Kaarnale meeldis vihm.....aga kõike toda lobjakat, mis jäi oma olekult lume ja vihma vahele ja mida juba mitu tundi oli taevast lastud alla kukkuda, ta jälestas. Vastikusvärin jooksis üle ta selja.

Kaaren pööras pilgu akna taga toimuvalt helendavale arvutiekraanile tagasi. Räpspostituste seksiooni oli saabunud kuus uut kirja. Pealkirjade järgi võis aimata, et teemaks seekordki peenise suurendamine. Jahh, Kaarnale hakkas too igapäevane ajupesu mõjuma. Ta oli juba mitu korda, rituaaliks muutunud rämpskirjade kustutamise kõrvale heietanud mõtet, et võibolla peaks tõesti peenise suurendamisele mõtlema hakkama. Siimaani pole küll probleemi olnud aga mine sa tea millal see sinder tabada võib. Kaaren ohkas ja vajutas virtuaalsele klahvile "Delete", ehk täna veel mitte.

Ta võttis lonksu ingverist tehtud teed ja tundis kuidas soe jutt kurgust alla vajus. Eelmine õhtu keeras ikka veel sees. Lisaks oli huul paistes, eilse ootamatu agressiooni tulemus arvatavasti, kuigi täpne mälestus juhtunust puudus. Täiesti kindlalt aga olid tal huule siseküljel hambajäljed.

Ingver oma kratsiva kibedusega kosutas......

Kaaren tundis, kuidas ta oli natuke sassis, hommikul kohmetult vabandusi telefonitorusse sosistades oli ta taibanud, et kõik pole päris korras ja, et tal õigupoolest pole midagi enda vabanduseks öelda....Telefonist kostunud haigutav hääl vabandas samuti. Kaarnale jäi selgusetuks miks, ta kahtlustas et hääle omanik ei teadnud isegi. Tüdruk oli ta lihtsalt ootamatult tabanud ja kohmetus nähtavasti nakkas......

Ülejäänud päeva oli ta üritanud mõelda välja, end kokku korjata ning särada. Ei õnnestunud. Kogu olek oli alkoholist värisev ja õhtu võik lõpp hommikuste koduseinte vahel pani pea valutama ja põdeja ronis sisse.

Õhtuks oli Kaaren joonud liitreid vett ja maganud, istunud arvuti taga, joonud ingverist teed, söönud, kuid midagi ei aidanud....põdeja küll lahkus poole päeva pealt, ent raudse eesriide taha pääsenud õhk ja sellest siginenud rahutud mõtted segasid olekut. Oma rahuliku, austusväärse ja targa positsiooni oli ta ausas mängus kaotanud ning tal oli hirm. Noor võlur oli oma sõnu juhuslikult seades Kaarna korraga relvituks teinud. Seda polnud kunagi varem juhtunud ning tundus absurdne.... nii see, et varem polnud kui ka see, et nüüd oli.

Kaaren sulges arvuti ja jõi veel lonksu teed....pikaldaselt tõstis ta sisemuse nurgas pead uudishimu. Kui keegi tõmbab raudse eesriide eest, siis hea või halva õnne korral tullakse varsti ka peegliga. Viimane mõte muutis olukorra peaaegu seeditavaks..... segaduses peitus klaarumise võimalikkust....