Tallinnasse minek on igakord nagu loterii-allegrii, kus iga loos võib kaotada....
..või pigem nagu köielkõnd, närveerid enne, teed lõpuks südame külmaks ja astud, teades, et peab, lootes, et seekord ei libastu.... pilk suunatud köie teisele otsale, tunne pingutatult kindel....

...vahel jagub külma närvi ja suudad ukerdades tasakaalu lõpuni vedada, vahel ei ja kukud siiski, umbes kahel kolmandikul korral kui kukud, on unustatud võrk alla tõmmata....neil juhtudel vihastad enda ja teiste peale ning loivad kuhugi peitu haavu lakkuma.....

...seekord, oli teada et libastumine on vältimatu, loota jäi jõudsale julgestuteenistusele ja võrgule......kuid sedakorda oli lootus luhtumisele määratud.....libastumine leidis aset esimesel sammul, kui Tallinnani veel nii mõnigi kilomeeter oli jäänud, autojuhi sõnad ja sellest vallandunud mõttelõng, viis tasakaalu ja võrgukudujad polnud veel oma tööd valmis saanud......

.....kui Magdaleena haigla ees autost väljusin, oli tahtmine esimese bussiga tagasi Tartu põgeneda....kuid ei, kohusetunne, antud lubadused......etendus, tuli lõpuni vastu pidada....istusin tundmatule trepile, tegin suitsu ja kogusin end pooltunni, enne kui öömaja lubanud sõbrale ukse taha julgesin minna..... lobin ja jutud peidsid ilusti ära kukkumise, köis oli tühi, kuid pilk oli sunnatud punase ninaga klounile, kes laval lollusi tegi.....

...esimesed valuoiged kostsid alles järgmisel õhtul, kui end Tartu bussi pealt leidsin......etendus oli läbi....nüüd võis....mõtted said voli ja pisarad jooksid........ kui mitu korda varem seda juba oli juhtunud ja kui mitu korda veel juhtuma saab.....küsimused millele vastust lihtsalt ei tahagi teada....

....las jääda lootus, et järgmise korrani on aega ja harjutamine on tasakaalu taas nõksu paremaks teinud......las jääda lootus, et järgmine kord on kõik teisiti...