Kui nüüd hetkel, peaks olema keegi, kes tahaks kujutada vaiku portreelisel maalil, millel ka kogu kogu vaigu olemuslik ja kodune miljöö näha jääks, ning millel saaks väljendatud kõik tema klaasistunud pilgus peituvad salasoovid, siis peaks too agar indiviid maalima kõigepealt ühe suure aurava teetassi, väikese ninatilgapudelikese ja nende vahele hunnikusse vaigu, suure adolfi vuntse meenutava punetusega nina ja ülahuule vahelisel alal, alumise kultuurkihina võiksid maalil välja paista hunnikus täis nuusatud ja nuuskamata valged salvrätikud, mis kui lumi ümbrust kataks. Mis puutub pilku, siis see on veidikese tüdinud ja hädine, kuid mitte sugugi veel alla andja oma, sest niikaua kui puudub palavik on mul siiski plaan minna täna veel ka tantsima......

Aga eile käisin ma teatris, Athenas, kaasas hulk nuuskamiseks mõeldud pabereid ja seljas haiglasele sitahipile kohaselt katkised teksad ja kamsi...nohh ikka selline hädine lõnkuja....juba välisuksel tuli hakata rinda pistma kõrgete tikk-kontsade ja õhtutualettidega, kes samuti olid oma tee teatrisse leidnud...heitnud pilgu all fujeees kriitiliselt peeglisse, olin sunnitud lööma käega, õhtukleiti ei oleks ma kõige parema tahtmise juuresgi sellise olekuga välja kandnud.....
...tükk ise oli, nagu oli...ei olnud halb, sugugi mitte, aga väga naerma ka ei ajanud, aga rõkkava saali keskel rõkkamata istudes hakkab lõpuks imelik....pärast välja tulles oli aga etendusest tulenevalt totter lauseid moodustada, piinlik oli nohh.....aga see läks pärast esimesi veinilonkse taas mööda....
....ma usun, et nii umbes keskkoolis oleks ma antud tükist kindlasti vaimustunud, rõkanud ja suurest elevusest veel mitu päeva hiljemgi käsi plaksutanud, praegu aga, olen ma liiga vana ja liiga palju oma sisimas antud teemat arutanud, keelelisele tühjusele ning täitmatusele mõtelnud ning ei ole sellest tulenevalt enam nii vaimustuv.... kuigi samas tuleb nentida, et puudutas ju küll, muidu poleks olnud pärast totter...jahhh ja ikka on tore kui tehakse....

Muidu on nii, et üritan jõuda rohkem ja mõelda vähem, sageli aga läheb ikka nii, et mõtlen rohkem ja jõuan vähem...aga mis teha, mõtteis on paljutki....õnneks hakkavad aja jooksul kokku tõmbuma kõik lahtised otsad ja varsti lihtsalt ei saa tegutsemata olla.... aprillis näiteks tuleb stipendiumi avalduse tähtaeg, siinkohal on tore mainida, et niipea kui konkurss avati saatsid mulle viis inimest antud konkursi avamisest teate edasi, olen vist väga avalikult ümbritsevatele selgeks teinud, kuhu saada ja mida teha tahan (: ning lisaks tulevad aprillis peale koolitused, et saaks minna suvel lastega metsa......jaa, mitu nädalavahetust koolitavad ja siis juunis saab lõpuks minna päriselt ka....ma hetkel veel ei ole kindel, et mis ja kuidas, aga ma olen tähele pannud et julge hakkamine on alles pool sõgedusest..... njahh ja siis olen ma edasi lükanud seda va avalduse kirjuamist, kauem enam vist lükata ei anna...ooeh....aga kuidas siis ikkagi kirjutatakse soovist lahkuda meeldivast kollektiiv leekide seltskonnast....pagan... ma olen sellistes asjades nõrk....pfff...olgu olgu rohkem ei virise.....joon hoopis tassikese teed.....

- Kiilaspäine lauljanna?
- Temal on ikka endine soeng.

