Kusagil sügaval minu sees on üks patrioot täitsa olemas, kahtluseta...just tema on see, kes veab mu Vabariigi aastapäeval hommikul, enne kui Päike jõuab üles horisondile ronida, Toompeale, seda juba mitmendat aastat, vaatama kuidas heisatakse lipp, pidulikult, lauluga au andes...Tõeliselt ilus on see vaatepilt, kuidas see sini-must-valge plagu tõuseb väärikalt sinisesse teavasse Hermanni kupul....ja patrioot minus üürgab isekeskis rõõmust ja uhkusest särades, ahnelt sööb ta ka laulupidusid, trallides rõõmust ja leides et hetkel ongi kõige parem koht kus olla, siin, siiras armastuses oma riigi ja rahva vastu....

...ülejäänud aja on too kodumaa arm enamasti peidus, suurt rohkemat sõna ei võta, kipituse toob kurku vaid vahel, kui pilk kissitades kaugele silmapiirini jooksvat raba püüab tabada ja paljajalu Muhumaa karjamaal käies, kus torgib taldu nii mõnusasti ja kadakate vahel suveleitsakus metsistund maasikaid noppides ning halli hülge karva tuules mäslevat Läänemerd vahtides.....jaaa....ilus on ta küll... ja mul on hea meel, et ta mul siiski olemas on..... see va sindrinahk, kodumaa ja armastus ta vastu....