Kaaren oli hetkeks valmis murre minema.
Ta lamas voodil, kulm kipras ja vahtis pimedusse peitunud lae suunas, suu pisut totralt irvakile vajunud...intensiivse mõttetöö tulemina....

Enda vastu aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et kõige parema meelega karanuks ta püsti ja laamendanuks...... vihaga tahtis ta peksta laiali kogu selle korda seatud mööblitükkide ja riiete ning pisiasjade krempli oma ümber, ta tahtis karjuda ja trampida jalgu.

Aga ei, kindlasti mitte, tema enesekontroll oli selleks spontaanseks väljaelamiseks liiga heas vormis, pealegi puudus igasugune põhjus niimoodi käituda. Kaarna mõistus ei kiitnud tühipaljast kihku põhjusena heaks, algusest lõpuni nõrk argumentatsioon taoliseks tundeliseks plahvatuseks, liiga häiriv nii endale kui teistele.

Kaaren pööras pilgu enda kõrval lamavale kehale. Teki alla kerratõmbunud alastus, ilmatuma rahulik, magav, unist soojust kiirgav teine. Kaaren surus põse patja, tema oleks samuti pidanud magama. Magama ja mitte minema murre, mitte mõtlema. Ta sulges silmad ja avas nad samal hetkel uuesti. Keha ta kõrval rapsis teki jalgadelt.... rahunes.

Õhtul oli ta tahtnud teada saada, miks Kaaren teda vihkab. Otseloomulik lollus, ta teadis ise sama hästi, et Kaaren ei vihka teda. Aga ta ei jätnud, käis ja küsis korda mitu, palus vabandust, ta oli purjus, Kaaren oli ka ja vastas üha uuesti, et ei vihka ju.

Ta sihtis pilguga seina sees olevasse öös paistmatusse aknasse, ta ei vihanud, kuid ei armastanud ka. Viimane ajaski südame täis.

Ta oleks pidanud ehk veidi ära kasutatuna tundma, ta ju oli näinud küll neid punaseks nutetud pisarais silmi ja juba esimestest keelega üheselt pehmetest sõnadest oli tunda, kuhu see kõik tüürib.
Oli olnud riid või midagi tõsisemat, mis jonnima ajas, lohutust nõudis.

Kaaren ei tundunud kaasa, ta armastas ennast selleks liiga palju, kuid ometi oli ta tulnud kaasa ja lõpetas siililegi selgelt siin voodis.
Jahh, ta oleks võinud tunda end ärakasutatuna...aga oleks ja poleks on vennad ja pidi nende pisike õde...
.....ta ohkas hommikul korra, kuid see oli ka kõik, ta hoolis liiga vähe......

Keha Kaarna kõrval keeras end ootamatult näoga tüdruku suunas, tiris ta üles ärkamata oma kaisutusse ning kattis tekiga.

Kaaren sulges silmad, ta hoolis liiga vähe, kuid oskas sellele vaatamata naudiskleda.