Sitahipi kepisonks.....milline imeline keeleloome.....

...nojahh, võib olla mitte nii imeline, aga peegeldab hästi asjade seisu ja üldist olukorda, milles loome algus...... ehk siis läinud on kuidagi äärmiselt jätkusuutliku pidususe lainel....

...kõik algas sedakorda sellest, et meie oma Lauri kaitses ära oma seminaritöö, pärast seda aga oli mingi kontsert kusagil ja siis oligi juba kätte jõudmas vabariigi aastapäev.....Õelt kingituseks saadud liitrine Absolut, mis külmas oma aega oli pandud ootama, ei teinud kogu asja sugugi kergemaks...vähemalt massu sünnipäeva hommikul, pärast pidulikku Vabariigi sünnipäeva, oli olek raske.....peavalust, ma siinkohal üldse ei räägi.... pärast mõningaid meenutusi sai õhtu siiski täitsa korralikult kokku pandud, kuid mõistus ei tahtnud veel päriselt aru saada, kuidas küll jälle nii....aga mis seal ikka, mis läinud, see läinud, parem juba siis nautides leppida või vastupidi......kõigest sellest tulenevalt voodist lahkuda enne õhtut polnud mõtteski....ammu polnud niimoodi vedelenud...mõnus..... Kui lõpuks voodist välja sai, tuli joosta linna, poodi, koju ja tagasi linna, sest kui sünnipäev, siis sünnipäev....kohustusliku elemendina shampus pirogovis ja siis lõbusalt edasi, tordi aseaineks tehase pelmeenid ja morsi asemel gin toonikus....kaaslasteks sõprade ringi ja rõõmsad näod......mis hetkel või millest sai alguse spontaanne õllesõda, seda enam ei mäletagi, aga elevust oli hetkeks palju....njaaa.......kojumineks oli õhtule kohaselt samuti meeleolukas...väljas on muide juba hulga kevadet.....

...seda, kuidas jõudis hommik enam ei mäleta, uni oli magus... ärgates oli tõeline ettevõtmine enese organiseerimine järjekordseks ajapeale pealinna minekuks.....lõpuks bussis olles, ei uskunud isegi, et nii hästi läks...muidugi värin kadus seest alles päris kohale jõudes.....njaaa, aga pole vist ka ime...kui kõik saab alguse sellest et Lauri kaitseb lõpuks oma seminaritöö....

Kusagil sügaval minu sees on üks patrioot täitsa olemas, kahtluseta...just tema on see, kes veab mu Vabariigi aastapäeval hommikul, enne kui Päike jõuab üles horisondile ronida, Toompeale, seda juba mitmendat aastat, vaatama kuidas heisatakse lipp, pidulikult, lauluga au andes...Tõeliselt ilus on see vaatepilt, kuidas see sini-must-valge plagu tõuseb väärikalt sinisesse teavasse Hermanni kupul....ja patrioot minus üürgab isekeskis rõõmust ja uhkusest särades, ahnelt sööb ta ka laulupidusid, trallides rõõmust ja leides et hetkel ongi kõige parem koht kus olla, siin, siiras armastuses oma riigi ja rahva vastu....

...ülejäänud aja on too kodumaa arm enamasti peidus, suurt rohkemat sõna ei võta, kipituse toob kurku vaid vahel, kui pilk kissitades kaugele silmapiirini jooksvat raba püüab tabada ja paljajalu Muhumaa karjamaal käies, kus torgib taldu nii mõnusasti ja kadakate vahel suveleitsakus metsistund maasikaid noppides ning halli hülge karva tuules mäslevat Läänemerd vahtides.....jaaa....ilus on ta küll... ja mul on hea meel, et ta mul siiski olemas on..... see va sindrinahk, kodumaa ja armastus ta vastu....

Intensiiv intensioon........elik väljakutse olla kolm päeva standis tragi ning pärast seda veel kaks päeva tööl käia on vastu võetud ja läbi mängitud.....
tulemus - ikka veel seisan, kui nõutakse ja kõigile päringutele on paari ületunni hinnaga vastatud......

