga ta teadis juba neid unenägusid...sealt ei tulnud puhkust, seal olid vaid nood totakad uned....

Möödus purjus kodanik, kes ütles midagi....kodanikul polnud ju vigagi, ent Kaaren ei tahtnud olla täna auguks kellegi voodil....ta polnud kunagi tahtnud olla auguks kellegi voodil, neile oli lihtsalt tundunud nii...talle endalegi oli lihtsalt tundunud nii.....

....Kusagil oli soe kodune olemine, kindlasti oli...ta oli ju enne lahkumist ometi kütnud.......

Kaaren korjas end pingilt kokku ja tõusis...soe on hea, püüdis ta end veenda, soe on hea.....

kusagil eemal kaugemal liikusid kaks kuju, käest kinni....kusagil oli soe ja hea....järgmisel tänavanurgal pöörasid kogud vasakule....kusagil on soe ja hea..... Kaaren teadis, et sellel samal nurgal pöörab tema paremale....tal oli hea meel... kusagil......

....kus aga oli tõotatud Maa?....