....meel on kummalisel kombel naljakalt rahuldunud....intensiivne töö siiski annab vahel pääsemise läbi eneseteostuse momendi... ja pealegi oli Tallinnas omajagu ootamatult tore - pehme voodi ja vanniga hotellituba, kuhu armunute päeval peitu pugeda, tähtsa näoga onud ja tädid messil ja palju abivajavaid pilke, naljakas sattumine keset trendipeo sissejuhatust, kus kõrgete kontsade konsentratsioon tõusis üle keerdtrepi astmete otse teisele korrusele ja hirmutas päris ära, halb pidu millest sai pääsemine Kloostriaidas kallite pilkude all ja Juuksur ja Mutant, kus pole käinud lubatud vanusega vist veel kunagi....jäine tuul ja linnamelu, saun seal kus ikka on saun...hommikused lõhesaiad ja tunne, et aeg saab otsa......

Lõpuks kui Tartus tagasi, siis oli kogu olek läbini väsinud aga nõudmas veel enne väljamagamist endale üht purjuskäiku...sobivalt leidus ka kompanjone, oma ungarlane ja punane vein...millest kasvas välja tühi tehas oma Nirvaanase pühapäeva ööga ja naabrid põhjast, keda ikka vaid seal näha saab ja keda ammu polnud näinud ja kes tublid olnud...

Hommikul kliendi äreva kõne peale ärgates puudus mälestus kojujõudmise detailidest, kuid suu nurka surus end muie....hea oli olla....kohv ja sigaret ja välja, sinna kus ootamatult soe päikesepaitus ja libedad tänavad.....

Hirmus hea on vahel kiirustada, kui on selline tuju ja samal ajal koht kuhu ja peidetud siht mille pärast kiirustada....jahh...vahel võib olla ajatult asjalik ja õhtul kaotada kainuse sõprade turvalises seltskonnas, vilavate pilkudeta....pistes põske kommi...

See on üsna rõlge tunne, kui miskisel arutul hetkel taipad, et elad konnatiigis ja ujumisoskus ununes Aura dushiruumi nagisse.....

....Eino-aino, et siis päriselt...kui sa ühel õhtul pärast iseenda heroiiniks tunnistamist kaalud, et kas minna välja või ei...sealjuures teisel vaekausil on asjade pakkimine ruudulisse riidest kohvrisse, mis ei mahuta palju ning ööle järgnev kell 10 algav koolipäev....ja sa otsustad ei, sest Illegaardis, mis antud võrrandis oleks "väljas", on neli inimest, keda sa tead, kuid kes ei ole sulle rohkemat kui tuttavad ja neist neljast ühega sa oled kunagi mingitel otsekohestel asjaoludel ühte voodisse magama sattunud ning kolm ülejäänut teavad seda...ehk siis kokkuvõttes tundub lihtsalt liiga imelik väljatoodud asjaoludel üksi "väljasse" minna, eriti siis, kui ei ole plaan raskelt jooki teha........et kuidas palun???....et siis inimlik piinlikkus, häbelikkus, uhkus......ja äng....sest miks ei võiks "väljas" olla hulk toredaid inimesi, keda sa ühtegi ei tunne ja kellega ei ole mingit lugu, kusagil......

Jahh..olen märganud varemgi, et kui sattuda ruumi, koos hulga inimestega, kellest keskmiselt 3-5 on sul miskine intiimne lugu, siis läheb olemine sees kitsaks....jälgid samme ja sattumisi, zheste ja silmanurgast liikumisi..... ja samas nagu kusagil mujal käia ka ei taha, sest neis ruumides on mul hea olnud, alati parem kui mujal...või meeldib mulle nii vaid enesepettuseks uskuda...aga ei aga jaa.... ma tunnen et oleks jub aeg vist, vast hakata astuma ehk....

...lähengi pakin siis asju sinna ruudulisse riidest kohvrisse, kuhu palju ei mahu...jahh ja olen nõus, see kanne käiks rubriigi alla liiga palju informatsiooni....kui mul kanded rubriigitatud oleks vaid.......

nokk kinni, saba lahti.....

- Miltä tähdet tuoksuu?
- mansikalta......

Pidu, saab otsa, pidu saab otsa!....laulsid juba klassikud, nohhh... ma igaljuhul loodan et see saab toimuma hetkel kui kõik rõemsad, tervise juures ja valmis koju minema....

Tegelikult aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...


Mööduv nädal on täis olnud vaheaega ja vanu ning armsaid inimesi...ning olnud üdini tore, kui välja arvata, need esmas- ja teisipäevased töötunnid ja kolmapäevane kriiskava häälega koolituse õud....
aga ikkagi neist toredustest rääkides, siis kõigepealt sai õepojale õnne soovitud suure sünnipäeva puhul, juba kaheksa aastat, arusaamatu, kuhu need päevad küll läevad.....
......siis sai kaetud üle Nelli uus elamine, kiidan heaks, ilus...
......Kuna juba Tallinnas olin, siis külastasime mõnekesi Tõnu, kes elab nüüd 5-7 minutit baltast patarei vangla suunal. Tõnu kodu on ilus ja peremees ise on endiselt stressivabalt meeldiv kaaslane. Sai võetud õlled ja väike viin hapukrugi ja süldi kõrvale. Veeretati juttu, muusika taustal ja lõpuks jõuti nagu ikka levist välja vastu ööd ja balta tseburekki vastu hommikut... lõpuks oli täitsa purjus olla ja uni sai magus, miks kõik hommikul helistama hakkasid, on tänini selgusetult arusaamatu...aga hommikune õlu hoidis ära pohmeluse ja burks toitis keha.....
....varsti saabus aga uus õhtu, mis sedakorda möödus kuninglikult kaunis seltskonnas Hellas, veinijooki juues ja vesteldes aktuaalsetel teemadel läbi semiootiliselt naiseliku prisma möödus aeg. Kui jutt otsa sai, olin ma bussilt maha jäämas, kuid see ei olnud variant...nii sai Oksana takso abil siiski jõutud...tagasi Tartus oli olla hea...

Tartus sai koristada ja poes käia ja kütta sai ka...ja siis tulid juba Mari ja Nelli üks ühelt ja teine teiselt poolt, kaasas lagritsakott ja suur ilmakaart, mis seinale sai....meeldiv on meeldivaid inimesi tartus näha ja seda peab tähistama ju alati ka....nii sai õhtu, mis nii kaunilt algas plaanitult jätku lutsus, kus oli jüri ja kompanjonide elektroonikat ja kütet ja tantsutantsutantsu.
Kuidas Mari aga Lutsust Toomele jõudis ja Jaanusele tellitud taksole sai Nelliga pandud, sellest ajalugu vaikib, nagu ka sellest, kuidas mina üle kivide ja kändude tehasesse jõudsin, tuttavaid nägusid nägin, ripsmeid laksutasin ja lõpuks omaaegse geograafiaõpsi poja enda juurde magama viisin....öelda võib vaid, et mõni inimene kohe tundub usaldusväärne, eriti kui tal on säravad silmad ja kena naeratus......hommikuks oli õnneks kõik endine ja inimesi minu juures genraalplaani järgselt kokku kolm....sai juua vett ja mennutada, siis viisid jalad pilku ja hammast heitma esimesele nime poolest lesilale taaralinnas...nohhh, meiepoolne hunnitu hinnang oli, et natuke loksuv ja liimist lahti...aga kui neile endile meeldib, lasku edasi, sest pikapeale saab kõht siiski täis ja ega lilla-must värvikooslus interjööris ei olegi teabmis halb.....
Mari lahkus meie meeldivast seltskonnast Tallinna suunas juba siis, kui me veel õhtuks uute jookide järgi polnud jõudnud.... aga mis seal ikka, meie tee viis koju ja sealt tagasi eelmise päeva kuriteopaika noori setosid kuulama.....sedakorda vedas pea ja süda alt nellit ja taas sai jaanuse nimel auto kutsutud, taas tehase ette....

Oeh ja nii see nädal mööda saama kipubki...ja hea vist ongi...sest jaks kipub otsa saama...ja homme yuleb minna kooli....tõotab tulla päris hurja viikko, kui end soome keeles väljendada....

Aga muidu on nii, et kummaliselt palju on peas naljakaid pulki...aga ma ei kurda, see on veel kõik meeldivuse piiresse jäämas....

Kaarnale meeldis vihm.....aga kõike toda lobjakat, mis jäi oma olekult lume ja vihma vahele ja mida juba mitu tundi oli taevast lastud alla kukkuda, ta jälestas. Vastikusvärin jooksis üle ta selja.

Kaaren pööras pilgu akna taga toimuvalt helendavale arvutiekraanile tagasi. Räpspostituste seksiooni oli saabunud kuus uut kirja. Pealkirjade järgi võis aimata, et teemaks seekordki peenise suurendamine. Jahh, Kaarnale hakkas too igapäevane ajupesu mõjuma. Ta oli juba mitu korda, rituaaliks muutunud rämpskirjade kustutamise kõrvale heietanud mõtet, et võibolla peaks tõesti peenise suurendamisele mõtlema hakkama. Siimaani pole küll probleemi olnud aga mine sa tea millal see sinder tabada võib. Kaaren ohkas ja vajutas virtuaalsele klahvile "Delete", ehk täna veel mitte.

Ta võttis lonksu ingverist tehtud teed ja tundis kuidas soe jutt kurgust alla vajus. Eelmine õhtu keeras ikka veel sees. Lisaks oli huul paistes, eilse ootamatu agressiooni tulemus arvatavasti, kuigi täpne mälestus juhtunust puudus. Täiesti kindlalt aga olid tal huule siseküljel hambajäljed.

Ingver oma kratsiva kibedusega kosutas......

Kaaren tundis, kuidas ta oli natuke sassis, hommikul kohmetult vabandusi telefonitorusse sosistades oli ta taibanud, et kõik pole päris korras ja, et tal õigupoolest pole midagi enda vabanduseks öelda....Telefonist kostunud haigutav hääl vabandas samuti. Kaarnale jäi selgusetuks miks, ta kahtlustas et hääle omanik ei teadnud isegi. Tüdruk oli ta lihtsalt ootamatult tabanud ja kohmetus nähtavasti nakkas......

Ülejäänud päeva oli ta üritanud mõelda välja, end kokku korjata ning särada. Ei õnnestunud. Kogu olek oli alkoholist värisev ja õhtu võik lõpp hommikuste koduseinte vahel pani pea valutama ja põdeja ronis sisse.

Õhtuks oli Kaaren joonud liitreid vett ja maganud, istunud arvuti taga, joonud ingverist teed, söönud, kuid midagi ei aidanud....põdeja küll lahkus poole päeva pealt, ent raudse eesriide taha pääsenud õhk ja sellest siginenud rahutud mõtted segasid olekut. Oma rahuliku, austusväärse ja targa positsiooni oli ta ausas mängus kaotanud ning tal oli hirm. Noor võlur oli oma sõnu juhuslikult seades Kaarna korraga relvituks teinud. Seda polnud kunagi varem juhtunud ning tundus absurdne.... nii see, et varem polnud kui ka see, et nüüd oli.

Kaaren sulges arvuti ja jõi veel lonksu teed....pikaldaselt tõstis ta sisemuse nurgas pead uudishimu. Kui keegi tõmbab raudse eesriide eest, siis hea või halva õnne korral tullakse varsti ka peegliga. Viimane mõte muutis olukorra peaaegu seeditavaks..... segaduses peitus klaarumise võimalikkust....